Transnistria soda
(
Moldovas
ja
Rumeenias
tuntud ka kui
Moldova-Vene soda
[3]
) oli 2. novembril 1990
Transnistrias
puhkenud relvakonflikt Moldova ja separatistlike Transnistria vagede vahel. Konflikti alguseks loetakse juba 1990. aasta novembrit (kui Moldova oli veel
Noukogude Liidu
osa), mil toimus esimene lahing poolte vahel, kuid esialgu pusis lahingutegevus haruldane ning piiratud.
Konflikt eskaleerus aktiivseks sojategevuseks 1992. aasta martsis ning loppes sama aasta juulis relvarahu kehtestamisega, mis siiani kestab. Soja uhel poolel osalesid
Moldova
joud, nagu asjaloodud
Moldova sojavagi
,
politsei
ja Moldovale truud riigiinstitutsioonid. Teisel poolel osalesid
Transnistria
-meelsed joud, nagu
Transnistria vabariiklik kaardivagi
ja omakaitse.
Venemaa
toetas sojas Transnistria separatiste algul kaudselt, saates vabatahtlikke ja
uuskasakad
massulisi toetama, ning hiljem otseselt, kui 1992. aastal
Vene 14. armee
konflikti separatistide toetuseks sekkus.
Transnistria soja jarel solmitud vaherahu garanteeris
Transnistria
de facto
iseseisvuse
kindlustumise ning Vene moju sailimise
Dnestri
vasakkaldal. Transnistria jaoks on tegemist riikliku
iseseisvussojaga
ja soda mangib suurt rolli kohalikus
identiteedis
? soja
malestusmargid
on igal pool ule
tunnustamata riigi
. Samuti on Transnistria pusimajaamine voimaldanud Venemaal hoida
rahuvalvajad
tanapaevase Moldova piirides, praegu pusib regioonis umbes 1500 Vene sodurit.
Parast seda, kui
Moldova Rahvarinde
poolt kontrollitud
Moldaavia NSV Ulemnoukogu
kuulutas
rumeenia keele
1989. aastal
riigikeeleks
, teatasid etniliselt ulejaanud Moldovast erinevad
Dnestri
vasakkalda
Transnistria
ja lounapoolne
Gagauusia
soovist Moldovast eralduda. Separatistlikud joud korraldasid Ribnitas (3. aprill 1989), Tiraspolis (jaanuar 1990) ja Tighinas (1. juuli 1990) rahvahaaletused, mille tulemusi kasutati omariikluse legitimeerimiseks.
Tiraspoli
parteikomitee juhiks valitud
Igor Smirnovi
eesistumisel korraldati 2. septembril erakorraline kongress Tiraspolis, kus kuulutati valja
Moldaavia NSV-st
(aga mitte
Noukogude Liidust
) eraldiseisev
Dnestri-aarne Moldaavia Noukogude Sotsialistlik Vabariik
.
[1]
[4]
Varskelt valjakuulutatud liiduvabariigi voimud asusid Dnestri vasakkalda aladel kiiresti omariiklust organiseerima. Tehti teadvustustood kohalike seas oma voimu
legitimeerimiseks
, varvata kohalikke omakaitsesse ning piirati umber kohalikke Moldaavia NSV keskvoimule truuks jaanud
riigiinstitutsioone
, kuni need olid valmis alla andma.
[4]
[5]
Teisel novembril 1990 okupeerisid Transnistria voimud
Dub?sari
linna
kohtuhoone
ja
politsei
, mis vallandas esimese ohvritega loppenud lahingu. Dub?sari ulevotmisel sai surma kolm inimest.
[4]
Dnestri vasakkaldal baseeruv
Noukogude 14. armee
, kus teenis ka palju kohalikke mehi, naitas ka vaikset sumpaatiat iseseisvuspuudluste poolt. 1991. aasta kevadeks oli kokkuporked moldovlaste ja vasakkalda separatistide vahel tavaliseks muutunud.
[6]
Konfliktid juhtusid mitmetes eri linnades ja piirkondades ning hoogustus
propaganda
, mis lohestas ja vastandas joe kahte kallast.
[7]
Laias plaanis saatis edu Transnistria voimusid ? kevade lopuks oli peaaegu kogu Dnestri vasakkallas ning isegi mitu paremkalda asulat separatistide kaes, sealhulgas peamiselt
venekeelne
Tighina
, mille ajaloolisesse kindlusesse 14. armee oma baasi rajas.
[5]
Chisinau keskvoimud palusid olukorda sekkuda Noukogude voimul. Keskvoimu palve peale oli
Gorbat?ov
valmis Moldaavia NSV piiride puutumatust garanteerima, allkirjastades 22. detsembril maaruse Moldaavia jagamatusest, kuid seda vaid tingimusel, et Moldova jaab Noukogude Liidu osaks. Samuti noudis Gorbat?ov eeldusena 1989. aasta keeleseaduse tuhistamist.
[5]
Sisuline Noukogude voimu tegevus aga toetas separatiste, kes samuti poordusid 10. aprillil 1991
NSV Liidu Ulemnoukogu esimehe
poole palvega eraldada Transnistria Moldaavia NSV voimu alt.
[4]
Samuti olid huvitatud Noukogude voimu sailimisest separatistlikud voimud ? kui Moldova keskvoim boikoteeris
Noukogude Liidu 1991. aasta referendumi
, siis Transnistria voimu all olevatel aladel viidi
referendum
labi.
[8]
Augustiput?i ajal uritasid
Noukogude vaed
kehtestada Moldovas sojavaelist
eriolukorda
, kuid keskvoim tuhistas sojavae dekreedi.
[9]
27. augustil kuulutas Moldova end iseseisvaks, keelustas
Moldaavia Kommunistliku Partei
ning arreteeris riigipoorajaid toetanud
Igor Smirnovi
. Sellele eelnes aga 25. augustil Transnistria Moldaavia Vabariigi iseseisvuse valjakuulutamine, mis kuulutati valja eesmargiga norgestada Moldova voimekust kogu riigi eest iseseisvust valja kuulutada.
[2]
Smirnovi arreteerimise tottu korraldas tooliste ametiuhing raudteeblokaadi, mis halvas Moldova majanduse. Separatistidega hadas olev Moldova asus oktoobrist enda relvavage looma, aga allus ka survele ja vabastas Smirnovi. Vasakkaldale tagasi joudnud Smirnov valiti detsembris
Transnistria presidendiks
. 1. detsembril 1991 kuulutas Transnistria parast
iseseisvusreferendumi
, (milles 97,7% iseseisvust pooldas) end Moldovast iseseisvaks.
[5]
[9]
Noukogude Liidu lagunemisega 1991. aasta lopus olukord eskaleerus. Sojalised kokkuporked olid detsembriks sisuliselt igapaevaseks muutunud. 14. armeest toimus pusiv ja pidev meeste ja relvade ulevool asjamoodustatud
Transnistria kaardivakke
.
[5]
Separatistidele tulid Venemaalt toeks relvastatud
kasakate
uksused, mis toetasid Transnistria uksuste voitlust Moldova vastu.
[4]
Dnestri paremkaldalt evakueeriti enamik Noukogude
raskerelvadest
ja rasketest lahingumasinatest (sealhulgas
tankid
) vasakkaldale Transnistria piirkonna territooriumile ning loovutati separatistidele, mistottu olid Transnistria vaed oluliselt paremini relvastud vorreldes asjamoodustatud
Moldova relvajoududega
ja vasakkaldal siiani Moldovale truuks jaanud
politseiuksustele
.
[7]
Moldovat toetas relvade ja vabatahtlikega Rumeenia.
[1]
Konflikt arenes sojaks 1992. aasta martsis, mil Transnistria voimud alustasid sojalist keskvalitsusele truuks jaanud sustemaatilist hoivamist. Kasakad koos Transnistria omakaitsega vallutasid 1. martsil (paev enne Moldova
URO
-sse ametlikku vastu votmist)
Dub?sari
rajooni politseikeskuse, vottes 34 politseiniku
pantvangi
. Keskvoimule truuks jaanud politseiuksused ja riigiinstitutsioonid taandusid
Cocierisse
, mis kujunes Moldova tugipunktiks vasakkaldal. 3. martsil tegid kasakad katse Cocierit vallutada, aga edutult. Pantvangikriis motiveeris
Moldova presidenti
Mircea Sneguri
tegutsema ning ta autoriseeris Moldova sojavae tegevuse vasakkaldal. 3. martsi oosel saabus Chisinaust politsei
eriuksus
Cocierisse. 4. martsil rundasid kasakat Moldovale truud
Co?ni?a
kula, runnates kohalikku politseihoonet.
[2]
6. martsist asus Transnistria
mineerima
piiri ning ohkis 3 Dnestrit uletavat
silda
.
[4]
19. martsil teeb Moldova parlament esimese katse relvarahu teha, pakkudes vasakkaldale autonoomiat ja vabakaubandustsooni. Jargmisel paeval luuakse OSCE juures Transnistria konflikti lahendamiseks erigrupp, mis vahendas labiraakimisi. Selles osalesid Moldova,
Rumeenia
,
Venemaa
ja
Ukraina
ning 24. martsil solmiti
relvarahu
ja lepiti kokku
vangide vahetamises
.
[2]
Vaherahu ei kestnud aga pikalt, sest 29. martsil noudis Sneguri vasakkalda alistumist keskvoimu korraldustele. Transnistria ignoreeris nouet, mispeale Snegur kuulutas vasakkaldal valja eriolukorra.
[5]
Esimesel aprillil uritas
Moldova politsei
votta ule
Tighina
linna, kuid moldovlaste edu takistas Venemaa sekkumine. Venemaa president
Boriss Jeltsin
oli 1. aprillil kuulutanud (siiani mitteametlikult) Transnistriat toetanud 14. armee Venemaale alluvaks ning Vene kindral
Juri Netkat?ev
esitas Snegurile
ultimaatumi
, noudes Moldova vagede taandumist 15 kilomeetri kaugusele Tighinast. Moldova kuuletus ja 5. aprillil sisenesid Tighinasse Vene vaed. Parast ultimaatumit tehti uus relvarahu. OSCE labiraakimiste tulemusena maarati 262 kilomeetri pikkusele piirile 400 vaatlejat, kes jalgisid relvarahust kinnipidamist ning lepiti kokku palgasodurite kojusaatmises, omakaitse laialisaatmises ning Tighina
demineerimises
.
[2]
Mai esimeses pooles olukord pingestus, kui separatistide vaed rundasid Cocieri, Co?ni?a,
Gura Bacului
, Dr?g?lina, Dub?sari maakonna ja
Roghi
politseijaoskondi. 7. mail suutsid separatide vaed votta ule Moldova raadiomasti vasakkaldal. 19. mail otsustas Vene 14. armee otseselt lahingutegevusse sekkuda, vottes Transnistria vagedega samad kaitsepositsioonid sisse ja jatkates avalikult Transnistria armee varustamist.
[4]
[2]
-
Pikemalt artiklis
Tighina lahing (1992)
Juunis saabus soja koige intensiivsem periood, kui lahingud jatkusid Tighina, Cocieri, Co?ni?a,
Corjova
, Dub?sari,
Doro?caia
ja
Pohrebea
parast. Koige pingsamaks osutus lahing industriaallinna Tighina parast. 19. juunil rundasid kasakad ja Transnistria kaardivaed Moldovale truud politseijaoskonda, kuid ei suutnud neid alistada. Politsei palve peale saatsid Moldova voimud linna lisavagesid ning 20. juuni hommikuks kontrollisid Moldova vaed suuremat osa Tighina linna. Samal paeval sekkusid 14. armee vaeosad, sekkudes lahingutesse Moldova vagede vastu Tiraspoli-Tighina sillal. 20. ja 21. juunil toimusid soja koige verisemad lahingud, lisaks Tighinasse olid runnaku all ka mitu Moldovale truud vasakkalda kula. Lopuks saatis Transnistria ja Vene vagesid edu ning nad suutsid Tighinasse sisse murda ja linna vallutada.
[2]
Olukord laks Moldovale veelgi tosisemaks 28. juunil, mil 14. armee etteotsa maarati Aleksandr Lebed. Erinevalt varasematest juhtidest ei nainud Lebed motet ainult kaitsepositsioonil olla ning planeeris runnakut Moldova vastu. Teise ja kolmanda juuli ool pommitas Vene
suurtukivagi
Moldova positsioone ja Vene armee avaliku runnaku tottu ei nainud Moldova enam motet soda jatkata. 7. juulil kohtusid Moldova, Transnistria ja Vene 14. armee esindajad
Limanskojes
ning leppisid kokku jarjekordses relvarahus, millega avalik sojategevus loppes nadalaks.
[4]
[2]
Hoolimata ametlikust relvarahust toimus Moldovas veel mitu verist kokkuporget. 15. juulil sattus
Varni?a
miinirunnaku ohvriks ning 17. juulil tulistasid Transnistria omakaitse liikmed Moldova
kiirabi
, mis oli haiglasse viimas lahingutes viga saanud politseinike haiglasse. Konflikti deeskaleerimiseks soitsid
Venemaa asepresident
Aleksandr Rutskoi
ja
kaitseminister
Viktor Barannikov
Moldovasse, kulastades Chisinaud ja Tiraspoli ja koostades dokumendi, mida molemad pooled olid valmis allkirjastama.
Moskva leping
allkirjastati 21. juulil 1992
Moskvas
ning see kujunes soja viimaseks rahulepinguks. Lepingu jargi loodi
uhine kontrollkomisjon
, mis pidi garanteerima rahu Moldova-Transnistria piiril. Tighina piires pidid lepingu jargi rahu garanteerima koik kolm sojalist osapoolt ja tooma regiooni
rahuvalvajad
. 14. armee pidi Transnistria-Moldova konfliktis edaspidi pusima
neutraalne
ning Vene armee valjatombamine pidavat otsustatama tulevastel labiraakimistel Moldova-Venemaa vahel. Piir tuli
demilitariseerida
ning kohalikele voimaldada piiriuletus, sellele lisaks pidid molemad pooled voimaldama
sojapogenikel
koju naasmise. Humanitaarabi pidi olema leppe jargi kattesaadav Dnestri molemal kaldal ning teine pool ei voinud selleks takistusi teha.
[4]
Rahuleping kolme osapoole vahel jattis valja kaks ulejaanud naabrit, kes olid konfliktis rolli manginud soja esimeses pooles: Rumeenia ja Ukraina. Samuti legitimeeris rahulepe Vene armee pusiva kohaloleku Moldova territooriumil ning hoolimata Moldova katsetest ning Venemaa lubadustest ei ole Vene armee Transnistriast lahkunud.
[10]
Vaherahu jarel kinnistus ka Transnistria faktiliselt ning Moldoval jai vahe sonaoigust sisuliselt sekkuda vasakkalda tegevusse. Pikas plaanis muutis vaherahu Moldova-Transnistria olukorra
kulmutatud konfliktiks
, mis ei ole tanaseks paevaks jatkuvalt lahenenud.
[4]
[11]
Kokku kestis Transnistria soda alla kahe aasta, kuigi intensiivne periood kestis vaid 1992. aasta kevadest suveni. Tapne hukkunute arv ei ole teada, kuna Moldova ei ole avaldanud hukkunute arvu, aga erinevatel hinnangutel hukkus sojas 1000?1500 ohvrit ning haavata sai umbes 1800?3500 isikut.
[1]
[7]
[2]
Sellele lisaks on hinnatud soja majanduslikku kahju Moldovale olevat 12 miljardit
rubla
ning 15 miljardit rubla kulus veel sojas kannatada saanud regioonide taastamisele. Sojapagulastena pidi sojatsoonist pogenema ligi 108 000 moldovlast, neist 51 000 olid originaalselt olnud paremkaldal.
[4]
Transnistria vabariigi valjakuulutamine ja sellele jargnenud soda mangivad jatkuvalt suurt rolli Pridnestrovje identiteedis. 2. september ehk vabariigi valjakuulutamise aastapaev on
riigipuha
, mille puhul toimub
tseremooniaid
ja rahvapidustusi. Lebedi kommentaarid, kus ta kirjeldas moldovaste runnakuid Transnistria vastu kui sisuliselt genotsiidi, on voetud omaks ning Transnistria ajalookasitluses tolgendatakse soda kaitse- ja iseseisvussojana Moldova agressiooni vastu. Selle tolgenduse tottu kasitletakse Dnestri paremkalda moldovlasi kui natsionaliste ja okupante, mis on Transnistria meedias olnud iseseisvuse uheks oigustuseks. Transnistria soda meenutavad mitmed
ausambad
ja malestusmargid ule kogu riigi, kuhu on margitud iseseisvuse eest hukkunute nimed.
[5]
[12]
[13]
- ↑
1,0
1,1
1,2
1,3
1,4
Kaarel Kressa (27.04.2022).
"Kulmutatud konflikt. Mida voiks teada Moldova ja Transnistria kohta?"
.
Delfi
.
- ↑
2,00
2,01
2,02
2,03
2,04
2,05
2,06
2,07
2,08
2,09
Ioan Codru? Lucinescu (2017).
"25 de ani de la crearea pseudo-statului transnistrean, in urma unui conflict sangeros"
.
Trustul de Presa ala Ministerului Apararii Nationale
. Vaadatud 16.06.2022
.
- ↑
Ursu, Valentina (1. marts 2020).
"Oazu Nantoi: "Conflictul nu este intern. Pacificatorii ru?i au menirea de a nu admite rezolvarea acestui conflict"
"
.
Radio Europa Liber? Moldova
(rumeenia).
- ↑
4,00
4,01
4,02
4,03
4,04
4,05
4,06
4,07
4,08
4,09
4,10
Arcadie Barbarosie, Oazu Nantoi (2004).
Aspects of the Transnistrian conflict
. Chisinau: Institute for Public Policy. Lk 41-47.
- ↑
5,0
5,1
5,2
5,3
5,4
5,5
5,6
Rebecca Haynes (2019).
Moldova: A History
. London: I. B. Tauris.
- ↑
Andrei Brezianu, Vlad Spanu (2010).
The A to Z of Moldova
. Lanham: The Scarecrow Press.
- ↑
7,0
7,1
7,2
Victor Guzun (04.03.2021).
"Soda Nistru joel Moldova Vabariigi vastu ? Venemaa Foderatsiooni esimene hubriidsoda"
.
Postimees
.
- ↑
Sergiu Musteat? (2014).
Moldova: A Borderland‘s Fluid History: 1991: A Chronology of Moldova’s Independance
. Online Journal of the Center for Governance and Culture in Europe: University of St. Gallen. Lk 92-103.
- ↑
9,0
9,1
Helen Fedor (1995).
Belarus and Moldova: country studies
. Federal Research Division: Library of Congress.
- ↑
Marianne Mikko (veebruar 2005).
"Mida teha Moldova kulmutatud konfliktiga?"
.
Diplomaatia
.
- ↑
Toomas Kummel (22.07.2021).
"Toomas Kummeli "Souvetistan": Moldova"
.
ERR
.
- ↑
Natalia Cojocaru (2006).
NATIONALISM AND IDENTITY IN TRANSNISTRIA
. Innovation 19(3/4). Lk 261-272.
- ↑
Stefan Troebst (juuli 2003).
Staatlichkeitskult im Pseudo-Staat: Identitatsmanagement in Transnistrien
. Osteuropa 53(7). Lk 963-983.