Saksamaa taasuhinemine

Saksamaa taasuhinemise all moistetakse protsessi aastatel 1989 ? 1990 , mis viis Saksa Demokraatliku Vabariigi (DDR) uhendamiseni Saksamaa Liitvabariigiga (BRD) 3. oktoobril 1990 . Sellega lopetati ule neljakumne aasta kestnud Saksamaa jagatus kaheks riigiks.

Saksamaa uhtsus muutus voimalikuks parast Berliini muuri langemist 1989. aasta novembris ja DDR-i poliitilise susteemi kokkukukkumist (saksa keeles Wende, 'poore'). Samuti oli vajalik nelja endise okupatsioonivoimu (1945?1949) nousolek.

Solmiti kaks-pluss-neli leping. Rahvusvahelise oiguse jargi ei uhinenud mitte kaks Saksa riiki, vaid taasuhendati Saksa rahvas ja selle territooriumid ( Lander, 'liidumaad') uhise Saksamaa alla. Riigioiguslikult raagitakse liitvabariigi pohiseaduse mojualuse territooriumi laiendamisest, poliitiliselt aga DDR-i liitmisest liitvabariigiga.

Taasuhinemine oli kogu maailmas (eriti Euroopas) vastuoluline protsess ? avalikult oli selle vastu naiteks Iisraeli peaminister Yitzhak Shamir , kes vaitis, et riik, mis " tappis miljoneid juute , teeb seda uuesti". Neljast voitjariigist toetasid taasuhinemist Ameerika Uhendriigid ja NSV Liit , Suurbritannia ja Prantsusmaa olid ettevaatlikumad. Jaanuaris 1990 korraldatud kusitluse jargi kartsid 69% poolakatest, 50% brittidest ja 50% prantslastest, et taasuhinenud Saksamaa voib muutuda Euroopas liiga mojuvoimsaks. Kuigi enamik ameeriklasi, britte ja prantslasi pooldasid uhinenud Saksamaa jaamist NATO liikmeks, siis poolakad eelistasid, et Saksamaast saaks neutraalne riik.

Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher ja Prantsusmaa president Francois Mitterrand (eriti esimene) olid tugevalt Saksamaa taasuhinemise vastu, kuid moistsid, et see on valtimatu. Thatcher soovis, et Saksamaa taasuhinemine toimuks viieaastase uleminekuperioodiga, mille jooksul molemad Saksamaad oleks endiselt iseseisvad riigid. Iirimaa peaminister Charles Haughey , Euroopa Majandusuhenduse juht ajal, kui Iirimaa oli EMU eesistujamaa (jaanuar-juuni 1990), toetas Saksamaa taasuhinemist, teised Euroopa riigid olid aga taasuhinemise suhtes valdavalt kriitilised. Naiteks Itaalia peaminister Giulio Andreotti kartis pangermanismi taassundi ning olevat oelnud: "Ma armastan Saksamaad nii vaga, et ma tahan, et neid oleks kaks," ning ka Hollandi peaminister Ruud Lubbers oli taasuhinemise suhtes ettevaatlik. Konsensus oli, et taasuhinemine ei tohiks toimuda enne 1995. aastat ja loodetavasti sunnib see palju hiljem.

Ameerika Uhendriigid olid erinevalt Euroopast taasuhinemise suhtes positiivsed, kuid soovisid, et taasuhinenud Saksamaa jaaks NATO-sse. 1989. aastal noustus president George Bush vanem taasuhinemist toetama ainult selle tingimuse taitmisel. Laane-Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl noustus, kuigi vaid alla 20% laanesakslastest toetas NATO liikmesust. Nimelt soovis temagi valtida taasuhinenud Saksamaa neutraalsust, kuna kartis, et see voib havitada NATO, mispeale Ameerika Uhendriigid ja Kanada lahkuksid Euroopast ning Suurbritannia ja Prantsusmaa solmiksid Saksamaa-vastase alliansi. Ameerika Uhendriigid otsustasid Kohli toetada, kuna kartsid, et vastasel korral saaks kantsleriks NATO-vastane Oskar Lafontaine .

Juriidilised aspektid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Vastavalt kehtivale kasitlusele (Riigikohus ? Bundesverfassungsgericht 1973) 1945. aastal soja kaotanud Saksa Riik mitte ei havinud rahvusvahelise oiguse ja riigioigusliku subjektina, vaid muutus toimimisvoimetuks. Saksamaa Liitvabariigi loomine tingis seega riigi umberkorraldamise vajaduse. Liitvabariik on seega oigusjarjepidev 1867. aasta Pohja-Saksa Liiduga ja identne neli aastat hiljem monarhiana asutatud Saksa Riigiga; selles kasitluses pole samas viidet territooriumile. Saarland uhendati BRD-ga 1955. aasta referendumi jarel 1. jaanuaril 1957. Noukogude okupatsioonitsooni alusel loodi DDR.

Pohiseaduse ( Grundgesetz ) ja riigioiguse jargi oli 1990. aasta taasuhinemine DDR-i asumine Saksa pohiseaduse mojupiirkonda. Selle kohta tegi otsuse DDR-i rahvasaadikute koda, see holmas ka kuu aega varem liidumaade kohta vastu voetud otsust. Ametlikult raagiti sellal viiest uuest liidumaast kui liidetavatest aladest ( Beitrittsgebiet ). Rahvasaadikute koja loodud uued liidumaad vastasid laias laastus 1952. aastal rajatud ning halduslikult mottetuks muutunud DDR-i liidumaadele.

Rahvusvahelise oiguse jargi lubati voi kiideti taasuhinemine heaks kaks-pluss-neli lepingutega 12. septembril 1990. Sellega loobusid teise maailmasoja voitnud riigid viimastest oigustest ning piirangutest Saksamaa suveraansusele.

BRD pohiseadus pakkus vanal kujul taasuhinemiseks kahte voimalust: taasuhinemine “Saksamaa teiste osade” liitmise kaudu (art 23a F), ning uhinemine pohiseaduse rakendamise kaudu, mis pidi heaks kiidetama Saksa rahva poolt (art 146 GG). Kuna DDR-i elanikud ja vabalt valitud rahvakoda soovisid koige kiiremat teed (paljud kodanikud olid juba laande lainud), valiti artikkel 23 lahendus. Uue pohiseaduse valjatootamine oleks votnud liiga kaua aega. 1990. aastal kustutati 23. artikkel ning 146. artiklis ja preambulis viidati uhtsuse riigioiguslikule taastamisele.

Erilises olukorras oli Berliin . Formaalselt seisis see nelja voitjariigi alluvuses ( der Viermachtestatus ), samas kui DDR kasitles linna idaosa enda juurde kuuluvana. Sel pohjusel ei pidanud Berliin teiste liidumaade kombel Saksamaaga uhinema. See taasuhendati lihtsalt linna laaneosaga.

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]