Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik
(
luhend
EAOK
) on uks kahest
Eestis
tegutsevast
oigeusu
kirikust (teine on
Moskva Patriarhaadi Eesti Oigeusu Kirik
). EAOK on
autonoomne
kirik
Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi
jurisdiktsioonis.
Eestis kehtiva kiriku- ja omandioiguse kohaselt on nuudne Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik aastatel
1920
?
1945
Eesti territooriumil tegutsenud samanimelise kiriku oigusjarglane, mis sailitas
Noukogude okupatsiooni
aastatel oma jarjepidevuse
paguluses
ja taastas tegevuse Eesti territooriumil augustis
1993
.
Kuna aastatel 1920?1945 tegutsenud Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku oigusjarglaseks peab ennast ka Moskva Patriarhaadi Eesti Oigeusu Kirik, kestab Eestis alates 1993. aastast
kirikutuli
.
Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku struktuur
[
muuda
|
muuda lahteteksti
]
Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku
eestseisja
on
1999
. aastast alates
Stefanus (Charalambides)
, kes kannab tiitlit
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
. 2009. aastal puhitseti ametisse Tartu piiskop
Eelija (Ojaperv)
ning Parnu ja Saare piiskop
Aleksander (Hopjorski)
. Tallinna peapiiskopkonda juhib alates martsist
2000
metropoliit Stefanus.
[2]
Kiriku kanooniline territoorium on tanapaeval jaotatud kolmeks piiskopkonnaks:
Tallinna peapiiskopkond
,
Tartu piiskopkond
ning
Parnu ja Saare piiskopkond
, millesse 2009. aasta lopul kuulus 64 kogudust hinnanguliselt 27 000 liikmega
[3]
.
[4]
Enne
Teist maailmasoda
kuulus Eesti Vabariigis Eesti Apostlik-Oigeusu Kirikule kaks suurt kloostrit:
Puhtitsa Jumalaema Uinumise Naisklooster
ja
Petseri Jumalaema Uinumise Meesklooster
. Petseri kloostri juures tegutses aastatel
1933
?
1940
ka
Eesti Apostliku Oigeusu Vaimulik Seminar
.
Esimene neist kloostritest jai parast kiriku tegevuse taastamist Eestis
Moskva ja kogu Venemaa patriarhi
alluvusse ja teine paikneb
1945
. aastast
Venemaa Foderatsiooni
territooriumil. Seetottu on alates
1990. aastate
lopust olnud kone all nii uue nunna- kui ka mungakloostri rajamine Eestisse.
Mungakloostri voimaliku asukohana on koige sagedamini mainitud
Plaani
kula
Vorumaal
, kuid Plaani kirikukompleksi taastamisega seotud suurte kulude tottu ei ole see projekt kaivitunud.
[5]
-
Pikemalt artiklis
Puha Eelkaija Skiita
Nunnaklooster kavatseti avada jouludeks
2008
Saaremaal
Oorikul
, kus selleks voeti kasutusele eraannetuste ja laenu abil taastatud
19. sajandist
parinev kostrimaja.
[6]
Jouludeks ehitustoid siiski lopetada ei onnestunud ja kloostri uue valmimistahtajana mainiti veebruari 2009. Tegelikult puhitseti klooster sisse 13. juunil 2009.
[7]
Vahem kui aasta hiljem vottis aga EAOK Sinod kloostri asukohaga seotud omandivaidluse ja arendustegevuse piirangute tottu vastu otsuse kolida klooster
Pihtla valda
Reo
kulla.
[8]
-
Pikemalt artiklis
Oigeusu kirik Eestis
Oigeusu levik Eestis ja eestlaste seas
[
muuda
|
muuda lahteteksti
]
Oigeusu joudmist Eesti aladele on seostatud eelkoige
Kiievi-Venest
lahtunud kaubanduse ja sojaretkedega, arvatakse, et hiljemalt 11. sajandil oli siinsetes venelaste tugipunktides (naiteks
Jurjevis
) nende usuliste vajaduste rahuldamiseks pustitatud kabeleid voi kirikuid, kuid ulatuslikku ja susteemset oigeusu misjonit ei ole toenaoliseks peetud. Vene kaupmeestele ja nende kaaskondadele moeldud oigeusu puhakojad asusid ka keskaegse katoliikliku
Vana-Liivimaa
linnades.
[9]
Liivi soja
ajal 16. sajandi teisel poolel moodustati
Moskva tsaaririigi
allutatud Vana-Liivimaa aladel esimest korda oigeusu piiskopkond keskustega
Viljandis
ja Tartus. Venelaste luuasaamise jarel piiskopkond likvideeriti ja suurem osa oigeusu kirikuid tanase Eesti territooriumil suleti.
[9]
17. sajandi lopuks oli ainsana sailinud Tallinnas Rootsi kuninga kaitse all tegutsenud Puha Nikolai kirik.
Pohjasoja
kaigus solmisid
Liivimaa
ja
Eestimaa
ruutelkonnad
1710
. aastal Moskva tsaaririigiga kapitulatsioonilepingud. Nende kohaselt laksid tanase Eesti alad kull oigeuskliku Venemaa koosseisu, kuid kohalik elanikkond sailitas vabaduse jargida
luterlust
ja oigeusu misjonit liidetud aladel labi ei viidud.
[10]
Oigeusu levik eestlaste seas on seotud 19. sajandiga, mil mitmesuguste sotsiaalmajanduslike tegurite koosmojus leidis aset
usuvahetusliikumine
ehk uleminek luteri kirikust oigeusu kirikusse. Usu- ehk kirikuvahetusliikumise esimene, ulatuslikum laine leidis aset 1840. aastatel
Liivimaa kubermangu
pohjaosas, teine, tagasihoidlikum laine 1880. aastatel
Eestimaa kubermangus
. Nii saab alates 19. sajandi keskpaigast raakida ka oigeusu levimisest kohalike poliselanike seas.
[11]
1725. aastal liideti Liivi- ja Eestimaa oigeusu kogudused ametlikult Pihkva piiskopkonnaga ja 1750. aastal nimetati Liivimaa vaimulik keskus umber Pihkva piiskopkonna Liivimaa vaimulikuks valitsuseks.
1850. aastal moodustati iseseisev Riia ja Miitavi piiskopkond. Sai teoks ka
vaimuliku seminari avamine Riias
, kus oppis enamus Eestimaa pinnal hiljem kogudusi teeninud vaimulikke.
Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik Eesti Vabariigis
[
muuda
|
muuda lahteteksti
]
Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik moodustati
Eesti
koguduste taiskogul martsis
1919
. Parast
Venemaa Keisririigi
lagunemist 1918. aastal vottis
Eesti Ajutine Valitsus
19. aprillil
1919
vastu "Kreekakatoliku kiriku valitsuse ja koguduste omavalitsuse ajutise korralduse",
[12]
mille jargi tunnistati
Eesti Vabariigis
kehtivaks Moskvas aastatel 1917?1918 peetud ulevenemaalisel
kirikukogul
vastu voetud oigeusu kiriku maarused. Kirikumaaruste pohjal maaras praostkondade piirid piiskopkonna taiskogu. 1919. aasta juunis moodustati Eesti Piiskopkonna noukogu maarusega Tallinna piiskopkonda, 1918. aastani
Vene Oigeusu Kiriku
Pihkva piiskopkonda
kuulunud
Petserimaa
kogudustest
Petseri praostkond
. 1920. aasta
10. mail
tunnistasid
Noukogude Venemaal
asuv
Vene Oigeusu Kiriku Puha Sinod
,
Vene Oigeusu Kiriku Korgeim Kirikunoukogu
ja
Moskva ja kogu Venemaa patriarh
Tihhon
Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku
autonoomiat
. Iseseisva Eesti oigeusu kiriku ulempiiskopiks valiti Parnu preester
Aleksander Paulus
, kes kinnitati ametisse Moskva patriarhi Tihhoni poolt; tema ametissepuhitsejaiks olid Soome ja
Pihkva peapiiskop
.
Olukorras, kus
kommunistide
ateistlik
voim
Venemaal
oli oigeusu kirikut havitamas, patriarh
Tihhon
mais 1922 vangistatud ja igasugune normaalne uhendus Venemaaga katkenud, otsustas Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik oma kirikukogul
1922
. aastal poorduda
Konstantinoopoli patriarhi
poole palvega votta Eesti oigeusklikud oma eestkoste ja kaitse alla. Taotleti
autokefaaliat
, kuid
Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh
Meletios IV
sonul ei saanud oikumeenilise patriarhaadi Puha Sinod seda anda, sest EAOK-l puudus selleks vajalik kolme piiskopiga Puha Sinod.
1923
. aastal siirdus EAOK Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi
jurisdiktsiooni
alla, mida patriarh tunnistas
7. juulil
1923
oma
tomosega
, mis andis EAOK-le
autokefaalia
asemel
autonoomia
.
[13]
Vastavalt tomosele oleks pidanud moodustatama 3 piiskopkonda:
EAOK Tallinna piiskopkond
,
EAOK Saaremaa piiskopkond
ja
EAOK Petseri piiskopkond
.
[14]
Tallinnas asunud
Tallinna ja koige Eestimaa Mitropoliidi
, eesistumisel tegutses piiskoppide
Sinod
.
1923. aastal jagati EAOK kaheks piiskopkonnaks: Tallinna Eesti piiskopkonnaks ja Narva Vene piiskopkonnaks. 18. septembril 1924 toimunud EAOK Taiskogul loodi
EAOK Narva ja Irboska piiskopkond
, Narva ja Irboska ulempiiskopiks oli aastail 1925?1929
Jevsevi (Grozdov)
, kes oli aastail 1912?1918 Pihkva ja Porhovi ulempiiskop ning aastail 1919?1920
Loodearmee
piiskop. 29. detsembril 1924 avati
EAOK Sinodi
otsusega EAOK Petseri piiskopkond, Petseri piiskopiks puhitseti 25. aprillil 1926
setu
paritolu
Petseri kloostriulem
Joann (Bulin)
. Petseri piiskopkonda arvati
Tartu
,
Voru
ja
Petseri praostkonnad
.
Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik oli
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku
jarel suurima liikmete arvuga usuuhing Eestis. Kirikupea,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
, oli ameti poolest
Riiginoukogu
liige.
1935
. aasta
22. mail
kinnitatud EAOK
pohimaaruses
maaratleti EAOK usuelu juhtimise ja jarelevalveorganid. Praostkonna organid olid praost, praostkonna taiskogu ja praostkonna noukogu,
praost
valiti praostkonna taiskogul viieks aastaks, ametisse kinnitas ta Tallinna ja kogu Eesti metropoliit (vt
Eesti oigeusu kiriku juhtide loend
). 1937. aasta taiskogul valiti
Narva piiskop
ja
Petserimaa piiskop
.
EAOK-s oli kaks
piiskopkonda
.
EAOK Tallinna peapiiskopkonda
kuulusid uheksa praostkonda:
EAOK Harju
,
Laane
,
Petseri
,
Parnu
,
Saare
ja
Muhu
,
Tartu
,
Viljandi
,
Viru
ja
Voru praostkond
.
Narva piiskopkonnas
[15]
praostkondi ei olnud. 1938. aastal koondati
EAOK Narva ja Irboska piiskopkonda
Petserimaa
viis vene kogudust (
Lisje
,
Irboska
Jumalaema,
Senno
,
Pet?ki
ja
?t?eremitsa
), mille jarel piiskopkond sai uue nimetuse ? Narva (vene) piiskopkond.
[16]
Parast Eesti
annekteerimist
Noukogude Liidu
koosseisu likvideerisid Moskva voimud
24. veebruaril
1941
Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku autonoomia ja senise struktuuri ja muutsid selle
Vene Oigeusu Kiriku
piiskopkonnaks
, alluvusega Baltimaade
eksarhile
Sergiusele
(
1897
?
1944
).
[17]
1941. aastal kandis
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi
esimees
Vsevolod Merkulov
Jossif Stalinile
ettevalmistustest ette:
?
|
1) oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis allutada Lati, Eesti ja Leedu oigeusu kirikud Moskva Patriarhaadile. Selleks kasutatakse avaldusi, mida kirjutavad koguduste lihtvaimulikkond ja usklikud koguduseliikmed.
2) Balti vabariikide piiskopkondade juhtimiseks maarata Moskva Patriarhaadi otsusega arhipiiskop Voskressenski, Dmitri Nikolai p, kes on julgeoleku agent.
[18]
|
“
|
|
Moskva Patriarhaadi ukaasiga nr 10
25. veebruarist
1941
maarati ulipuhitsetud arhipiiskop Sergius (Voskressenski) Vilniuse ja Leedu metropoliidiks ning Eesti ja Lati eksarhiks.
Parast
Saksa okupatsiooni
algust kuulutas Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Aleksander
3. septembril
1941
ennast taas Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsiooni all oleva EAOK peaks. Selle peale andis metropoliit Sergius Aleksandri kirikukohtu alla ning see keelas 5. novembril 1942 tal kirikuteenistuste toimetamise. Seejarel toimus lahknemine ka kogudustes: osa venekeelseid kogudusi tunnistasid juhina
Narva piiskoppi
Pavelit
, eestikeelsete koguduste liikmed aga metropoliit Aleksandrit.
1944
. aastal okupeerisid
Noukogude Liidu
vaed taas Eesti. Vahetult enne seda
pogenes
metropoliit Aleksander koos suure osa kirikurahva ja 22 vaimulikuga Noukogude okupatsiooni eest, jatkates EAOK juhtimist ning sailitades EAOK oigusliku ja kanoonilise jarjepidevuse
paguluses
.
10. detsembril
1944 andis Moskva Patriarhaadi Puha Sinod valja ukaasi lopetada EAOK Sinodi tegevus ning luua Tallinna ja Eesti piiskopkonna valitsus.
9. martsil
1945
toimunud
Vene Oigeusu Kiriku
Eesti piiskopkonna noukogu koosolekul liideti EAOK endised Tallinna ja Narva piiskopkonnad ning kogudused jagunesid Harju-Jarvamaa, Laanemaa, Parnumaa, Saare- ja Muhumaa, Tallinna, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Virumaa ja Vorumaa praostkondade vahel.
16. aprillil
1945 lopetas Moskva patriarh Eesti Apostliku Oigeusu Metropoolia, Sinodi ja Narva piiskopkonna oigusliku tegevuse ning moodustas Moskva patriarhaadile alluva
Tallinna ja Eesti piiskopkonna
.
12. jaanuaril
1951
muudeti
Leningradi ja Novgorodi metropoliidi
Gregoriuse resolutsiooniga praostkondade piire ja nimetusi: kogudused jagunesid Tallinna, Harju-Laane, Tapa-Narva, Tartu, Voru, Valga, Viljandi, Parnu ja Saare-Hiiu praostkondade vahel.
1965. aastal jagati praostkondade piirid uuesti umber, kogudused jaotusid jargmiste praostkondade vahel: Tallinn, Tartu, Narva, Harju-Laane, Viljandi, Parnu, Voru, Saare-Muhu ja Valga praostkond.
EAOK tegevus paguluses ja parast 1993. aastat kodumaal
[
muuda
|
muuda lahteteksti
]
Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik sailitas Noukogude voimu perioodil ajaloolise ja juriidilise jarjepidevuse
paguluses
.
1993
. aastal taastas Eesti Apostlik-Oigeusu Kirik
restitutsiooni
korras oma tegevuse jarjepidevuse Eestis: enamik tanase Eesti oigeusu kogudustest kuulub sellesse kirikusse. Teenistusi peetakse eesti ja
kirikuslaavi keeles
.
20. veebruaril
1996
taasjoustas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos 1923. aastal EAOK-le antud
tomos
'e. 2004. aastal toimunud EAOK taiskogul otsustati praostkonnad likvideerida ja nende asemel moodustati
Tallinna peapiiskopkond
,
Parnu ja Saare piiskopkond
ning
Tartu piiskopkond
.
2012
. aastast tahistatakse liikumatuid puhasid
Gregoriuse kalendri
jargi ning liikuvaid puhasid (
ulestousmispuhad
,
nelipuhad
)
Juliuse kalendri
jargi.
[19]
- ↑
Saard, Riho. Ristitud eestlane: kristluse ajalugu Eestis keskajast tanapaevani. Argo, 2018, lk 438.
- ↑
2,0
2,1
Toomas Schvak. Eesti oigeusu kiriku lugu 19. sajandist tanaseni. ? Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: oigeusu eri. Tartu: Tartu Ulikooli Kirjastus, 2015, lk 80
- ↑
Tamm, Merike (toim).
Stefanus: metropoliit Illarioni sonavotud valjendasid polgust
.
Postimees
, 22. september 2010
- ↑
Filippov, Madis.
Eesti oigeusklike tuli vajab kiiret lahendust
.
Postimees
, 18. oktoober 2010
- ↑
Vorumaale plaanitakse ehitada mungaklooster
Postimees Online, 19. veebruar 2005
- ↑
Saaremaa nunnaklooster valmib jouluks.
Eesti Paevaleht Online, 30. september 2008
- ↑
Margus Muld
,
"Saaremaal puhitseti sisse nunnaklooster"
, Eesti Rahvusringhaaling, 13. juuni 2009
- ↑
Vinni, Raul
.
Nunnad kolivad Oorikult ara.
[
alaline kodulink
]
Saarte Haal
, 25. mai 2010.
- ↑
9,0
9,1
Eesti kiriku- ja religioonilugu. Tartu, Tartu Ulikooli Kirjastus, 2018, lk 114?116.
- ↑
Eesti kiriku- ja religioonilugu. Tartu, Tartu Ulikooli Kirjastus, 2018, lk 189?191.
- ↑
Eesti kiriku- ja religioonilugu. Tartu, Tartu Ulikooli Kirjastus, 2018, lk 191?194, 196?197.
- ↑
Nr. 72. Ajutise Walitsuse poolt 19. apr. 1919. a. wastuwoetud seadus. Greeka-katoliku (Wene oigeusu) kiriku walitsuse ja koguduste omawalitsuse ajutine korraldus.
, Riigi Teataja, nr. 28-29, 30 aprill 1919
- ↑
Saard, Riho. Ristitud eestlane: kristluse ajalugu Eestis keskajast tanapaevani. Argo, 2018, lk 283
- ↑
Eesti Ap.-Oigeusu Kiriku iseseisvuse akti tolge (1923-st aastast)
, Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku Ajalugu
- ↑
8.3.3.9. Narva piiskopkond
, www.eha.ee/fondiloend
- ↑
Andrei Sot?ov
,
TAGASIVAADE EAOK PIISKOPKONDADE JA NENDE ESIKARJASTE AJALUKKU
, www.eoc.ee
- ↑
Сергий (Воскресенский), митрополит
- ↑
Юрий Стецовский.
История советских репрессий
. Том 2, стр 86. Общественный фонд "Гласность", Москва, 1997)
- ↑
Metropoolia 57, oktoober 2011
- Voitlus jumala umber. Rahvaleht, 7. jaanuar 1932, nr 3, lk 2.
- Miks eesti ortodoks-usulised ei saa piiskoppi? Voitleja, jaanuar 1972, nr 1, lk 3.
- Kasala, K., Petterberg-Laurila, I. 2016 Mida? Miks? Kuidas? Oigeusu teadmiste kasiraamat, EAOK kirjastus
- Sarapik, A. 1992, Ortodoksi teadmiste kasiraamat
- Ware, K. 2001 , Oigeusu tee, Tallinn EAOK kirjastustoimkond
- Quenot, M. 1987, Ikoon. Aken kuningriiki, Logos
- Zetterberg, S. 2011, Eesti Ajalugu
- Kala, T. Kaljundi, L. Kreem, J. jt 2012 Eesti Ajalugu II