Gottfried Wilhelm Leibniz

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Gottfried Wilhelm Leibniz
Gottfried Wilhelm Leibniz (umbes 1700)
Sundinud 1. juuli 1646
Surnud 14. november 1716 (70-aastaselt)
Rahvus sakslane
Alma mater Alte Nikolaischule
(1655?1661)
Leipzigi Ulikool
(1661?1666)
Jena ulikool
(1663)
Altdorfi ulikool
(1666)
Piirkond Laane filosoofia
Ajastu 17. ? 18. sajandi filosoofia
Koolkond ratsionalism
Valdkonnad matemaatika , fuusika , geoloogia , meditsiin , bioloogia , embruoloogia , epidemioloogia , veterinaaria , paleontoloogia , psuhholoogia , inseneriteadused , keeleteadus , filoloogia , sotsioloogia , metafuusika , eetika , majandusteadus , diplomaatia , ajalugu , poliitika , muusikateooria , luule , loogika , teodiike , universaalkeel , universaalteadus
Mojutajad
Skolastika , Suarez , Descartes , Hobbes , Malebranche , Spinoza , Bossuet , Pascal , Konfutsius
Tema mojutas
Berkeley , Platner , Voltaire , Hume , Kant , Russell , Wiener , Godel , Riemann , Gauss , Lagrange , Euler , Heidegger , Peirce , Benoit Mandelbrot , Wundt , Frege , Rescher
Autogramm

Gottfried Wilhelm Leibniz (ka Leibnitz , von Leibniz ; 1. juuli 1646 Leipzig ? 14. november 1716 Hannover ) oli saksa filosoof, matemaatik, fuusik ja poluhistor , kellel olid laialdased teadmised muudeski valdkondades. Tema tood on kirjutatud peamiselt ladina ja prantsuse keeles .

Ta leiutas Newtonist soltumatult diferentsiaal - ja integraalarvutuse . Ta tootas valja loogilise arvutuse , mis hiljem pani aluse moodsate arvutite arhitektuurile . Leibniz vottis kasutusele mitu matemaatikasumbolit : korrutamis- ja jagamispunktid, integraali ja diferentsiaali margid.

Koos Rene Descartesi ja Baruch de Spinozaga oli ta uks kolmest tuntud 17. sajandi ratsionalistist . Leibniz uskus, et maailm koosneb monaadidest .

Leibniz andis suure panuse fuusika ja tehnika arengusse. Tema ideed on mojutanud matemaatika , bioloogia , meditsiini , geoloogia , psuhholoogia ja infotehnoloogia arengut. Tema teadustood on laiali paljudes valjaannetes, kumnetes tuhandetes kirjades ja avaldamata kasikirjades. Leibnizi toodest on uritatud luua kokkuvotlikku nimistut, kuid tanapaevani pole see onnestunud.

Elulugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Leibniz sundis Leipzigi ulikooli moraalifilosoofia professori Friedrich Leibnizi ja Catherina Schmucki pojana. Isa suri, kui poeg oli 6-aastane.

Leibniz tohtis oma isa raamatukogu kasutada alates sellest ajast, kui ta oli 7-aastane. Koolis keskenduti uksnes vaheste autorite kitsale ringile, kuid isa raamatukogus oli palju filosoofilisi ja teoloogilisi teoseid, millega ta poleks muidu tutvuda saanud enne kui ulikoolis. Isa raamatukogu abil oppis Leibniz omal kael ladina keelt ja valdas seda 12-aastaselt juba vabalt. 13-aastaselt kirjutas ta koolipeo jaoks uheainsa hommikuga kolmsada ladinakeelset varssi heksameetris .

Ta astus 14-aastaselt Leipzigi ulikooli ja lopetas bakalaureusekraadiga filosoofias 2. detsembril 1662 . Ta kaitses loputoo "Disputatio Metaphysica de Principio Individui" 9. juunil 1663 . 7. veebruaril 1664 kaitses ta magistrikraadi loputooga "Specimen Quaestimonum Philosophicarum ex Jure collectarum". Sama aasta detsembris avaldas ta oma loputoo, mis kasitles filosoofilisi ja pedagoogilisi suhteid filosoofia ja oiguse vahel. Parast kaks aastat kestnud juuraopinguid sai ta 28. septembril 1665 oigusteaduse bakalaureuseks.

Leibnizi jargmine eesmark oli saada oigusteaduse doktoriks. See noudis tavaliselt kolmeaastase oppe labimist ja vanemad uliopilased takistasid tal oma loputood varem kaitsmast. Seetottu lahkus Leibniz septembris 1666 Leipzigist ja jatkas opinguid Altdorfi ulikoolis . Ta esitas peaaegu kohe oma doktorivaitekirja "Disputatio de Casibus perplexis in Jure", millest jareldub, et toenaoliselt oli see juba varem Leipzigis valmis kirjutatud. Ta kaitses doktorikraadi sama aasta novembris ja talle pakuti kohe akadeemilist positsiooni Altdorfis , kuid Leibniz keeldus sellest.

Ta oli 1700 . aastal Preisi Teaduste Akadeemia kaasasutaja ja esimene president.

Taiskasvanuna nimetas ta end sageli von Leibniziks ning moned surmajargsed valjaanded margivad autoriks "vabaharra (voi parun) von Leibniz". Kuid pole sailinud uhtki dokumenti, mis kinnitaks, et talle on antud aadlitiitel .

Filosoofia [ muuda | muuda lahteteksti ]

Leibnizi filosoofia algus ja areng [ muuda | muuda lahteteksti ]

Gottfried Wilhelm Leibnizi anonuumne portree 18. sajandi algusest

Leibnizi filosoofia sai alguse grandioossest katsest "sunteesida" antiik- ja uusaja maailmavaadet . Kirjas Jakob Thomasiusele (20.?30. aprill 1669) kirjutas Leibniz: "...ma ei karda oelda, et leian palju rohkem vaartusi Aristotelese " Fuusika " raamatutest kui Descartesi meditatsioonidest ... Soandaksin isegi lisada, et voib sailitada Aristotelese fuusika koik kaheksa raamatut kahjuta uusimale filosoofiale..."; ta kirjutas ka, et suurem osa sellest, mida Aristoteles raagib mateeriast , vormist , ... loodusest , kohast , lopmatust , ajast , liikumisest , on taiesti tosikindel ja toestatud..." [1] .

Leibnizist sai 17. sajandi filosoofia lopuleviija ja saksa klassikalise filosoofia eelkaija; tema filosoofiline susteem kujunes valja 1685. aastaks kahekumneaastase evolutsiooni tulemusena. Ta tootas kriitiliselt labi Demokritose , Platoni , Augustinuse , Descartes'i , Thomas Hobbesi , Benedict Spinoza jt filosoofide pohiideed [2] . Kuigi Leibniz vaimustus Spinoza intellektist, oli ta tema jareldustest avameelselt hairitud [3] [4] [5] , eriti kui need olid uhitamatud ortodoksse kristlusega . Leibniz utles siiski, et kiidab heaks suurema osa sellest, mida loeb. See ei naita mitte Leibnizi eklektilisust , vaid talle omast annet sunteesida koige erinevamaid ideid, luues originaalse opetuse [6] . Leibnizil oli voime heterogeenseid asju lepitada ja uhendada, ja tema metafuusika pluralistlikkus tuleneb teatud maaral just sellest voimest; erinevalt Descartes'ist, kes vastandas uue teaduse traditsioonilisele skolastilisele filosoofiale , oli Leibniz veendunud vajaduses lepitada platonism ja aristotelism nende keskaegses tolgenduses Galileo Galilei ja Johannes Kepleri fuusika ja astronoomiaga , Bonaventura Cavalieri geomeetriaga , John Wallise ja Christiaan Huygensi analuusiga ning Leeuwenhoeki, Marcello Malpighi ja Jan Swammerdami bioloogiaga [6] . Leibnizi filosoofilised vaated muutusid korduvalt, kuid kulgesid lopetatud susteemi poole, mis lepitaks vastuolud ja puuaks arvesse votta koik tegelikkuse uksikasjad. [7]

Hiina filosoofia moju [ muuda | muuda lahteteksti ]

Leibniz huvitus hiina filosoofiast , sest see sarnanes tema enda filosoofiaga. Ajaloolase R. Hughesi arvates on Leibnizi lihtsa substantsi ja ettemaaratud harmoonia idee tekkinud konfutsianismi vahetul mojutusel, sest need tekkisid ajal, kui Leibniz luges raamatut " Confucius Sinicus Philosophus " [8] .

Filosoofilised printsiibid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Leibniz lukkab tagasi Descartesi vahetu tosikindluse printsiibi (tuginemise "selgetele ja aredatele ideedele"), pidades seda kriteeriumi psuhholoogiliseks ning seetottu subjektiivseks [6] . Leibnizi jargi ei taga teadmise objektiivsust ja toesust mitte niivord subjektiivne ilmsus kui loogiline toestus [6] . " Otsustuste toesuse kriteeriumideks (...) on tavalise loogika reeglid, mida kasutavad ka geomeetrid: naiteks ettekirjutus votta tosikindlana ainult seda, mida on kinnitanud usaldatav kogemus voi range toestus." [9] Leibniz moonis kull ilmsuse kriteeriumi teatud tahtsust, kuid puudles objektiivse tosikindluse poole, mistottu ta pani ette alustada mitte minast nagu Descartes, vaid Jumalast [10] .

Leibnizi valjapakutud metodoloogia koige tahtsamad nouded olid filosoofiliste arutluste universaalsus ja rangus; Leibnizi jargi tagab nende nouete taidetavuse kogemusest soltumatute "aprioorsete" olemise printsiipide olemasolu. Viimaste hulka arvas Leibniz [2] :

  • igasuguse voimaliku voi moeldava olemise mittevastuolulisuse ( vastuolu seadus );
  • voimaliku loogilise primaadi tegeliku (olemasoleva) ees; arvutu hulga mittevastuoluliste "maailmade" olemasolu;
  • selle tosiasja kullaldase fundeerituse, et on olemas just antud maailm, mitte moni muu voimalike seast; et leiab aset just antud sundmus , mitte (kullaldase aluse seadus, vt kullaldase aluse printsiip );
  • antud maailma optimaalsuse ( taiuslikkuse ) kui tema olemasolu kullaldase aluse.

Tegeliku maailma taiuslikkust moistis Leibniz " olemuse ja olemasolu harmooniana ": olemasolevate asjade ja looduse toimete mitmekesisuse ja nende korrastatuse vaheliste suhete optimaalsusena; vahendite miinimumina tulemuse maksimumi juures [2] . Viimasest ontoloogilisest printsiibist jareldub rida teisi printsiipe : loodusseaduste uhetaolisuse ( uldise vastastikuse seose ) printsiip, pidevuse printsiip , eristamatute samasuste printsiip , uldise muutumise ja arengu printsiip , lihtsuse printsiip , taielikkuse printsiip [2] . Leibnizi jargi loi olemasoleva maailma Jumal kui "parima koigist voimalikest maailmadest [11] .

Metafuusika [ muuda | muuda lahteteksti ]

Monadoloogia [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Monadoloogia

Leibniz on uks uusaja filosoofia tahtsamaid esindajaid. Uusaja metafuusika tahelepanu keskpunktis oli kusimus, mis on substants . Leibnizi metafuusikasusteem on substantsipluralism , mis sai nimeks monadoloogia . Leibnizi jargi on olemasolevate nahtuste ehk fenomenide akuseks lihtsad substantsid ehk monaadid [12] . Koik monaadid on lihtsad ega sisalda osi [13] . Neid on lopmata palju [14] . Monaadidel on kvaliteedid , mis eristavad uht monaadi teisest, kaht absoluutselt samast monaadi ei ole olemas [15] . See tagab fenomenide maailma lopmatu mitmekesisuse . Idee, et maailmas ei ole olemas absoluutselt sarnaseid monaade voi kaht taiesti uhesugust asja, formuleeris Leibniz uldise erinevuse printsiibina ning uhtlasi eristamatute samasuste printsiibina [16] . Leibnizi jargi on monaadid, mis tanu eneseteadvusele ise evolveerivad kogu oma sisu, iseseisvad ja isetoimivad joud, mis viivad koik materiaalsed asjad liikumisseisundisse [16] . Leibnizi jargi moodustavad monaadid intelligiibli maailma, millest tuleneb fenomenide maailm (fuusiline kosmos) [14] .

Lihtsad substantsid loob Jumal uhe hetkega, ja igauhe neist saab havitada ainult tervikuna, uhe hetkega: lihtsad substantsid voivad alguse saada ainult loomise teel ning lakata olemast ainult havitamise labi, kuna aga see, mis on liitne , algab voi lopeb osade kaupa. [13] Monaadide siseseisund ei saa muutuda valistel pohjustel, valja arvatud Jumal. Uhes oma kokkuvotvatest toodest " Monadoloogia " (1714) [17] kasutab Leibniz lihtsate substantside olemasolu autonoomsuse jargmist metafoorset maaratlust : "Monaadidel ei ole uldse aknaid ega uksi, mille kaudu miski voiks sinna siseneda voi sealt valjuda." [13] Monaad on voimeline oma seisundit muutma, ja monaadi koik loomulikud muutumised lahtuvad tema seesmisest printsiibist. Seesmise printsiibi tegevust, mis kutsub monaadi siseelus esile muutuse, nimetatakse puudluseks. [13]

Koik monaadid on voimelised oma siseelu tajuks . Moned monaadid jouavad oma seesmise arengu kaigus teravdustatud taju ehk apertseptsioonini . [13]

Leibnizi "Monadoloogia" esimene leht

Lihtsate monaadide jaoks, millel on ainult taju ja puudlus, piisab uldisest nimetusest "monaad" voi " entelehhia ". Monaade, millel on aredamad tajumused, mida saadab malu , nimetab Leibniz hingedeks . Seejuures ei ole Leibnizi jargi olemas taiesti elutut loodust . Et substants ei saa olemast lakata, ei saa ta sisselust taielikult ilma jaada. Leibniz utleb, et monaadid, mis fundeerivad "elutu" looduse nahtusi, on sugava une seisundis. Mineraalid ja taimed on otsekui magavad monaadid teadvustamata ettekujutustega [7] .

Moistusega hinged , kes moodustavad erilise vaimuriigi, on eriolukorras. Monaadide kogususe loputul progressil on kaks aspekti. Esimene on looduse riigi areng, kus valitseb mehaaniline paratamatus . Teine on vaimuriigi ateng , kus pohiline seadus on vabadus . Viimase all peab Leibniz uusaegse ratsionalismi vaimus silmas igaveste todede tunnetamist . Hinged on Leibnizi susteemis tema enda sonul "Universumi elavad peeglid". [15] Ent moistusega hinged on uhtlasi Jumaluse enese, looduse Looja kujutised. [13]

Igasse monaadi on potentsiaalselt kaasatud kogu Universum. Elu ilmub siis, kui aatomid "arkavad" [14] .

Jumal ja ettemaaratud harmoonia [ muuda | muuda lahteteksti ]

Loodust tolgendas Leibniz Jumala harjumusena . Leibnizi moistis Jumalat otsekui inimvaimu aktuaalse lopmatusena , puhta tunnetuse taieliku teostusena, mis pole inimesele teostatav [18] [19] . Jumal on loov monaad, millel on aktuaalse absoluutse motlemise omadus [18] Jumal on algmonaad, koik teised monaadid kiirguvad temast [20] . Jumal on vaba passiivsetest, teadvustamata seisunditest ; ta on igaveste todede ja maailma ettemaaratud harmoonia , maailma taiuslikkuse tagatise allikas [6] . Ettemaaratud harmoonia kui monaadidevahelise uksuhese vastavuse seadis Jumal algselt sisse, kui ta valis olemasoluks " parima voimalikest maailmadest " [21] . Ettemaaratud harmoonia toimel ei saa mitte ukski monaad teisi mojutada, sest monaadid kui substantsid ei soltu uksteisest, ometi on neist igauhe areng taielikus vastavuses teiste arenguga ja kogu maailma arenguga tervikuna [21] . See toimub tanu monaadide Jumalast antud voimele kujutada koiki teisi monaade ja kogu maailma [21] .

Ettemaaratud harmoonia moiste abil lahendab Leibniz okasionalismi vaimus 17. sajandi ratsionalismile nii raske hinge ja keha seose probleemi [6] , mis sai alguse Rene Descartesi opetusest. Teistina pidas Leibniz voimalikuks Jumala pidevat moju maailmaprotsesside kulule, kuid eitas tema moju muutustele loodud monaadides ning lahendas deismi vaimus Jumal-Loojat looduga , eitas isikulist inimesetaolist Jumalat [16] . Leibnizi jargi ei tohi Jumalat kui korgemat monaadi pidada liiga sarnaseks madalama monaadi ? inimese vaimuga [16] .

Ruum ja aeg [ muuda | muuda lahteteksti ]

Leibniz vaidab, et ruum ja aeg on subjektiivsed ? need on monaadidele omased tajuviisid. Selles punktis mojutas Leibniz Immanuel Kanti , kelle filosoofilised susteemis on ruum ja aeg aprioorsed (kogemusest soltumatud) meelelise kaemuse vormid .

Avades aja moiste sisu, kasutas Leibniz terminit "fenomen"; ta selgitas, et ruum ja aeg ei ole iseenesest olemasolevad reaalsused, vaid teiste reaalsuste olemasolust tulenevad fenomenid; Leibnizi jargi on ruum kehade paiknemise kord, see, mille vahendusel kehad koos eksisteerides omandavad teatud asendi uksteise suhtes; aeg on analoogne kord, mis kaib kehade jargnevuse kohta; kui ei oleks elusaid looduid, jaaksid ruum ja aeg ainult Jumala ideedesse. See kontseptsioon on eriti selgelt valjendatud Leibnizi kirjades Newtoni jargijale S. Clarke'ile [22] . J. B. Molt?anov pani ette nimetada seda kontseptsiooni relatsiooniliseks [23] [24] .

Leibnizi ajakontseptsioonis etendavad teatud osa vaikesed tajumused, mis on iseloomulikud uksikmonaadile. Leibniz kirjutas [25] : "...vaikeste tajumuste (...) toime on markimisvaarsem, kui arvatakse. Just need moodustavad need maaratlematud maitsed , need kujutised meelelistest kvaliteetidest , mis kogumina on selged, kuid oma osades pole aredad, need muljed, mida meile avaldavad meid umbritsevad kehad ja mis katkevad endas lopmatust, ? selle seose, milles iga olend on kogu ulejaanud Universumiga. Voib isegi oelda, et nende vaikeste tajumuste tottu on olevik tiine tulevikust ja koormatud minevikuga ; et koik on vastastikuses kooskolas (...) ning et tuhiseimast substantsist, voiks sama labinagev pilk nagu Jumaluse pilk lugeda valja kogu Universumi ajaloo...".

Oma toos "Teodiike esseed" markis Leibniz [26] :"Aeg seisneb iga monaadi iseendale suunatud vaatepunktide kogumis, nagu ruum koikide monaadide Jumalale suunatud vaatepunktide kogumis. Harmoonia tekitab nii tuleviku seose minevikuga kui ka kohaloleva seose puuduvaga. Esimest liiki seos uhendab aegu, teine kohti. See teine seos ilmneb hinge uhenduses kehaga, ja uldse toeliste substantside omavahelises seoses. Kuid esimene seos avaldub orgaaniliste kehade, voi pigem koikide kehade preformatsioonis ..."

Gottfried Kneller . " John Locke " ( 1697 )

Epistemoloogia [ muuda | muuda lahteteksti ]

Epistemoloogias [27] ja psuhholoogias kiritiseeris ratsionalist Leibniz empirist John Locke 'i opetust hingest kui tabula rasa 'st ('puhtast tahvlist') [2] [28] , millele kirjutab ainult kogemus [29] . Leibniz puudis leida kompromisspositsiooni Descartesi ratsionalismi ja Locke'i empirismi ja sensualismi vahel [21] . Leibnizi ettekujutuste jargi on hingel juba enne igasugust reaalset kogemust oma individuaalsed eriparad, eelsoodumused, millest oleneb valismuljete vastuvott [28] . Teesile, et "arus pole midagi, mida poleks olnud aistingus" ( nihil est in intellectu, quod non fuerit in sensu ) [30] , vastandas ta vaite: "arus ei ole midagi, mida poleks olnud aistingus, peale aru enda" [31] . Leibniz raakis aru kaasasundinud voimest tunnetada rida todesid ja ideid; Leibnizi jargi kuuluvad ideedest nende hulka niisugused korgemad olemise kategooriad nagu mina , identsus , olemine ja taju , ning todedest loogika ja matemaatika uldised ja paratamatud toed [21] [32] . Kuid see aru kaasasundinud voime ei ole antud valmis kujul, nagu kaasasundinud ideed Descartesil, vaid on vaid eelsoodumus, alge [21] [32] .

Leibnizi too "Teodiike esseed" tiitelleht, 1734. aasta versioon

Teodiike [ muuda | muuda lahteteksti ]

Too "Teodiike esseed" (sona " teodiike " ( uusladina keeles theodicea ) tahendab 'jumalaoigustus' [33] ) oli Leibnizi katse lepitada oma isiklikku filosoofilist susteemi oma kristluse dogmade tolgendusega [34] . Selle too eesmark oli naidata, et kurjus maailmas ei ole vastuolus Jumala headusega ning et vaatamata paljudele hadadele on see maailm tegelikult parim voimalikest maailmadest [33] .

Leibniz kirjutas, et kurjust voib moista metafuusiliselt , fuusiliselt ja moraalselt ; Leibnizi jargi seisneb metafuusiline kurjus lihtsas ebataiuslikkuses , fuusiline kurjus kannatuses ja moraalne kurjus patus [35] . Leibniz markis, et Jumal soovib eelkoige head ning seejarel parimat; kurjuse olemuse suhtes ei soovi Jumal uldse moraalset kurjust ega fuusilist kurjust [35] . Fuusilist kurjust soovib Jumal sageli ainult oiglase karistusena suu eest, ja samuti sageli suurema kurjuse ennetamiseks ja suurima hea saavutamiseks [35] . Leibniz kirjutas, et "karistus on samavord nii naiteks kui ka heidutuseks, ja kurjus viib sageli suurema headusetajuni ning monikord viib ka suurema taiuslikkuseni selle, kes seda teeb, nii nagu kulvatud seeme kasvamisel mingil moel rikneb" [35] . Mis puutub moraalsesse kurjusse, siis vaga sageli juhtub, et ta voib olla vahendiks huve omandamiseks voi teise kurjuse lopetamiseks, ent see ei tee teda Jumala tahte rahuldavaks objektiks; ta on lubatav ainult selleks, et inimene, kes ei soovi lubada kellelgi teisel patustada, voiks seda ara hoida, sooritades ise moraalse kurjuse, sarnaselt sellega, kuidas ohvitser, kes on kohustatud valvama tahtsat posti, jatab selle maha, et lopetada tuli linnas kahe garnisonisoduri vahel, kes on valmis teineteist tapma [35] . Teiste sonadega, oma toos osutas Leibniz, et vaatamata koige toimuva ideaalsele jumalikule ettenahtusele valitseb maailmas absoluutne tahtevabadus , mille tottu on voimalik kurjus. [36] [37] Samal ajal on Leibnizi jargi Jumal ette maaranud koik maailma seadusparasused, algusest peale sisse seadnud hingede ja kehade, vabaduse ja paratamatuse paratamatu ja uldise vastavuse, naiteks on lubanud kurjust, et valjendada headust, ning nonda on loonud "koige taiuslikuma koigist voimalikest maailmadest" [37] . Seda Leibnizi katset lepitada fatalismi tahtevabaduse tunnistamisega, seletada kurjuse olemasolu ja anda sellele oigustus optimismi vaimus kritiseeris sarkastiliselt Voltaire teoses " Candide " [38] .

Leibnizi ideede moju ja retseptsioon [ muuda | muuda lahteteksti ]

Leibnizi ideede levikule Saksamaal, kus ta enne Kanti oli suurim filosoofiline autoriteet, aitas kaasa Leibnizi opilane ja tema filosoofia sustematiseerija Christian von Wolff koos oma koolkonnaga [2] [21] . Paljud Leibnizi ideed vottis omaks ka saksa klassikaline filosoofia [2] [21] . 20. sajandil arendasid monadoloogia ideid personalismi jt idealistlike koolkondade esindajad ( Edmund Husserl , Alfred North Whitehead jt [2] [21] .

Leibnizi ideed peegeldusid tormi ja tungi luuletajate maailmavaates ning Gotthold Ephraim Lessingi ja Friedrich Schilleri esteetilistes vaadetes [16] . Leibnizi idee koikide maailma asjade ja nende arengu orgaanilisest uhtsusest vottis omaks Friedrich Wilhelm Joseph von Schelling ning see valjendus tema loodusfilosoofias [16] . Leibnizi idealismi olemuslikud jooned taassundisid Georg Wilhelm Friedrich Hegeli objektiivses idealismis (Leibnizi tegev, vaimne monaad on Hegeli iseareneva idee prototuup) [16] . Leibnizi ideede mojul kujunesid ka Johann Friedrich Herbarti , Beneke, Rudolf Hermann Lotze , Teichmulleri, Wilhelm Wundti ja Charles Renouvier ' opetused [6] . Ludwig Feuerbach hindas korgelt Leibnizi opetust iseliikumise tegevast joust kui substantsi pohilisest ja koige olulisemast maaratlusest ning markis uhtlasi, et teoloogia moonutab tema paremaid motteid [39] .

Korgelt hindas Leibnizit kui valjapaistvat motlejat ka Mihhail Lomonossov , kes aga kritiseeris jarsult tema monadoloogiat kui "mustilist opetust" [40] . Leibnizi metafuusika taassundis Venemaal Aleksei A. Kozlovi , Sergei Askoldovi , Nikolai Losski ja S. A. Levitski opetuses [6] .

Teoseid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Teosed eesti keeles [ muuda | muuda lahteteksti ]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

  1. ↑ Лейбниц Г. Письмо к Якобу Томазию… ? Соч. в 4-х томах , kd 1, Moskva 1982, lk 85?86.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Л. Ф. Ильичёв, П. Н. Федосеев, С. М. Ковалёв, В. Г. Панов (peatoimetus). Философский энциклопедический словарь , 1983
  3. ↑ R. Ariew, D. Garber. Leibniz: Philosophical Essays , Hackett 1989, lk 272?284.
  4. ↑ Loemker, Leroy. Leibniz: Philosophical Papers and Letters , Reidel 1969 (1956), §14, §20, §21.
  5. ↑ , Philip Wiener . Leibniz: Selections , Scribner 1951, III.8.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 В. С. Стёпин (toim). Новая философская энциклопедия: В 4 тт , 2001
  7. ↑ 7,0 7,1 Философский энциклопедический словарь , 2010.
  8. ↑ David E. Mungello . Leibniz's Interpretation of Neo-Confucianism. ? Philosophy East and West , 1971, kd 21, lk 3?22. JSTOR
  9. ↑ Leibniz. Hauptschriften zur Grundlegung der Philosophie , kd l, Leipzig 1904, lk 27?28.
  10. ↑ Лейбниц. Элементы сокровенной философии о совокупности вещей , Казань 1913, lk 105.
  11. ↑ Математический энциклопедический словарь , Moskva: Советская энциклопедия 1988
  12. ↑ К. К. Платонов. Структура и развитие личности , Moskva: Наука 1986, lk 10
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 Готфрид Вильгельм Лейбниц. Сочинения в четырёх томах. Том 1. , Moskva: Мысль 1982, lk 413?429.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Философский энциклопедический словарь , Moskva: Советская энциклопедия 1989
  15. ↑ 15,0 15,1 Л. В. Блинников. Великие философы: учебный словарь-справочник , 2. trukk, Moskva 1997.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 16,6 Ф. В. Константинов (toim). Философская Энциклопедия, 5 koidet, 1960?1970
  17. ↑ В. Лейбниц. ? Большая энциклопедия Кирилла и Мефодия , 2004
  18. ↑ 18,0 18,1 А. А. Грицанов (toim). Новейший философский словарь , 1998.
  19. ↑ История философии , 2008
  20. ↑ Философский энциклопедический словарь, 2010
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 21,3 21,4 21,5 21,6 21,7 21,8 А. А. Ивин (toim). Философия: Энциклопедический словарь , 2004
  22. ↑ Husserliana , kd 11, lk 339. Refereeritud artiklist: М. Рубене. Субъективность, аффективность, время: к феноменологической реформе трансцендентализма. ? Феноменология в современном мире , Рига 1991, lk 441.
  23. ↑ Ю. Б. Молчанов. Проблема времени в современной науке , Moskva 1990
  24. ↑ {{книга |автор=Ю. Б. Молчанов. Четыре концепции времени в философии и физике , Moskva 1977
  25. ↑ Лейбниц Г. Новые опыты о человеческом разумении. Соч. в 4-х томах , kd 4, Moskva 1983, lk 54.
  26. ↑ Лейбниц Г. Опыты теодицеи. ? Соч. в 4-х томах , kd 4, Moskva 1989, lk 69.
  27. ↑ Leibnizi epistemoloogilised ideed on esitatud tema toos " Uued esseed inimarust ", mille pealkiri viitab John Locke 'i teosele " Essee inimarust ".
  28. ↑ 28,0 28,1 И. М. Кондаков. Психологический словарь , 2000
  29. ↑ Кабанов П. Г. Философия. Учебник .
  30. ↑ Лейбниц Г. В. Новые опыты о человеческом разуме , Moskva?Leningrad 1936, lk 100?101.
  31. ↑ Мареев С.Н., Мареева Е.В. История философии (общий курс) , Moskva: Академический Проект 2004
  32. ↑ 32,0 32,1 Лейбниц Готфрид Вильгельм ? Большая советская энциклопедия
  33. ↑ 33,0 33,1 Constantine Kempf . Theodicy. ? The Catholic Encyclopedia , kd 14, New York: Robert Appleton Company 1912.
  34. ↑ Frank Magill (toim). Masterpieces of World Philosophy , New York: Harper Collins 1990.
  35. ↑ 35,0 35,1 35,2 35,3 35,4 Лейбниц Г. В. Опыты теодицеи о благости Божией, свободе человека и начале зла , Moskva: Мысль 1989.}
  36. ↑ Essais de theodicee sur la bonte de Dieu , 1710.
  37. ↑ 37,0 37,1 Теодицея. ? Вера и разум , nr 13, 1887, lk 48.
  38. ↑ Вольтер. Избранные произведения , Moskva 1947, lk 41?129.
  39. ↑ Избранные философские произведения , Moskva 1955, lk 144?146.
  40. ↑ Полное собрание сочинений , kd 1, 1950, lk 424; kd 10, 1957, lk 503.

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eestikeelne kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Biograafiline kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Leibnizi filosoofiast [ muuda | muuda lahteteksti ]

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Gottfried Wilhelm Leibniz ? alliktekstid Vikitekstides
Parit lehekuljelt " https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gottfried_Wilhelm_Leibniz&oldid=6595056 "