Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik

Allikas: Vikipeedia
Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik
Luhend EAOK
Asutatud 1920 , taastatud 1996 [1]
Oiguslik staatus autonoomne
Peakorter Wismari 32, Tallinn
Tegevuspiirkond Eesti
Liikmed umbes 27 000 (2011) [2]
Metropoliit Stefanus
Veebileht Koduleht

Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik ( luhend EAOK ) on uks kahest Eestis tegutsevast oigeusu kirikust (teine on Moskva Patriarhaadi Eesti Oigeusu Kirik ). EAOK on autonoomne kirik Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsioonis.

Eestis kehtiva kiriku- ja omandioiguse kohaselt on nuudne Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik aastatel 1920 ? 1945 Eesti territooriumil tegutsenud samanimelise kiriku oigusjarglane, mis sailitas Noukogude okupatsiooni aastatel oma jarjepidevuse paguluses ja taastas tegevuse Eesti territooriumil augustis 1993 .

Kuna aastatel 1920?1945 tegutsenud Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku oigusjarglaseks peab ennast ka Moskva Patriarhaadi Eesti Oigeusu Kirik, kestab Eestis alates 1993. aastast kirikutuli .

Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku struktuur [ muuda | muuda lahteteksti ]

Juhtimine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku eestseisja on 1999 . aastast alates Stefanus (Charalambides) , kes kannab tiitlit Tallinna ja kogu Eesti metropoliit . 2009. aastal puhitseti ametisse Tartu piiskop Eelija (Ojaperv) ning Parnu ja Saare piiskop Aleksander (Hopjorski) . Tallinna peapiiskopkonda juhib alates martsist 2000 metropoliit Stefanus. [2]

Piiskopkonnad [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kiriku kanooniline territoorium on tanapaeval jaotatud kolmeks piiskopkonnaks: Tallinna peapiiskopkond , Tartu piiskopkond ning Parnu ja Saare piiskopkond , millesse 2009. aasta lopul kuulus 64 kogudust hinnanguliselt 27 000 liikmega [3] . [4]

Kloostrid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Enne Teist maailmasoda kuulus Eesti Vabariigis Eesti Apostlik-Oigeusu Kirikule kaks suurt kloostrit: Puhtitsa Jumalaema Uinumise Naisklooster ja Petseri Jumalaema Uinumise Meesklooster . Petseri kloostri juures tegutses aastatel 1933 ? 1940 ka Eesti Apostliku Oigeusu Vaimulik Seminar .

Esimene neist kloostritest jai parast kiriku tegevuse taastamist Eestis Moskva ja kogu Venemaa patriarhi alluvusse ja teine paikneb 1945 . aastast Venemaa Foderatsiooni territooriumil. Seetottu on alates 1990. aastate lopust olnud kone all nii uue nunna- kui ka mungakloostri rajamine Eestisse.

Mungakloostri voimaliku asukohana on koige sagedamini mainitud Plaani kula Vorumaal , kuid Plaani kirikukompleksi taastamisega seotud suurte kulude tottu ei ole see projekt kaivitunud. [5]

Puha Eelkaija Skiita [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Puha Eelkaija Skiita

Nunnaklooster kavatseti avada jouludeks 2008 Saaremaal Oorikul , kus selleks voeti kasutusele eraannetuste ja laenu abil taastatud 19. sajandist parinev kostrimaja. [6] Jouludeks ehitustoid siiski lopetada ei onnestunud ja kloostri uue valmimistahtajana mainiti veebruari 2009. Tegelikult puhitseti klooster sisse 13. juunil 2009. [7] Vahem kui aasta hiljem vottis aga EAOK Sinod kloostri asukohaga seotud omandivaidluse ja arendustegevuse piirangute tottu vastu otsuse kolida klooster Pihtla valda Reo kulla. [8]

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Oigeusu kirik Eestis

Eellugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Oigeusu levik Eestis ja eestlaste seas [ muuda | muuda lahteteksti ]

Oigeusu joudmist Eesti aladele on seostatud eelkoige Kiievi-Venest lahtunud kaubanduse ja sojaretkedega, arvatakse, et hiljemalt 11. sajandil oli siinsetes venelaste tugipunktides (naiteks Jurjevis ) nende usuliste vajaduste rahuldamiseks pustitatud kabeleid voi kirikuid, kuid ulatuslikku ja susteemset oigeusu misjonit ei ole toenaoliseks peetud. Vene kaupmeestele ja nende kaaskondadele moeldud oigeusu puhakojad asusid ka keskaegse katoliikliku Vana-Liivimaa linnades. [9]

Liivi soja ajal 16. sajandi teisel poolel moodustati Moskva tsaaririigi allutatud Vana-Liivimaa aladel esimest korda oigeusu piiskopkond keskustega Viljandis ja Tartus. Venelaste luuasaamise jarel piiskopkond likvideeriti ja suurem osa oigeusu kirikuid tanase Eesti territooriumil suleti. [9] 17. sajandi lopuks oli ainsana sailinud Tallinnas Rootsi kuninga kaitse all tegutsenud Puha Nikolai kirik. Pohjasoja kaigus solmisid Liivimaa ja Eestimaa ruutelkonnad 1710 . aastal Moskva tsaaririigiga kapitulatsioonilepingud. Nende kohaselt laksid tanase Eesti alad kull oigeuskliku Venemaa koosseisu, kuid kohalik elanikkond sailitas vabaduse jargida luterlust ja oigeusu misjonit liidetud aladel labi ei viidud. [10]

Oigeusu levik eestlaste seas on seotud 19. sajandiga, mil mitmesuguste sotsiaalmajanduslike tegurite koosmojus leidis aset usuvahetusliikumine ehk uleminek luteri kirikust oigeusu kirikusse. Usu- ehk kirikuvahetusliikumise esimene, ulatuslikum laine leidis aset 1840. aastatel Liivimaa kubermangu pohjaosas, teine, tagasihoidlikum laine 1880. aastatel Eestimaa kubermangus . Nii saab alates 19. sajandi keskpaigast raakida ka oigeusu levimisest kohalike poliselanike seas. [11]

Oigeusu kirikustruktuuride areng [ muuda | muuda lahteteksti ]

1725. aastal liideti Liivi- ja Eestimaa oigeusu kogudused ametlikult Pihkva piiskopkonnaga ja 1750. aastal nimetati Liivimaa vaimulik keskus umber Pihkva piiskopkonna Liivimaa vaimulikuks valitsuseks.

1850. aastal moodustati iseseisev Riia ja Miitavi piiskopkond. Sai teoks ka vaimuliku seminari avamine Riias , kus oppis enamus Eestimaa pinnal hiljem kogudusi teeninud vaimulikke.

Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik Eesti Vabariigis [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik moodustati Eesti koguduste taiskogul martsis 1919 . Parast Venemaa Keisririigi lagunemist 1918. aastal vottis Eesti Ajutine Valitsus 19. aprillil 1919 vastu "Kreekakatoliku kiriku valitsuse ja koguduste omavalitsuse ajutise korralduse", [12] mille jargi tunnistati Eesti Vabariigis kehtivaks Moskvas aastatel 1917?1918 peetud ulevenemaalisel kirikukogul vastu voetud oigeusu kiriku maarused. Kirikumaaruste pohjal maaras praostkondade piirid piiskopkonna taiskogu. 1919. aasta juunis moodustati Eesti Piiskopkonna noukogu maarusega Tallinna piiskopkonda, 1918. aastani Vene Oigeusu Kiriku Pihkva piiskopkonda kuulunud Petserimaa kogudustest Petseri praostkond . 1920. aasta 10. mail tunnistasid Noukogude Venemaal asuv Vene Oigeusu Kiriku Puha Sinod , Vene Oigeusu Kiriku Korgeim Kirikunoukogu ja Moskva ja kogu Venemaa patriarh Tihhon Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku autonoomiat . Iseseisva Eesti oigeusu kiriku ulempiiskopiks valiti Parnu preester Aleksander Paulus , kes kinnitati ametisse Moskva patriarhi Tihhoni poolt; tema ametissepuhitsejaiks olid Soome ja Pihkva peapiiskop .

Olukorras, kus kommunistide ateistlik voim Venemaal oli oigeusu kirikut havitamas, patriarh Tihhon mais 1922 vangistatud ja igasugune normaalne uhendus Venemaaga katkenud, otsustas Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik oma kirikukogul 1922 . aastal poorduda Konstantinoopoli patriarhi poole palvega votta Eesti oigeusklikud oma eestkoste ja kaitse alla. Taotleti autokefaaliat , kuid Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Meletios IV sonul ei saanud oikumeenilise patriarhaadi Puha Sinod seda anda, sest EAOK-l puudus selleks vajalik kolme piiskopiga Puha Sinod. 1923 . aastal siirdus EAOK Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla, mida patriarh tunnistas 7. juulil 1923 oma tomosega , mis andis EAOK-le autokefaalia asemel autonoomia . [13] Vastavalt tomosele oleks pidanud moodustatama 3 piiskopkonda: EAOK Tallinna piiskopkond , EAOK Saaremaa piiskopkond ja EAOK Petseri piiskopkond . [14] Tallinnas asunud Tallinna ja koige Eestimaa Mitropoliidi , eesistumisel tegutses piiskoppide Sinod .

1923. aastal jagati EAOK kaheks piiskopkonnaks: Tallinna Eesti piiskopkonnaks ja Narva Vene piiskopkonnaks. 18. septembril 1924 toimunud EAOK Taiskogul loodi EAOK Narva ja Irboska piiskopkond , Narva ja Irboska ulempiiskopiks oli aastail 1925?1929 Jevsevi (Grozdov) , kes oli aastail 1912?1918 Pihkva ja Porhovi ulempiiskop ning aastail 1919?1920 Loodearmee piiskop. 29. detsembril 1924 avati EAOK Sinodi otsusega EAOK Petseri piiskopkond, Petseri piiskopiks puhitseti 25. aprillil 1926 setu paritolu Petseri kloostriulem Joann (Bulin) . Petseri piiskopkonda arvati Tartu , Voru ja Petseri praostkonnad .

Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku jarel suurima liikmete arvuga usuuhing Eestis. Kirikupea, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit , oli ameti poolest Riiginoukogu liige.

1935 . aasta 22. mail kinnitatud EAOK pohimaaruses maaratleti EAOK usuelu juhtimise ja jarelevalveorganid. Praostkonna organid olid praost, praostkonna taiskogu ja praostkonna noukogu, praost valiti praostkonna taiskogul viieks aastaks, ametisse kinnitas ta Tallinna ja kogu Eesti metropoliit (vt Eesti oigeusu kiriku juhtide loend ). 1937. aasta taiskogul valiti Narva piiskop ja Petserimaa piiskop .

EAOK-s oli kaks piiskopkonda . EAOK Tallinna peapiiskopkonda kuulusid uheksa praostkonda: EAOK Harju , Laane , Petseri , Parnu , Saare ja Muhu , Tartu , Viljandi , Viru ja Voru praostkond . Narva piiskopkonnas [15] praostkondi ei olnud. 1938. aastal koondati EAOK Narva ja Irboska piiskopkonda Petserimaa viis vene kogudust ( Lisje , Irboska Jumalaema, Senno , Pet?ki ja ?t?eremitsa ), mille jarel piiskopkond sai uue nimetuse ? Narva (vene) piiskopkond. [16]

Okupatsioonide periood [ muuda | muuda lahteteksti ]

Noukogude okupatsioon (1940?1941) [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parast Eesti annekteerimist Noukogude Liidu koosseisu likvideerisid Moskva voimud 24. veebruaril 1941 Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku autonoomia ja senise struktuuri ja muutsid selle Vene Oigeusu Kiriku piiskopkonnaks , alluvusega Baltimaade eksarhile Sergiusele ( 1897 ? 1944 ). [17]

1941. aastal kandis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi esimees Vsevolod Merkulov Jossif Stalinile ettevalmistustest ette:

? 1) oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis allutada Lati, Eesti ja Leedu oigeusu kirikud Moskva Patriarhaadile. Selleks kasutatakse avaldusi, mida kirjutavad koguduste lihtvaimulikkond ja usklikud koguduseliikmed.

2) Balti vabariikide piiskopkondade juhtimiseks maarata Moskva Patriarhaadi otsusega arhipiiskop Voskressenski, Dmitri Nikolai p, kes on julgeoleku agent. [18]

“

Moskva Patriarhaadi ukaasiga nr 10 25. veebruarist 1941 maarati ulipuhitsetud arhipiiskop Sergius (Voskressenski) Vilniuse ja Leedu metropoliidiks ning Eesti ja Lati eksarhiks.

Saksa okupatsioon (1941?1944) [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parast Saksa okupatsiooni algust kuulutas Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander 3. septembril 1941 ennast taas Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsiooni all oleva EAOK peaks. Selle peale andis metropoliit Sergius Aleksandri kirikukohtu alla ning see keelas 5. novembril 1942 tal kirikuteenistuste toimetamise. Seejarel toimus lahknemine ka kogudustes: osa venekeelseid kogudusi tunnistasid juhina Narva piiskoppi Pavelit , eestikeelsete koguduste liikmed aga metropoliit Aleksandrit.

Noukogude okupatsioon (1944?1991) [ muuda | muuda lahteteksti ]

1944 . aastal okupeerisid Noukogude Liidu vaed taas Eesti. Vahetult enne seda pogenes metropoliit Aleksander koos suure osa kirikurahva ja 22 vaimulikuga Noukogude okupatsiooni eest, jatkates EAOK juhtimist ning sailitades EAOK oigusliku ja kanoonilise jarjepidevuse  paguluses .

10. detsembril 1944 andis Moskva Patriarhaadi Puha Sinod valja ukaasi lopetada EAOK Sinodi tegevus ning luua Tallinna ja Eesti piiskopkonna valitsus. 

9. martsil 1945 toimunud Vene Oigeusu Kiriku Eesti piiskopkonna noukogu koosolekul liideti EAOK endised Tallinna ja Narva piiskopkonnad ning kogudused jagunesid Harju-Jarvamaa, Laanemaa, Parnumaa, Saare- ja Muhumaa, Tallinna, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Virumaa ja Vorumaa praostkondade vahel.

16. aprillil 1945 lopetas Moskva patriarh Eesti Apostliku Oigeusu Metropoolia, Sinodi ja Narva piiskopkonna oigusliku tegevuse ning moodustas Moskva patriarhaadile alluva Tallinna ja Eesti piiskopkonna .

12. jaanuaril 1951 muudeti Leningradi ja Novgorodi metropoliidi Gregoriuse resolutsiooniga praostkondade piire ja nimetusi: kogudused jagunesid Tallinna, Harju-Laane, Tapa-Narva, Tartu, Voru, Valga, Viljandi, Parnu ja Saare-Hiiu praostkondade vahel.

1965. aastal jagati praostkondade piirid uuesti umber, kogudused jaotusid jargmiste praostkondade vahel: Tallinn, Tartu, Narva, Harju-Laane, Viljandi, Parnu, Voru, Saare-Muhu ja Valga praostkond.

EAOK tegevus paguluses ja parast 1993. aastat kodumaal [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik sailitas Noukogude voimu perioodil ajaloolise ja juriidilise jarjepidevuse paguluses .

1993 . aastal taastas Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik restitutsiooni korras oma tegevuse jarjepidevuse Eestis: enamik tanase Eesti oigeusu kogudustest kuulub sellesse kirikusse. Teenistusi peetakse eesti ja kirikuslaavi keeles .

20. veebruaril 1996 taasjoustas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos 1923. aastal EAOK-le antud tomos 'e. 2004. aastal toimunud EAOK taiskogul otsustati praostkonnad likvideerida ja nende asemel moodustati Tallinna peapiiskopkond , Parnu ja Saare piiskopkond ning Tartu piiskopkond .

Liturgiline kalender [ muuda | muuda lahteteksti ]

2012 . aastast tahistatakse liikumatuid puhasid Gregoriuse kalendri jargi ning liikuvaid puhasid ( ulestousmispuhad , nelipuhad ) Juliuse kalendri jargi. [19]

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

  1. ↑ Saard, Riho. Ristitud eestlane: kristluse ajalugu Eestis keskajast tanapaevani. Argo, 2018, lk 438.
  2. ↑ 2,0 2,1 Toomas Schvak. Eesti oigeusu kiriku lugu 19. sajandist tanaseni. ? Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: oigeusu eri. Tartu: Tartu Ulikooli Kirjastus, 2015, lk 80
  3. ↑ Tamm, Merike (toim). Stefanus: metropoliit Illarioni sonavotud valjendasid polgust . Postimees , 22. september 2010
  4. ↑ Filippov, Madis. Eesti oigeusklike tuli vajab kiiret lahendust . Postimees , 18. oktoober 2010
  5. ↑ Vorumaale plaanitakse ehitada mungaklooster Postimees Online, 19. veebruar 2005
  6. ↑ Saaremaa nunnaklooster valmib jouluks. Eesti Paevaleht Online, 30. september 2008
  7. ↑ Margus Muld , "Saaremaal puhitseti sisse nunnaklooster" , Eesti Rahvusringhaaling, 13. juuni 2009
  8. ↑ Vinni, Raul . Nunnad kolivad Oorikult ara. [ alaline kodulink ] Saarte Haal , 25. mai 2010.
  9. ↑ 9,0 9,1 Eesti kiriku- ja religioonilugu. Tartu, Tartu Ulikooli Kirjastus, 2018, lk 114?116.
  10. ↑ Eesti kiriku- ja religioonilugu. Tartu, Tartu Ulikooli Kirjastus, 2018, lk 189?191.
  11. ↑ Eesti kiriku- ja religioonilugu. Tartu, Tartu Ulikooli Kirjastus, 2018, lk 191?194, 196?197.
  12. ↑ Nr. 72. Ajutise Walitsuse poolt 19. apr. 1919. a. wastuwoetud seadus. Greeka-katoliku (Wene oigeusu) kiriku walitsuse ja koguduste omawalitsuse ajutine korraldus. , Riigi Teataja, nr. 28-29, 30 aprill 1919
  13. ↑ Saard, Riho. Ristitud eestlane: kristluse ajalugu Eestis keskajast tanapaevani. Argo, 2018, lk 283
  14. ↑ Eesti Ap.-Oigeusu Kiriku iseseisvuse akti tolge (1923-st aastast) , Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku Ajalugu
  15. ↑ 8.3.3.9. Narva piiskopkond , www.eha.ee/fondiloend
  16. ↑ Andrei Sot?ov , TAGASIVAADE EAOK PIISKOPKONDADE JA NENDE ESIKARJASTE AJALUKKU , www.eoc.ee
  17. ↑ Сергий (Воскресенский), митрополит
  18. ↑ Юрий Стецовский. История советских репрессий . Том 2, стр 86. Общественный фонд "Гласность", Москва, 1997)
  19. ↑ Metropoolia 57, oktoober 2011

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

  • Voitlus jumala umber. Rahvaleht, 7. jaanuar 1932, nr 3, lk 2.
  • Miks eesti ortodoks-usulised ei saa piiskoppi? Voitleja, jaanuar 1972, nr 1, lk 3.
  • Kasala, K., Petterberg-Laurila, I. 2016 Mida? Miks? Kuidas? Oigeusu teadmiste kasiraamat, EAOK kirjastus
  • Sarapik, A. 1992, Ortodoksi teadmiste kasiraamat
  • Ware, K. 2001 , Oigeusu tee, Tallinn EAOK kirjastustoimkond
  • Quenot, M. 1987, Ikoon. Aken kuningriiki, Logos
  • Zetterberg, S. 2011, Eesti Ajalugu
  • Kala, T. Kaljundi, L. Kreem, J. jt 2012 Eesti Ajalugu II

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parit lehekuljelt " https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Apostlik-Oigeusu_Kirik&oldid=6556103 "