Francois Mitterrand ( kuula ^ⓘ , 26. oktoober 1916 Jarnac ? 8. jaanuar 1996 Pariis ) oli Prantsusmaa sotsialistlik poliitik, president ja Andorra vurst aastatel 1981 ? 1995 .

Kui puhkes Teine maailmasoda , oli Mitterrand parajasti lopetamas ajateenistust . Ta oli jalavaes seersant . 14. juunil 1940 langes ta sakslaste katte vangi ja viidi vangilaagrisse Kasseli lahedal Ziegenhainis , mida tanapaeval nimetatakse Trutzhainiks . Seal astus ta sojavangide organisatsiooni ja see mojutas tema ilmavaadet: temast sai sotsialist.

Kaks korda, 1941 . aasta martsis ja novembris, proovis ta ebaonnestunult pogeneda. Kolmas pogenemiskatse 10. detsembril 1941 onnestus. Ta naasis jalgsi Prantsusmaale ja laks koju, mis asus selles Prantsusmaa osas, mida sakslased ei kontrollinud. Oma malestustes kirjutas Mitterrand, et oma ema sobra abil sai ta tood Vichy valitsuses kesktaseme ametnikuna, kelle tooulesanneteks oli sojavangide eest hoolitsemine. Uhe arakaranud sojavangi kohta oli see usna eriskummaline. Samuti on Mitterrand vaitnud, et tootas spioonina Vaba Prantsusmaa vagede heaks.

Ta kandideeris vasakparteide uhiskandidaadina presidendiks juba 1965 . aastal, kuid kaotas Charles de Gaulle 'ile. Ta kandideeris uuesti 1974 . aastal, kuid siis kaotas Valery Giscard d'Estaing 'ile. 1981 onnestus tal napi haalteenamusega d'Estaing'i voita ja temast sai esimene sotsialistist Prantsusmaa president.

1986. aasta parlamendivalimistel aga sotsialistid kaotasid, gaullistliku RPRi ja liberaalse UDFi parempoolne koalitsioon saavutas Rahvuskogus napi enamuse kahe koha vorra. Seetottu oli Mitterrand sunnitud peaministriks nimetama RPRi parteijuhi Jacques Chiraci , algas kaheaastane nn. vabaabielu ( cohabitation ). 1988. aastal valiti Mitterrand tagasi, voites Chiraci 8 protsendiga, koos temaga saavutasid sotsialistid ka Rahvuskogu valimistel 260 kohta, mispeale ta moodustas koos kommunistide ja vasakradikaaalidega vasakpoolse koalitsiooni, peaministriks nimetas ta Michel Rocardi .

1993. aasta valimistel kaotasid sotsialistid suurelt, voites ainult 53 kohta, ning RPR ja UDF moodustasid uuesti koalitsiooni, voites 84% Rahvuskogu kohtadest. Seekord noudis Chirac Mitterrandi tagasiastumist ja keeldus olemast peaminister, tema asemel nimetati peaministriks endine RPRi rahandusminister Edouard Balladur , algas teine vabaabielu.

1995. aastal, olles juba 78-aastane, ei kandideerinud Mitterrand kolmandaks ametiajaks. Ka sotsialiste olid raputanud skandaalid, tema asemel sai partei presidendikandidaadiks endine haridusminister Lionel Jospin . Esimeses voorus juhtis Jospin, kuna parempoolsed olid jagatud Chiraci ja Balladuri toetajate vahel, kuid kui Balladur jai kolmandaks ja seega teisest voorust korvale, jai Jospin teises voorus Chiracile alla. Peale 14 aastat presidendina lahkus Mitterrand poliitikast. Tal oli ka eesnaarmevahk, mida ta oli enamuse oma ametiajast varjanud, ning suri koigest 8 kuud peale presidenditoolilt lahkumist.

Aastal 1992 kulastas Mitterrand riigivisiidil Eestit.

Tema valitsusajal kaotati surmanuhtlus ning Prantsusmaa suhted Saksamaaga paranesid tunduvalt, osalt tanu isiklikele headele suhetele liidukantsler Helmut Kohliga . Siiski oli ta alguses sarnaselt Suurbritannia peaministri Margaret Thatcheriga Saksamaa taasuhinemise suhtes skeptiline, kuna kartis, et nii voib Saksamaa muutuda liiga mojuvoimsaks.

Mitterrand kirjutas koos Thatcheriga 12. veebruaril 1986 alla Canterbury lepingule Eurotunneli rajamiseks, ning osales 6. mail 1994 koos kuninganna Elizabeth II-ga tunneli avamistseremoonial.

Tunnustus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Karl Suure auhind 1988

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Francois Mitterrand