|
See artikkel raagib organisatsioonist; filmi kohta vaata artiklit
Noored kotkad
.
|
Noored Kotkad
 Noorte Kotkaste logo
|
| Luhend
|
NK
|
|---|
| Deviis
|
Isamaa auks alati valmis!
|
|---|
| Asutatud
|
27. mai 1930
|
|---|
| Tuup
|
vabatahtlik noorteorganisatsioon
|
|---|
| Oiguslik staatus
|
avalik organisatsioon
|
|---|
| Eesmark
|
isamaaline kasvatus ja huvitegevus
|
|---|
| Peakorter
|
Toompea 8, 10142
Tallinn
|
|---|
| Asukoht
|
Eesti
|
|---|
| Liikmed
|
umbes 3500
|
|---|
| Peavanem
|
Silver Tamm
|
|---|
| Peaorgan
|
Keskjuhatus
|
|---|
| Emaorganisatsioon
|
Kaitseliit
|
|---|
Noored Kotkad
on ule-eestiline vabatahtlik (skautliku iseloomuga) poiste
noorteorganisatsioon
. See on asutatud 27. mail 1930. Noored Kotkad on
Kaitseliidu
struktuuriuksus.
[1]
Noorte Kotkaste missioon on vabatahtlikkust vaartustades pakkuda noortele parimaid eneseteostusvoimalusi isamaalise hariduse kaudu.
[2]
Organisatsioonis pooratakse rohku riigikaitsele, olulisel kohal on ka ohutuse teemad, sportlikud tegevused, matkatarkuste omandamine, samuti on tegevustesse sisse poimitud kodanikuoskusi ning ajalooteadmisi. Organisatsioon hoolitseb ka noorte juhtimis- ning organiseerimisoskuste taiendamise eest.
Noorte Kotkaste organisatsioon teeb tihedat koostood
Kodututardega
.
Kuigi tehakse koostood Kaitseliidu ja
Eesti kaitsevae
asutustega ning paljud noortejuhid kannavad sageli uritustel kaitsevae (voi muud sojavaelises stiilis) vormiriietust, ei ole Noorte Kotkaste organisatsiooni naol tegemist
Eesti kaitsejoudude
osaga.
[
viide?
]
Noorte Kotkaste peavanem on alates 2007
Silver Tamm
ja Noorte Kotkaste patroon on alates 2007 president
Toomas Hendrik Ilves
.
Organisatsiooni noorliikmeteks voivad olla koik 7?18-aastased Eesti Vabariigi meessoost
kodanikud
, kes armastavad oma isamaad ning tunnustavad ja jargivad noorkotkaste seadusi ja kombeid. Noored Kotkad on ettevotlikud, otsustusvoimelised, iseseisvad, kehaliselt terved poisid, kellel on palju visadust ja tahtejoudu. Moningates ruhmades voib olla ruhma juhtkonna poolt kehtestatud tegevuste joukohasuse ja koostoo huvides noorliikmete vanusele korgem alampiir (naiteks 10 voi 12 aastat).
Lisaks noorliikmetele kuuluvad organisatsiooni ka tegev-, toetaja- ja auliikmed.
Tegevliikmed on vabatahtlikud noortejuhid, kes osalevad noorliikmete tegevuse korraldamises ja juhtimises. Noortejuhi ulesanne on luua noortele tingimused, mis toetavad noorte isiklikku arengut, sotsialiseerumist ja kujunemist uhiskonna hasti toimetulevateks liikmeteks. Vabatahtlikud ruhmapealikud labivad tavaliselt vajaliku koolituse. Noortejuhi tooks sissejuhatav kursus kestab kaks nadalavahetust, mille lisandub praktika sooritamine valilaagris.
Toetajaliikmeks saab olla Eesti voi valisriigi kodanik, kes aitab oma tegevusega kaasa organisatsiooni eesmarkide saavutamisele.
[3]
Noorte Kotkaste organisatsiooni kuulub vastavalt 2018. aasta juuli statistikale ligikaudu 3900 liiget.
Peavanem juhib organisatsiooni koos vabatahtlikest noortejuhtidest-pealikest keskjuhatusega ja pealike keskkoguga.
Malev tegutseb Kaitseliidu
maleva
(
Viru
,
Tallinna
jne) juures. Kokku on sarnaselt Kaitseliiduga 15 malevat, mis jagunevad omakorda ruhmadeks, harvem ka
malevkondadeks
, mis omakorda jagunevad ruhmadeks. Maleval on oma pealik ja juhatus.
Ruhm on pohiline alluksus.
Ruhm
voib olla territoriaalne, kuuluda kooli juurde voi olla eriotstarbeline (tehnikaruhm, mereruhm vms). Ruhmapealik on taiskasvanud vabatahtlik noortejuht. Ruhmapealiku abi on kas taiskasvanud noortejuht voi vanem kogenum noorkotkas. Ruhmapealiku pohiulesanneteks on ruhma tegevuse planeerimine, kokkusaamiste (koonduste) labiviimine, ruhma liikmete osaluse arvestuse pidamine ja malevast tuleva info vahendamine noorkotkastele koos tagasiside andmisega. Ruhm jaguneb salkadeks.
Salk (
sojanduses
vastab
jagu
voi
grupp
) on vaikseim noorkotkaste alluksus, kuhu kuulub tavaliselt vahemalt 4 poissi. Salk voib koosneda uhe kooli, piirkonna voi vanusegrupi poistest. Salka juhib tublimast noorkotkast salgapealik, kellel voib olla ka maaratud abi.
Noorkotkad suurlaagris Spekter 2018. Autor: Eliise Riimand
Mini-Erna 2018. Autor: Merilin Sepp
Organisatsiooni liikmetele pakutakse aastaringselt aktiivset ja seiklusrikast tegevust labi mangulise oppimise. Noortel ja ka noortejuhtidel on voimalik osaleda ja end proovile panna nii laagrites, matkadel kui ka voistlustel. Kuna liikmeid ule Eesti on palju, siis on kindel, et iga noor leiab endale uusi sopru ja tuttavaid.
Noorkotkaste valjaoppe nouded on jaotatud jargu- ja erikatseteks. Jargukatsete (6) sisu on uldisem ja raskusaste muutub vastavalt vanusele. Erikatsed annavad voimaluse ennast suvitsi mones valdkonnas arendada. Kokku on erikatseid 62. See annab igale poisile voimaluse teda huvitavas valdkonnas silma paista ja omale mark valja teenida. Populaarsemad katsed on matkaja, esmaabi andja, laulja ja laskur. Praktiliselt korraldatakse ruhmades sageli huvitavaid tegevusi voi uritusi ka katsete valiselt. Noorkotkaste ruhma tegevust, valjaopet ja muid uritusi korraldab noortejuhist ruhmapealik, keda toetab maleva palgaline noorteinstruktor.
Noorkotkaste malevates korraldatakse peamiselt maleva juhatuse organiseerimisel igal aastal moningaid maleva uhiseid laagreid ja oppepaevi, kus noortel on voimalik omandada oskusi ja teadmisi koos (ka koos kodututardega), voistelda ja veeta lobusalt aega. Tavaliselt korraldab iga malev ka kord aasta jooksul oma patrullvoistlust.
Uleriiklikest uritustest on tuntuim Mini-Erna patrullvoistlus, kuhu paaseb igast malevast tublimatest poistest koosnev 4-liikmeline voistkond. Voistlusest votavad osa ka Lati, Leedu ja Rootsi kulalisvoistkonnad.
Suurim uleriiklik uritus on suvine suurlaager, mis toimub koos Kodututardega ja kuhu tuleb kokku tavaliselt umbes 450 laagrilist.
Noortel on voimalik reisida nii Eestis kui tublimatel ka valismaal. Koostood tehakse
Lati
,
Leedu
ja
Rootsi
analoogsete noorteorganisatsioonidega.
Kombed on organisatsiooni liikme tegevuse ja kaitumise oluline alus.
Noorkotka raudsed kombed:
- noorkotkas on hoolas oppija
- noorkotkas on karske
- noorkotkas ei suitseta ega tarvita narkootilisi aineid
- noorkotkas austab seadusi
Noorkotka kombed:
- noorkotkas armastab oma kodu ja on ustav isamaale;
- noorkotkas on abivalmis;
- noorkotkast voib usaldada;
- noorkotkas on iga noorkotka sober ja norgema kaitsja;
- noorkotkas on korralik, viisakas ja oilis;
- noorkotkas on looduse sober ning kaitsja;
- noorkotkas kuulab oma vanemate ja juhtide sona;
- noorkotkas on tasakaalukas ja leiab igale olukorrale sobiva lahenduse;
- noorkotkas on julge oma mottes, sonas ja teos;
- noorkotkas on tookas, kokkuhoidlik ja visa ega tee midagi poolikult.
[4]
Noorkotka tootus (antakse liikmeks votmise tseremoonial):
"Kinnitades ausonaga, annan puhaliku tootuse teha koike, mis minu voimuses, et taita oma kohust Eesti isamaa ees, igal ajal aidata oma ligimest, ustavaks jaada noorkotkaste seadustele ja nende jargi tegutseda. Olen alati valmis!".
Kotkamark
Noorte Kotkaste maleva lipp
Noorte Kotkaste organisatsiooni tunnuseks on kotkamark. Kotkamargil on kujutatud pohjakotkas, kelle turjal joudis Kalev Eesti randa.
Kotkas
on tugevuse ja jou sumbol, ta lendab korguses, mis peab tuletama Noorte Kotkaste organisatsiooni liikmetele meelde oilsaid aateid. Kotka silm on tahelepanelik ? samasugune peab olema ka Noorte Kotkaste hulka kuuluv noor. Margil on
liiliaois
, mis tahistab puhtust ja korralikkust. Selle kolm haru margivad noorkotka tootuse kolme punkti: isamaa-armastust, ligimese aitamist, noorhauka ja noorkotka seaduste ja kommete taitmist. Kolme haru umbritsev side osutab organisatsiooni noorte soprusele ja uhtehoidmistahtele. Liilia keskel asetsev Eesti Vabariigi
vapp
tunnistab, et Noored Kotkad on Eesti Vabariigis tegutsev organisatsioon. Liiliaois kujutab
keskaegse
noole
otsa, mille keskel on
kompassinoel
; need kaks kokku sumboliseerivad sirget rada ja ausat sihti, mida mooda peab kaima noorkotkalikul rajal kondija. Margi all on lint, mille kiri tuletab margi kandjale meelde tema kohustust olla alati valmis. Lindi ulespoole pooratud otsad tuletavad margi kandjale meelde, et ta taidaks oma kohustusi roomsal meelel.
Noorte Kotkaste uldlipu kangas on kuldkollane. Lipu molemal kuljel on Noorte Kotkaste Teeneterist - sinine kapprist, mille peal Noorte Kotkaste embleem. Lipukangast aaristavad narmad ja ehisnoorid on kuldkollased. Igal Noorte Kotkaste maleval on oma lipp.
Noorte Kotkaste maleva piduliku vormi kaiseembleem
Noorte Kotkaste malevad toetuvad tagala alal peamiselt vastava piirkonna Kaitseliidu malevate tagalale (transport, taristu, oppevahendid), kuid tegevuse korraldamiseks ja finantseerimiseks on neil oma
eelarve
. Noortele on tegevus organisatsioonis tasuta, kuid monikord voib olla kulutusi sobilikumale riietusele voi varustusele. Taiskasvanud juhtidel ja pealikel on voimalik saada suuremate kulude (naiteks transport) korral kompensatsiooni Kaitseliidus kehtivas uldises korras.
Noorte Kotkaste vormiriietuses eristatakse pidulikku ja valiivormi. Piduliku vormiriietuse juurde kuulub kaitsevae tavavormi loikega sinakashall vormipluus, millel kantakse embleemi, jargutappe, erialamarke ja ametikohatunnust. Liikmed kannavad uldjuhul sinist kaelaratti, kuid ruhmal voib olla ka oma varvides kaelaratt. Pluusi juures kantakse musta varvi viigipukse. Noorkotkad kannavad valiuritustel tumesinisest riidest vormimutsi. Lisaks on kasutusel sinine vihmakeep.
[5]
Noorte Kotkaste valivormi kantakse uldjuhul valiuritustel. Valivorm on tumerohelisest riidest, kuhu kuuluvad valivormijakk ja -jope, tuulejope ja puksid. Vormiga kantakse musti saapaid.
[6]
Traditsioonijargne uldisest erinev pidulik- ja toovorm on mereruhmadel.
Noorkotkaste eelkaijaks oli
Noorseppade
organisatsioon, mis oli moodustatud 1920. aastal. Parast Kaitseliidu taasellukutsumist hakati motlema ka noorte kaasamisele. 1928. aastal toimunud Noorseppade ulemaalisel kongressil teatas vanematekogu esimees kindral
Ernst Podder
, et Kaitseliit kavatseb organiseerida noorsugu enda alluvuses Noorte Kotkaste ja Kodututarde nime all. Organisatsiooni aitas kaudselt populariseerida
Theodor Lutsu
1927. aasta mangufilm "
Noored kotkad
", mis oligi vaidetavalt andnud inspiratsiooni organisatsiooni nime valikul.
Noored Kotkad asutati
Kaitseliidu Vanematekogu
otsusega 27. mail 1930. Organisatsiooni peastaabi ulemaks ehk tegevjuhiks juhiks maarati varasem skautide ajakirja noor (25 a) toimetaja
Johann Tedersoo
(Johannes Tedderson), kes jai ametisse kuni 1940. aastani. Peastaap asus Tallinnas
Kaarli puiestee
8. Noorte Kotkaste malevad moodustati sarnaselt Kaitseliidu malevatega. Malevate ja malevkondade juurde kutsuti noorte juhendamise kogemusega kohalikke inimesi. Malevkonna voi maleva vanemaks maarati seltskonna-, haridus- voi noorsootegelane. Paljud esimesed liikmed olid endised noorsepad, kes tulid aga praktiliselt juba suvel ruhmade kaupa uude organisatsiooni ule. Algselt olid paljud noorsepad olnud karsklastena Kaitseliidu alluvusse mineku vastu (kaitseliitlased tarbisid alkoholi ja tubakat), kuid kohklused said hajutatud. Ametlikult voeti esimesed noorkotkad organisatsiooni liikmeteks sugisel ja tegevus ruhmades algas 30. novembril 1930.
Organisatsiooni arendamisel vottis J. Tedersoo silmnahtavalt eeskujuks skautlikke pohimotteid. Kehtestati 6 jarku koos jargukatsetega ja erikatsed. 8?13-aastasi nimetati noorhaugasteks (3 jarku: pesapoeg, haukapoeg, noorhaugas), vanemaid noorkotkasteks (3 jarku: pesakotkas, kotkapoeg, noorkotkas) ja enamasti tegutsesid molemad omaette ruhmadena (noorhaugaste ruhma nimetati haukapereks). Lisaks olid taiskasvanud kotkajuhid ja noortemagistrid. Moodustati ka uksikuid, enamasti vanematele poistele moeldud erialaruhmi, nagu meri-, ratsa- ja raudteeruhmad. Ruhmad hakkasid kuuluma malevkondadesse ja need malevatesse, mis paiknesid sarnaselt Kaitseliidu kohalike uksuste-alluksustega. Ruhma juhtimisorgan oli
staap
. Ruhma taisealine juht oli vanakotkas, tema noorkotkast asetaitja kotkas (ka kui ruhmakotkas). Ruhma staapi vois kuuluda veel kuni kolm noorkotkast. Staap oli ka malevkonnal ja maleval, kuigi seal oli noorkotkaste osakaal natuke vaiksem.
1930-1933 ilmusid ajakirja vormis 5 valjaannet "Noorte Kotkaste Peastaabi teated", kus jagati juhiseid tegevusteks ja muud olulist infot. 1931-1932 ilmusid Noorkotka kasiraamatud I-V osana, mis andsid tegevusele kohe algusest uhtlustatud arusaama ja suuna. 1931. aastal lasti
Theodor Lutsul
valmistada ka organisatsiooni tutvustav 2-osaline film "Noorte Kotkaste paastaap naitab katkendeid Noorte Kotkaste tegevusest".
Alates 1931. aasta suvest toimusid laagrid ja erinevad voistlused. Esimene uleriiklik noortejuhtide oppelaager korraldati 1933. aastal
Viimsis
.
1934. aasta lopuks kuulus organisatsiooni umbes 6000 noorkotkast ehk umbes 6,6 % 8-18 aastastest Eesti noormeestest. Arvu ei saanud pidada piisavaks. Uleriiklikuna moeldud suurorganisatsiooni liikmeskonna aastane juurdekasv oli jaanud viimasel paaril aastal vaid 13-15 % kanti. Too koolide juures ei tahtnud alati ka onnestuda, kuna paljudel kohapealt leitud ja maaratud juhtidel polnud selget arusaama. Noorkotkaste valjaope, valimus ja rivikord jatsid tihti soovida. Ruhmade tegevus noudis rahalisi ja muidki ressursse, millest oli aga sageli puudus. Noored pidid oma rahast hankima muuhulgas vormiriietuse ja varustuse, sh telgid. Napiks jai kohustuslikust liikmemaksust. Kaitseliidu toetus jai samuti sageli pinnapealseks, kuna malevates eelistati noorkotkaste too tegeliku toetamise asemel pigem moodustada ja kaasata oma noorte kaitseliitlaste alluksusi. Moningane Noorte Kotkaste arendamist parssiv moju vois olla lisaks ulemaailmsel
majanduskriisil
.
Harju maleva noorkotkad pidustustel 1937
Noorkotkas (ruhma voi malevkonna staabi liige) 1939
Kaitseliidu ulema 8. jaanuari 1935. aasta kaskkirjaga nr 2 anti Kaitseliidu malevatele Noorte Kotkaste toetamiseks senisest konkreetsemad korraldused. Kaitseliidu malevkondadel kasti muuhulgas hakata tegutsema kohalike piirkondlike Noorkotkaste malevkondadega (voi eriala-ruhmadega) voimalikult tihedas koostoos ja hakata kooskolastama voi maarama noortega tegelevat pealikku. Vahendati kaitseliitlastest noortejuhtide osalusnouded Kaitseliidu valjaoppes ja tegevuses, andmaks aega noortetooks. Noorkotkastel lubati viia koondusi labi ka Kaitseliidu alluksuste ruumides. Ruhmad jaid kull edasi koolide juurde, kuid organiseerimistoo raskus nihkus senisest enam Kaitseliidu alluksuste olule. Hakkasid toimuma kaitseliitlaste ja noorkotkaste uhisuritused ja vanemad noorkotkad osalesid monikord isegi Kaitseliidu oppustel abiulesannetes. Kaitseliidu ulema juhistel oli Noorte Kotkaste arengule nahtav moju. 1935. aasta lopuks oli organisatsioonis juba ule 600 alluksuse ja ule 9500 noorkotka (ule 10 % koigist 8-18 aastastest Eesti noormeestest). See tahendas, et vaid aastaga saavutati juurdekasv enam, kui 35 % vorra.
18.- 24. juunil 1935. aastal toimus
Pirital
esimene suur uleriiklik uldlaager 1300 osavotjaga. Laagri vanem oli Tallinna linnapea
Jaan Soots
. Jargmist sarnast laagrit plaaniti viie aasta parast. Sagedamini toimusid noortejuhtidele moeldud uleriiklikud oppelaagrid ja kohapealsed malevate ning malevkondade laagrid.
Organisatsiooni arengut soodustas lisaks aktiivsele riiklikule propagandale ja Kaitseliidu toele ka 1936. aastal joustunud Noorsootoo organiseerimise seadus, millega kehtestati koigi Eesti noorteorganisatsioonide ule riiklik kontroll ja ohutati uldiselt noorte organiseerumist. Noorte alluksuste majandusliku olukorra parandamiseks hakati noortemalevate juurde asutama aga
Noorte Kotkaste soprade seltse
ja korraldama loteriisid.
Alates 1936 hakkas ilmuma noortejuhtide haalekandja
Kotkas
(1938-1939 ilmus ka selle salgapealikele moeldud lisa
Noor Kotkas
). 1936. aasta lopuks kuundis noorkotkaste arv u 12 000 -ni. 2 aastaga oli liikmeskond kahekordistunud.
29. aprillil 1937 taiendati ja tapsustati Kaitseliidu ulema poolt 1935. aasta algul antud juhiseid Kaitseliidu ja noorkotkaste koostooks. See tagas organisatsiooni jatkuva susteemse arengu ja liikmeskonna kasvu. Praktiliselt oli (voi algatati) nuud igal Kaitseliidu malevkonnal voi eriala-alluksusel ka "oma" noorkotkaste alluksus.
1938. aasta juunis toimunud
Voidupuha
pidustustest ja Kaitseliidu paraadist Tallinnas vottis ajakirja Kotkas andmeil osa umbes 1500 noorkotkast ja ule 100 lipu. Koigile pidustustest osa votnud noorkotkaile anti vastav juubelimark. Sama mark kinnitati koikide lippude varrastesse. Sama aasta 20.-21. augustil toimus aga esimene uleriiklik Kaitseliidu noorte laskevoistlus, mille voitsid Tartu maleva noorkotkad.
1939. aastal alustas
Voru
lahedal
Kubija jarve
aares tegevust
Kotkakodu
- noorkotkaste uleriiklik keskne laagriasutus-suvekodu.
Kuna rahvusvaheline olukord muutus 1939. aastal jarjest sojahongulisemaks, uritati noorkotkaste tegevuses rohkem rohku panna ohu- ja gaasikaitsele ning esmaabile.
Vabadussojast edasi kandunud patriotism ja riiklikult toetatud ning organiseeritud propaganda tegid organisatsiooni leviku ja menu massiliseks - noorkotkaste alluksused tegutsesid 1930-ndate lopuks praktiliselt koigi uldhariduskoolide juures ja omasid olulist
uhiskondlikku
ning
hariduslikku
kaalu.
Umberkorraldused ja plaanid 1930-ndate lopul
[
muuda
|
muuda lahteteksti
]
1930-ndate lopul kerkis probleem, et u 15. a ja vanemad noorkotkad kippusid organisatsioonist massiliselt eemale jaama voi lahkuma.
[7]
1936. a lopuks oli noorkotkaste ridades 16-17 a vanuseid poisse vaid 976 ehk u 8,1 %. Leidmaks vanematele noorkotkastele mangudest ja skautlusest ponevamat tegevust ja hoidmaks neid jatkuvalt organisatsioonis, hakati 1930-ndate lopul moodustama malevates eraldi kotkaringe ja laskurringe, kus tegeleti suvendatult sojanduslikuma valjaoppega ja laskespordiga. Hoogustati ka pigem vanematele poistele suunitletud erialaruhmade tegevust. Kaitseliidu malevates oli samas 16-17-aastastest ja vanematest poistest oppur-kaitseliitlaste voi noor-kaitseliitlaste ruhmi ja kompaniisid, mis seostusid otsesemalt riigikaitselise tegevusega.
1930. aastate lopul asuti
Haridusministeeriumi
survel uhendama noorkotkaid ja Eesti skaute, samuti Kodututreid ja Gaide. Uhendorganisatsiooni moodustamine oli seotud sooviga saavutada molemale ulemaailmse skaudiorganisatsiooni tunnustus, kuid see oli voimalik vaid uhele organisatsioonile uhe riigi kohta. Samuti nagi riiklik noorsootoo poliitika ette sarnaste noorteorganisatsioonide uhendamist, et nii efektiivsemalt korraldada rahvuslike eesmarkide elluviimist (vast ka hoida kokku ressursse). Uhendamist soodustati riiklike rahaliste toetuste andmisega. Ehkki molema organisatsiooni skautlik tegevus oli sisult usna sarnane, tekkis tosiseid eriarvamusi nime, rahastuse, alluvuse ja riietuse osas. Uueks nimeks valiti lopuks Eesti Noored. Korraldati esimesi uhisuritusi, kuid uhendamine lukkus vaidluste tottu jarjest edasi. Noorteorganisatsiooni tulevik tekitas lopuks arusaamatust ka Kaitseliidus, kus 1939. aasta detsembrist hakati lopuks plaanima 16-20 a vanuste poiste organiseerimist taiendavaks organisatsiooniks nimega Kaitseliidu Noored.
Hoolimata korgematel tasanditel toimunud vaidlustest, jatkus kohapealne noorkotkaste tegevus ja areng positiivses suunas. Enne laialisaatmist 1940. aastal oli Eestis u 20 000 noorkotkast, u 1200 ruhma ja u 1800 noortejuhti. Praktiliselt oli see nuud Eesti suurim noorteorganisatsioon, koosnedes samas vaid poistest, kuna jargmiseks suur oli u 15 000 (molemast soost ja osa ka ule 18 a vanuses) liikmega
Maanoored
.
Eesti Noorte ega Kaitseliidu Noorte organisatsioonide moodustamiseni ei joutud. 1940. aasta juuni keskel olukord Eestis pingestus. Viimaseks suuremaks noorkotkaste urituseks jai toenaoliselt
Noorte Kotkaste Valgamaa maleva
laager
Koikkulas
, mis katkestati
Punaarmee
sissetungi kartuses ool vastu 16. juunit. Laager pandi kokku ja noorkotkad veeti autodega hommikuks koju.
Noukogude okupatsiooni
alates loppes Kaitseliidu likvideerimisega 27. juunil 1940. a ka Noorte Kotkaste organisatsiooni praktiline tegevus. Noored Kotkad likvideeriti ametlikult sama aasta 19. septembril.
1940-1941 paljud noortejuhid ja ka noorkotkad represseeriti. Esines juhuseid, kus endised noorkotkad tegutseid omal algatusel kommunistliku voimu vastu. Paljud endised noorkotkad said veel Noukogude Liidu - Saksamaa soja ajal aga taisealisteks ja astusid vabatahtlikult voi mobiliseeriti Saksa armeesse. Saksa armeesse astus voi mobiliseeriti ka moningaid endisi noortejuhte. Osasid vanemaid poisse ja noortejuhte jouti aga mobiliseerida
Punaarmeesse
. Organisatsioonis opitu aitas mitmetel hiljem rasketes oludes ellu jaada.
Saksa okupatsiooni
tingimustes asutati 1942. aasta septembris Noorte Kotkaste organisatsiooni struktuuri pohjal ja uhtlasi saksa
Hitlerjugendi
isearasusi arvestades varem plaanitud nimega organisatsioon
Eesti Noored
. Organisatsioon tegutses
Eesti taasokupeerimiseni
Noukogude Liidu
Punaarmee
poolt 1944. aastal.
Parast Eesti taasokupeerimist 1944. aastal pogenesid paljud alles jaanud endised noortejuhid ja noorkotkad laande ning neist moned joudsid tegutseda kohalikes skaudiorganisatsioonides.
1944. aastal jatkunud noukogude okupatsiooni perioodil kunagisi noorkotkaid tavaliselt organisatsiooni liikmesuse parast otseselt rahvavaenlastena enam ei kasitletud.
Organisatsiooni taastamise mote sundis 25. juunil 1989
Tahkurannas
, kus toimus president
Konstantin Patsi
malestussamba taasavamine. Algatajateks olid endised noorkotkad
Kalju Kressel
ja
Raimond Ariko
, kes olid olnud sama samba avamisel ka 25. juunil 1939. Ule Eesti otsustati jarjepidevuse kandjaina kokku kutsuda endised noorkotkad ja kodututred ning hakata ules ehitama Kaitseliidu eriorganisatsioone.
Noorte Kotkaste organisatsioon taastati ametlikult 12. augustil 1989 koos Kodututarde organisatsiooniga
Parnumaal
Tahkurannas
. Nimeks sai esialgu ENKOL (Eesti Noorkotkaste ja Kodututarde Organisatsioonide Liit). 1990. aastal toimus
Koikkulas
I uleriigiline kokkutulek, kus voeti vastu esimesed uued noored noorkotkasteks ja kodututardeks. Valiti ka uued juhid: peavanemaks
Matti Pats
, peastaabi ulemaks
Aldur Soe
. Kasutusele voeti 1930. aastatest parinevad alusdokumendid (pohimaarused, jargukatsed), millest hiljem tehti kordustrukk.
30. septembrist 1991 liideti Noorte Kotkaste ja Kodututarde organisatsioonid Kaitseliidu ulema kaskkirjaga Kaitseliidu malevate juurde. 1991. a sugisest hakatigi Kaitseliidu malevate juurde moodustama ka vastavaid Noorte Kotkaste malevaid. Holpsamalt kulges organisatsiooni kohapealne taasloomine esialgu Louna-Eestis, eriti Tartumaal ja Viljandimaal, kus tegutsesid veteranid-noortejuhid. Pohja-Eestis ja ilmselt ka mujal loodi Kaitseliidu malevate juures 1990. aastate algusest uksikuid noorte riigikaitsehuviliste ruhmi ja ka kunagiste noorkotkaste-veteranide moodustatud ning juhitud uksikuid iseseisvaid kotkaruhmi, mis uhendati Noorte Kotkaste malevatega ametlikult aga alles 1990. aastate keskpaigaks.
Tegevuse tutvustamine, kaivitamine ja korraldamine osutusid siiski keerulisemaks, kui 60 a varem. Sageli puudusid kohtadel vahendid ja selge arusaam ning samaaegselt otsis oma kohta uhiskonnas ning vajas ulesehitamist Kaitseliit ise. 1930-ndatest kopeeritud-rakendatud juhised ja kombed ning kullap ka asja likvideeritud voorast
Pioneeriorganisatsioonist
jaanud
eelarvamused
ei tulnud samuti kasuks.
Ulesehitamine ja tegevus keskse juhtimisega
[
muuda
|
muuda lahteteksti
]
29. jaanuaril 1992 taasloodi Tallinnas Noorte Kotkaste Peastaap Aldur Soe juhtimisel ja 16. martsil 1992 kinnitas Kaitseliidu ulem Noorte Kotkaste pohimaaruse, mille alus oli 1930. aasta pohimaarus. Peastaap hakkas uleriigiliselt koordineerima ja juhtima noorkotkaste tegevust ning senine ENKOL jai tagaplaanile. Kuna enamik ENKOL-i juhte oli Tartust, tekitas neis Tallinnas peastaabi moodustamise otsus teatud umbusku. Osa ENKOL-i liikmeid soovinuks jatkata senist noorkotkaste ja kodututarde uhendtegevust. Paljud mehed liitusid Kaitseliiduga ja jaid noortetoost korvale, kuna osa liikmeid eelistas uldse iseseisvat tegevust.
16. aprillil 1992 loodi eraldi Kodututarde organisatsioon, mis tahendas poiste ja tudrukute loplikku eraldamist, nagu see oli enne okupatsiooni. Hilisematelgi aastatel on organisatsioonide uhendamine tulnud veel monel korral arutlusele, kuid muutusi pole tehtud. 1992. aasta lopuks oli organisatsioonis kokku ligi 300 noorkotkast.
1993. aasta 24. veebruaril osalesid noorkotkad Eesti Vabariigi 75. aastapaeva paraadil, kandes uhtset talvevormiriietust.
10. detsembril 1993. kinnitas Kaitseliidu ulem uue pohimaaruse, mille alus oli viimane, enne 1940. aastat kehtinud pohimaarus. Nii uritati praktiliselt jatkata sealt, kust oli kunagi pooleli jaadud.
Kuni 1997. aastani koosnes Noorte Kotkaste peastaap aatelistest Noorte Kotkaste kunagistest veteranidest, kes rohusid jarjekindlalt vanaaegsele tookorraldusele, mis ei pruukinud aga uuenenud oludes olla efektiivne. Vanadel juhtidel kujunes seetottu ka vastuolusid uute uuendusmeelsemate juhtidega, mis sageli summutas organisatsiooni arengut. Nii kippus monikord keerukaks ka koostoo Kaitseliidu malevate ja malevkondadega kohtadel, kes hakkasid noorkotkaste asemel panustama pigem noorkaitseliitlastele, kelles nagid konkreetsemat jarelkasvu.
2002?2003 tootati valja uuendatud alustel pohikiri, kuna varasemaga polnud voimalik ajakohaselt tegutseda. Reformiti ka organisatsiooni juhtimist - liideti peastaabi ulema ja peavanema ametid. Suur osa sisulisest korraldusest ja nimetustest siiski sailis.
2005. aasta paiku oli organisatsioonis saavutatud Kaitseliidu andmeil noorte liikmete arvuks ule 3700.
2013. aasta paiku uuendati jallegi oluliselt organisatsiooni korraldust. Selle kaigus otsustati uhtlasi loobuda 1930-ndatel kehtestatud jargu nimetustest, minnes ule numbrilistele nimetustele alates 6. kuni 1. jark. Oluliselt muudeti ka jargukatsete noudeid.
Noorte Kotkaste peavanemad ja patroonid
[
muuda
|
muuda lahteteksti
]
Patroonid (tavaliselt Eesti Vabariigi presidendid):
Noorte Kotkaste patroonidele on antud Noorte Kotkaste korgeim tunnustus ?
Pohjakotka mark
.
Peavanemad
Peastaabi ulemad
- Noorkotkad ja skaudid uheks pereks.
Uus Eesti
, 15. november 1938, nr 313, lk 1.
- Noorkotkaste ja skautide uhendamist pooldatakse. Uus Eesti, 16. november 1938, nr 314, lk 3.
- Kaitseliidu keskkogu ei poolda noorteorganisatsioonide uhendamist sihtasutuse "Eesti Noored" seni avaldatud pohialustel. Uus Eesti, 17. november 1938, nr 315, lk 3.
- Mehena Meeste Ridadesse.
Merike Jurjo
. Kaitseliit, 2013.