Kuuepaevane soda
|
---|
|
Toimumisaeg
|
5.?10. juuni 1967
|
---|
Toimumiskoht
|
Lahis-Ida
|
---|
Tulemus
|
Iisraeli
kindel voit
Iisrael vallutab
Gaza tsooni
ja
Siinai poolsaare
Egiptuselt,
Jordani laanekalda
Jordaanialt ja
Golani korgendikud
Suurialt.
|
---|
Osalised
|
---|
|
Joudude suurus
|
---|
50 000 sodurit
214 000 reservvaelast
300 sojalennukit
800 tanki
Sodureid kokku:
264 000
100 000 osales lahingus
|
Egiptus: 240 000 sodurit
Suuria, Jordaania, Iraak: 307 000 sodurit
957 sojalennukit
2504 tanki
Liibanon: 2 sojalennukit
Sodureid kokku:
547 000
240 000 osales lahingus
|
|
Kaotused
|
---|
776?983 langenut
4517 haavatut
15 vangis
400 tanki kaotatud
46 lennukit kaotatud
|
Egiptus:
10 000 ? 15 000 langenut
4338 vangis
Jordaania:
6000 langenut
533 vangis
Suuria:
2500 langenut
591 vangis
Iraak:
10 langenut
30 haavatut
Liibanon:
1 lennuk kaotatud
sadu tanke kaotatud
452+ lennukit kaotatud
|
|
Kuuepaevane soda
,
kolmas Iisraeli ja araabia riikide vaheline soda
, peeti 5.?10. juunini 1967. Soda alustas
Iisrael
, kes oma ohujoudude ja mehhaniseeritud sojapidamise uleoleku tottu vallutas nadalaga kogu
Siinai poolsaare
,
Golani korgendiku
ja
Palestiina
alad (Gaza piirkonna ja Jordani laanekalda). Hoivatud aladelt pogenes sadu tuhandeid
palestiinlasi
,
Suessi kanal
suleti.
Iisraeli ja tema naabrite vahelised suhted ei olnud kunagi taielikult normaliseerunud parast 1948. aasta
Araabia-Iisraeli soda
. Aastal 1956 tungis Iisrael
Siinai poolsaarele
, mille uheks eesmargiks oli
Tirani vaina
taasavamine, mille Egiptus oli 1950. aastal Iisraeli laevadele sulgenud. Iisrael oli hiljem sunnitud taanduma, kuid voitis tagatise, et Tirani vain jaab avatuks. Kuigi
URO
rahuvalve vaed saadeti kahe maa piirile, puudus demilitariseerimiskokkulepe.
1967. aasta juuniks olid pinge muutunud ohtlikult suureks. Iisrael kordas oma 1956. aasta jargset seisukohta, et Tirani vaina sulgemine tema laevadele vorduks sojakuulutusena. Mai lopus teatas Egiptuse president
Gamal Abdel Nasser
, et Tirani vain suletakse Iisraeli laevadele. Egiptus mobiliseeris seejarel oma joud piiril Iisraeliga.
5. juunil alustas Iisrael ulatusliku ohurunnakute seeriaga Egiptuse lennuvaljade vastu. Runnakus osales 188 Iisraeli lennukit.
[1]
Egiptuse kaitseinfrastruktuur oli vaga kehv ning lennuvaljad ei olnud varustatud kindlustatud varjerajatistega, mis oleksid suutnud kaitsta Egiptuse lennukeid. Enamik Iisraeli sojalennukeid lendas madalalt ule Vahemere, et valtida endi tuvastamist radarite abil. Ulejaanud lendasid ule Punase mere.
[2]
Ullatusrunnakus havitati peaaegu kogu Egiptuse ohujoud juba maa peal (kokku havis ule 300 lennuki ja hukkus umbes 100 pilooti
[3]
), andes Iisraeli lennukitele edaspidi ohus taieliku ulekaalu. Samal ajal alustasid iisraellased maavagede operatsiooni
Gaza sektorisse
ja Siinai poolsaarele, mis jallegi tabas egiptlasi ootamatult. Parast moningast esimest vastupanu kuulutas Gamal Abdel Nasser valja evakuatsiooni Siinai poolsaarelt. Iisraeli vaed jalitasid laane poole pagevaid egiptlasi, pohjustades neile raskeid kaotusi ning vallutasid Siinai poolsaare.
Nasser kutsus seejarel
Suuriat
ja
Jordaaniat
ules alustama runnakuid Iisraelile. Jargnenud lahingutes toid Iisraeli vasturunnakud kaasa
Ida-Jeruusalemma
ja
Jordani Laanekalda
hoivamise Jordaanialt ning
Golani korgendike
vallutamise Suurialt.
11. juunil allkirjastati relvarahu. Araabia maad kandsid vorreldes Iisraeliga tunduvalt suuremaid kaotusi: araabia riikide poolel hukkus ligi 20 000 meest, Iisraeli poolel veidi vahem kui 1000. Iisraeli sojaline edu oli tingitud ullatusrunnaku mojust, uuenduslikust ja hasti ellu viidud lahingukavast ning araabia maade sojajoudude kehvast kvaliteedist ja juhtimisest.
Iisrael vallutas Egiptuselt Gaza sektori, Jordaanialt Jordani Laanekalda ja Ida-Jeruusalemma ning Suurialt Golani korgendikud. Iisraeli kontrolli all olevate maa-alade pindala kolmekordistus. Soja jarel pogenes Laanekaldalt umbes 300 000 palestiinlast ja Golani korgendikelt ligi 100 000 suurlast. Kogu Araabia maailmas saadeti valja juute, kes pagesid Euroopasse voi Iisraeli.
- ↑
Oren, Michael (2002). Six Days of War. Oxford University Press.
ISBN 0-19-515174-7
, lk 172.
- ↑
Oren 2002, electronic edition, Section "The War: Day One, June 5".
- ↑
Pollack, Kenneth (2005). Air Power in the Six-Day War. The Journal of Strategic Studies. 28(3), 471?503.