See artikkel raagib uldmoistest; filmi kohta vaata artiklit Telefon (film) .

See artikkel vajab toimetamist . (Juuli 2007) Palun aita artiklit toimetada . ( Kuidas ja millal see markus eemaldada? )

Telefon ehk telefoniaparaat (van konetraat) on telekommunikatsiooni liini loppseade, mis voimaldab kahel voi rohkemal konelejal pidada vestlust, kui nad ei ole otse kuuldeulatuses. Telefon muudab heli elektrisignaaliks , mis kantakse telefoniliinide voi linkide kaudu pika vahemaa taha ning muudetakse seal jalle heliks ja vastupidi.

Telefoni leiutajaks peetakse ?otlast Alexander Graham Belli , kelle patendiavaldus seadmele, mis suutis elektrisignaalist taasluua selgelt arusaadavat inimhaalt, rahuldati 1876 . aastal ^[1] . Seda seadet on hiljem taiustanud paljud teised leiutajad. Telefon oli esimene seade, mis voimaldas inimestel omavahel raakida pikkade vahemaade tagant. See muutus kiiresti asendamatuks. Tanapaeval on telefon uks koige laiemalt kasutatavaid vaikeseadmeid.

2009. aasta lopuks oli maailmas solmitud peaaegu 6 miljardit laua- ja mobiiltelefoni kasutamise lepingut. Nendest 1,26 miljardit olid lauatelefonid ja 4,6 miljardit mobiilsed seadmed. ^[2]

Toopohimote [ muuda | muuda lahteteksti ]

Telefon koosneb kolmest pohilisest osast, konelusseadisest mikrofonist , kuularist ja transformaatorist , numbrivalimis-seadisest, naiteks numbrivalimisketas ja kelluke/kolisti) ning lulitusseadistest (kontaktvedrudega harkluliti telefoni umberlulitamiseks kutsungiseadiselt konelusseadisele). ^[3]

Tavaline lauatelefon on uhendatud telefoniliiniga, mis koosneb uhest keerdpaarist ehk kahest uksteise umber keerutatud isoleeritud vaskjuhtmest . Skeemil on see juhtmepaar tahistatud C-ga. Aparaat koosneb kolmest pohikomponendist: kellukesest, lulitist ja numbrilauast voi -kettast. Kellukese helin, harvem ka margutuli voi sumisti (summer) (A7) annab marku sissetulevast konest. Umberluliti teavitab konekeskust (telefonijaama), et kasutaja on telefonitoru hargilt tostnud konele vastamiseks voi kone alustamiseks. Numbrivalimis-seadisega saab kasutaja valida numbri, mis edastatakse telefonijaama. Kuni 1950. aastateni kasutati numbrivalimisel peaaegu ainult numbriketast, hiljem lisandus sellele ka sormiste (klaviatuuri) abil valimine (A4). Vanade pulssvalimisega automaat telefonikeskjaamade asendamine hilisemate, toonvalimisega telefonikeskjaamadega voimaldas telefoniaparaadil numbrit valida ainult klaviatuuri abil.

Lauatelefoniteenuse peamine kulu on telefonitugijaamad, kus koned kommuteeritakse. Telefon on telefonijaamaga uhendatud vaid uhe juhtmepaari abil. Juhtmepaari molemad sooned on teineteise umber keerutatud, et valtida elektromagnetilist interferentsi ehk kone ulekostvust ( crosstalk ) mitmepaarilises kaablis. Samuti on keerdus juhtmepaaril madalam elektriline mahtuvus kui mittekeerdus juhtmepaaril voi uhelainsal juhtmel. Mikrofoni edastatav signaal ei kosta telefonitoru kuularis liiga kovasti tanu hubriid induktiivpoolile (A3) ja teistele skeemiosadele, mis signaalide tugevusi uhtlustavad. Uhenduskarp (B) toimib piksekaitsmena (B2) ja reguleerib telefoniliini takistust (B1), et maksimeerida signaali tugevust liini pikkust arvestades, sama toimub telefonis (A8) soltuvalt liini pikkusest. Telefoniliinide pinge on maa suhtes negatiivne, et vahendada galvaanilist korrosiooni . Negatiivne pinge tombab kaablite poole positiivseid metalli ioone . ^{[4] [5]}

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Enne telefoni leiutamist kasutati sona “telefon” teiste seadmete kohta. Isegi koik varasemad leiutajad ei nimetanud uut seadet telefoniks. Naiteks nimetati samuti telefoniks sidevahendit purjelaevadel, mille laevakapten John Taylor leiutas 1844 . Uduse ilma korral kasutati teiste laevadega suhtlemiseks nelja udupasunat . ^{[6] [7]}

Hiljem, umbes 1860. aastal, kasutas Johann Philipp Reis seda terminit, et viidata oma leiutatud telefonile. Reisitelefon oli esimene telefoniks nimetatud seade, mis pohines heli elektriimpulssideks muundamisele. Sona "telefon" voeti paljudes keeltes kasutusele.

Kellele kuulub telefoni leiutamise au, on vaieldav. Nii nagu teiste tuntud leiutiste, naiteks raadio , televisioon , hooglambi ja arvuti puhul, tegelesid paljud leiutajad haale traatuhenduse teemaliste katsetega ja parandasid uksteise ideid. Uued probleemid tekivad aeg-ajalt siiamaani. Telefoni leiutajateks on nimetatud Charles Bourseuli , Antonio Meuccit , Johann Philipp Reisi , Alexander Graham Belli ja Elisha Grayd . ^[8]

Alexander Graham Bell oli esimene, kellele USA patendiamet andis patendi elektrilise telefoni eest, nimelt 7. martsil 1876 ^[9] . Belli patendid olid juriidilises mottes edukad ja kaubanduslikult kindlad. Belli esimene patent sai telefoni peapatendiks, millest tulenesid teised telefoniga seotud patendid. ^[10]

Esimesed telefonid olid uksteisega fuusiliselt traadi kaudu otseuhenduses uhest majast teise. Kuna see on vaga ebapraktiline, hakati kiirelt kasutama kasitsi kommuteeritavaid konekeskusi, kus operaator kone tellija vastava soovi esitamisel kaks telefoniliini omavahel uhendas. Sellest said alguse esimesed lauatelefoniteenuse pakkujad. 20. sajandi alguses arendati valja konede uhendamise taielikult automatiseeritud telefonikeskjaamade vork. Alates 1930. aastatest tootati valja mitmesuguseid raadiotelefoni-keskjaamade susteeme, et edastada telefonikonesid laevadele ja sajandi keskpaiku ka autodesse . Raadiotelefonisusteemid arenesid ulemaailmseteks juhtmevabadeks telefonivorkudeks ja 1973 toi Motorola turule esimese mobiiltelefoni . 1970-ndate keskpaigaks oli maailmas juba mitu mobiilsidevorku. 1983 . aastal arendati USA-s ja seejarel voeti kasutusele ka mujalgi maailmas Advanced Mobile Phone System , mis pakkus tagasiuhilduvat standardiseeritud tehnoloogiat, et kasutaja saaks helistada oma piirkonnast palju kaugemale. Nii tekkisid analoogmobiilsidevorgud, mis hiljem arenesid digitaaltelefonivorkudeks pakkudes paremat konfidentsiaalsust, teenindusvoimekust, leviala ja madalamat hinda. Avalik tugijaamadega telefonivork, mis on hierarhiliselt uhendatud konekeskusteks, uhendab tanapaeval telefone ule maailma. Vastavalt E.164 standardile on igal telefonil oma indentifitseeriv automaat-telefonijaama number, millele saab helistada ukskoik milliselt teiselt samas vorgus olevalt telefonilt.

Algselt sai telefone kasutada pelgalt haale (heli) edastamiseks. Tehnika arenguga kaasnevad enamikul tanapaeva telefonidel lisavoimalused, naiteks kone salvestamine, sonumite saatmine ja vastuvott, fotode ja videote , muusika ja mangude edastamine ning interneti kasutamine. 1999 vottis Jaapani ettevote NTT DoCoMo masskasutusele nutitelefonid , mis uhendavad mobiilside ja arvutusvoimsuse vajadused. Mujal maailmas olid nutitelefonid haruldased kuni 2002 . aastani, kui USA mobiilsideoperaator T-Mobile hakkas tootma Danger Hiptopi nutitelefone. Tanapaeval on maailmas kasutusel ule miljardi nutitelefoni. ^[11]

Kaevanduste jaoks toodetakse erilisi plahvatusohutuid kaevandustelefone. ^[3]

Patendid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• US 174,465 ? Telegraphy (Belli esimene telefonipatent) ? Alexander Graham Bell
• US 186,787 ? Electric Telegraphy (pusimagnetiline vastuvotja (kuular)) ? Alexander Graham Bell
• US 474,230 ? Speaking Telegraph (susimikrofon) ? Thomas Edison
• US 203,016 ? Speaking Telephone (noobikujuline susimikrofon) ? Thomas Edison
• US 222,390 ? Carbon Telephone (susimikrofon) ? Thomas Edison
• US 485,311 ? Telephone ( solid back susimikrofon) ? Belli insener Anthony C. White. Sellist mikrofoni kasutati 1925. aastast kuni 1940. aastateni.
• US 3,449,750 ? Duplex Radio Communication and Signalling Apparatus ? G. H. Sweigert
• US 3,663,762 ? Cellular Mobile Communication System ? Amos Edward Joel (Bell Labs)
• US 3,906,166 ? Radio Telephone System (DynaTAC cell phone) ? Martin Cooper jt (Motorola)

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Telefon

• Taksofon
• IP-telefon
• Turvatelefon
• Telefonikone
• Telefonitootjate loend

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]