Artiklis ei ole piisavalt viiteid . Palun aita vaiteid kontrollida ja viiteid lisada . ( Kuidas ja millal see markus eemaldada? )

Parisorjus ehk varasema nimega parispolv ^[1] oli talupoegade feodaalse soltuvuse vorm, mida iseloomustasid sunnismaisus ja teorendi ^[2] tasumise kohustus maaomanikule.

Enamasti kaasnes parisorjusega ka suurmaaomanikule antud politsei - ja kohtuvoim ( kodukarioigus ) talupoegade ule. Feodalismi varasematel perioodidel esines koos parisorjusega ka talupoegade mitmete muude oiguste kitsendamisi, sh tasu noudmist maaomaniku valdustest lahkumise puhul (nt abielludes) ja nn surnud kae oiguse rakendamist, mis piiras feodaalile alluvate isikute oigust oma vara parandada ja voorandada.

Sona "parisorjus" on eesti keeles tanapaevase keelekasutusega vorreldes monevorra eksitav, sest tuleneb esialgsest tahendusest "paris" (siin: 'paritav'; vrd. "parimine", "parand") ja "orjus" (siin: 'too, tookohustus'). Kunagist sunnismaist talupoega tahistav uudissona "parisori" ilmus eesti kirjakeelde alles 1870. aastatel , mil "parisorjasid" Eestis enam ei olnud.

Viimane Euroopa piirkond, kus parisorjus ametlikult kaotati, oli Bosnia 1918 . aastal. Viimaste maailma maadena kaotati parisorjus Afganistanis 1923 . aastal ning Bhutanis ja Tiibetis 1959 . aastal.

Parisorjus Eestis [ muuda | muuda lahteteksti ]

Monedel hinnangutel voisid enne 13. sajandit ligi veerandi koigist Saaremaa elanikest moodustada traalid ehk orjad, kes olid valdavalt sojavangid ja nende jarglased. ^[3]

Taani ja Liivimaa ordu aeg [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eestis hakkas parisorjus tekkima 13. sajandil, kui parast vallutamist andsid maaharrad oma vasallidele kodukarioiguse ja 1315 . aastal korgema kohtuvoimu oiguse Taani valdustes Harju - ja Virumaal .

14. sajandil tekkisid sunnismaisuse ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi adrakohtu kaudu tagasi noudma ja solmiti ka vastastikuseid kokkuleppeid talupoegade tagastamiseks: 1458 . aastast on sailinud selline kokkulepe Tartu piiskopkonnast . Moodustati adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud .

15. sajandist on teada esimesi juhtumeid, kus talupoegi sunniti elukohta vahetama, sest neid kui toojoudu osteti ja muudi maaomanikele kuuluvast maast lahus. Talupoegadel sailis omandioigus vallasvarale , kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalsete koormiste ka moisnike ostueesoigus, samuti eirati sageli talupoegade parimisoigust . Samal ajal muutus sunnismaisus uldlevinuks. 15. sajandil kehtestati sunnismaisus ainult adramaatalupoegade, sh taluperemeeste suhtes. 16. sajandi alguses pandi sunnismaisus kehtima ka teiste, s.o uksjalgade , vabadikkude ja talu sulaste suhtes. Sunnismaisuse kehtestamisega ei suudetud taiesti valtida talupoegade pagemist nt linnadesse voi valjapoole Eesti alasid.

Rootsi kuningriigi aeg [ muuda | muuda lahteteksti ]

Liivi soja ja Rootsi-Poola soja tulemusel laksid Eesti alad Rootsile . 1671 . aastal anti valja maapolitseikorralduse seadus, mis suurendas veelgi moisnike oigusi. ^[3]

Seoses Rootsi ajal toimunud moisate reduktsiooniga maaras Rootsi riigivoim kindlaks riigimoisate talupoegade koormised. 1681 . aastal andis Rootsi kuningas Karl XI valja edikti Liivimaale ja Eestimaale kroonumoisate talupoegade senise staatuse muutmiseks, kuulutades kroonumoisate talupojad 14. sajandist kujunenud ruutlimoisate moisnikest olulises soltuvuses olevast parisorjusest priiks, kuulutades nad vabaks analoogselt Rootsi talupoegadega ning lubades neil vabalt valida tegevusala ja asuda oppima koolidesse. Kroonutalupoegade parisorjus likvideeriti eraoigusliku omandi moistes, kuid sailisid sunnismaisus ja seotus moisaga. Parisorjusliku elukorralduse likvideerimise ajaks oli Rootsi riik redutseerinud 5/6 maast Liivimaal ja 1/2 maast Eestimaal ^[4] .

Riigimoisa rentnike ja talupoegade suhted reguleeriti nn reglementidega Liivimaal 1691 . ja Eestimaal 1696 . aastal. Nende alusel sai talupoeg oiguse esitada kaebekirju moisarentniku ja kohalike voimukandjate peale kuni kuningani valja. Riigimoisate talupoegade oigused Rootsi aladel toid leevendust ka ulejaanud moisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja parimisoigust praktikas.

Suurem osa Rootsi voimude alustatud reformidest ei joudnud juurduda, kuna jargnenud Pohjasoja kaigus vallutasid Venemaa (Moskva tsaaririigi) vaed aastaks 1710 terve praeguse Eesti territooriumi.

Venemaa keisririigi aeg [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pohjasoja (1700?1721) lopp ja Venemaa keisririigiga liitmine toi Eesti alal kaasa parisorjuse tugevnemise. Sunnismaiste talupoegade oigusi piirasid ka nende kaebuste peale tehtud, kuid enamasti moisnike kasuks lahendatud kohtuasjad, sealhulgas eriti uhes suurmaaomanikule edukas kohtuvaidluses toendina esitatud nn Roseni deklaratsioon ( 1739 ).

Venemaa keisririigi Liivi- ja Eestimaa kubermangud olid 18. sajandi teisel poolel uhed Euroopa koige kaugemale arenenud parussoltuvusega piirkonnad, kus nt talupoegade sunnismaisus ja isiklik soltuvus avaldusid (eriti vorreldes tolle aja Laane-Euroopaga) kullaltki aarmuslikul kujul ja parussoltuvus puudutas maapiirkondades peaaegu kogu elanikkonda: 1782. aasta hingerevisjoni andmetel elas Liivimaa Eesti osa moisates isiklikult vabu inimesi ligi 1,5% ja Eestimaa omades ligi 3,5%. ^[5]

1781. aastal elas Eestimaa kubermangu joukaima moisniku Jakob Pontus Stenbocki maavaldustes ligi 5000 sunnismaist talupoega ja veel vaid kolme moisniku puhul ulatus see arv 2000 talupojani. ^[6]

Parisorjus kaotati 1816 . aastal Eestimaal ja 1819 . aastal Liivimaa talurahvaseadusega , kuid kehtima jaid mitmed senini sunnismaisust soodustanud ja liikumisvabadust kitsendanud seadused, naiteks jai lubatuks teorent ("teoorjus").

Surve parisorjus Eestimaal ja Liivimaal kaotada tuli suuresti Vene impeeriumi keskvoimult valgustusajastule omaste ideede leviku tottu, millele samas vastandusid kohalikud (enamuses baltisakslastest ) suurmaaomanikud. ^[7]

Parast seda, kui voeti vastu uus Liivimaa talurahvaseadus ( 1849 ) ja Eestimaa talurahvaseadus ( 1856 ), millega moisate valdused jagati moisamaaks ja talumaaks , hoogustus ulatuslikum " talude pariseksostmine ". Kui praeguse Eesti alal oli 1851/1852. aastal talupoegade omanduses 0,07 % taludest , raharendil 13,88 %, segarendil 4,2 % ja teorendil koguni 81,83 % taludest, siis 1867/1868. aastal oli talupoegade omanduses juba 14,26 %, raharendil 80,71 %, segarendil 3,59 % ja teorendil koigest 1,42 % taludest. ^[8]

1868 . aastal keelustati teorendi rakendamine.

Viimased talupoegade liikumiskitsendused kadusid Eestis 1863 . aasta passiseadusega . Piiratud kodukarioigus muudeti ara aastal 1865 .

Parisorjus Laane-Euroopas [ muuda | muuda lahteteksti ]

Euroopas tekkis parisorjus varakeskajal orjandusliku korra uleminekul feodalismile. Orjandusliku korra lopus maaharimisega tegelenud orjad ( servid ) muutusid esimesteks parisorjadeks. Parisorjadeks muudeti Euroopas ka enamik vabu kogukonnatalupoegi nende sunnismaiseks muutmise tagajarjel 8. ? 10. sajandil Prantsusmaal , 8.? 11. sajandil Saksamaal ja 10.?11. sajandil Inglismaal . Prantsusmaal moodustasid parisorjad 11.? 13. sajandil rahvastiku enamuse.

Teise maaomaniku sunnismaise talupoja tapmist hakati kasitlema seaduserikkumisena ja selle eest oli ette nahtud trahv ehk meheraha , mida maksti maaomanikule. Parisori erines orjast oiguse poolest astuda kiriklikku abiellu vabalt valitud elukaaslasega ja elada kristlikus perekonnas. Parisorjal oli oigus omada vallasvara .

Laane-Euroopa valitsejad hakkasid parisorjust piirama ja lopetama parast 14. sajandil toimunud suuri talurahvaulestouse, mille hulka kuulusid Wat Tyleri ulestous Inglismaal ja ?akerii Prantsusmaal.

Saksamaa idaosas tugevnes parisorjus eriti 16.?18. sajandil, kui kasvas teravilja tarbimine, mille tagajarjel suurendati teorenti.

Kuigi Laane-Euroopas algas parisorjusest vabaksostmine juba 13. sajandil, oli naiteks Prantsusmaal veel 1789 . aastal 7% talupoegi parisorjad. Parisorjus kaotati enamikus riikides ajavahemikul 1721 ? 1820 , Austrias 1781 , Preisimaal 1807 ja Rumeenias 1864 . aastal.

Tanapaeva Soome , Rootsi ja Norra alal ei ole parisorjust kitsamas moistes kunagi olnud.

Parisorjus Venemaal [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parisorjuse alged olid juba Kiievi-Vene riigi ajal, kus hakati talupoegi sunnismaisteks muutma. Uldine talupoegade parisorjastamine algas Venemaal 15. sajandil .

1497 . aastast tohtisid talupojad uhe moisniku juurest teise juurde minna ainult nadal enne ja parast sugisest juripaeva sudebniku loal, makstes endisele moisnikule lahkumisandamit. 16. sajandil parisorjastamine lopetati, kehtestades keeluaastad ja maaraastad .

1649 . aasta Maakogu seadustik vormistas parisorjuse Venemaal seaduslikult ja muutis moisa kirjetesse kantud talupojad moisniku parandvaraks. 18. sajandi algul levis parisorjus ka Ukrainasse . 1760 . aastal said moisnikud oiguse oma vastuhakanud talupoegi karistuseks Siberisse saata.

Parisorjus kaotati Venemaal 1803 ., 1842 . ja 1861 . aasta talurahvareformiga . Neist viimane joustus 3. martsil ( vkj . 19. veebruaril) 1861 ja seda peetakse parisorjuse kaotamiseks Venemaal, kuid mitmel pool Venemaa Keisririigis, peamiselt Kaukaasias , toimus see hiljem ja naiteks Kalmokkias alles 1892 . aastal.

8. oktoobril (vkj. 5. oktoobril) 1906 anti osana ministrite noukogu esimehe Pjotr Stolopini agraarreformist Venemaal talupoegadele teiste isikutega vordsed oigused ning tuhistati koik varasemad neile kehtinud elukoha- ja tegevuspiirangud. Agraarreform voimaldas talupoegadel kulakogukonnast valja astuda. Agraarreformi eeldatav eesmark oli kulakogukonna lohkumine ning varaka ja keskvoimule lojaalse talupoegade kihi loomine; kuid Esimese maailmasoja, 1917 . aasta revolutsioonide ja verise voimuvahetuse tottu sellist rohkete joukate talupoegade rahvakihti Venemaal kunagi ei tekkinud.

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Kodukarioigus
• Orjus

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Edgar V. Saks . "Parisorjuse" foobia. Eesti Paevaleht, 20. jaanuar 1979, lk 7.
• Russian serfdom , The Argus , 30. juuli 1858, lk 7.
• "Talude pariseksostmise aegu", autor Juhan Kahk , kirjastus: Eesti Teaduste Akadeemia, 1993 ISBN: 9985500261

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Parisorjus

• Teadlane selgitab: mida tahendas parisorjus Eestis?
• Eestlasi hoiti orjuses samade vaidetega nagu Ameerika mustanahalisi . ERR Novaator , 23. aug 2021
• [1] Teadlane selgitab: mida tahendas parisorjus Eestis? Video