Mullateadus ehk mullandus on teadusharu , mis uurib mulda kui loodusvara, selle tekkimist, klassifitseerimist arenemist, koostist, omadusi, re?iime, kaardistamist, mulla ja taimkatte seoseid ning mulla osa okosusteemide aineringes . Mullateadus jaguneb pedoloogiaks ja edafoloogiaks .

Pedoloogia uurib mulda tema looduslikus olekus eelkoige geneesi, morfoloogia, klassifitseerimise ja leviku kaudu. On kasutusel mones kasitluses ka mullateaduse sunonuumina. Edafoloogia uurib mulda peamiselt kui taimede kasvukeskkonda. Sealjuures hinnatakse mulla voimet varustada taimkatet kasvuks ning arenguks vajalike ainetega ja tagada selleks vajalikud tingimused.

Koige laiahaardelisem on muldade pedookoloogiline kasitlus , mis sisaldab muldkatte kui loodusliku keha talitlusi, arenguprotsesse, spetsiifilisi tunnuseid ja omadusi.

Mullateadusel on vaga palju uurimismeetodeid , milles segunevad alus- ja rakendusuuringute meetodid. Lisaks on mullateadusega seotud suuremal voi vahemal maaral geoloogia , geobotaanika , okoloogia , mikrobioloogia , maastikuteadus , keskkonnateadus .

Valdkonnad [ muuda | muuda lahteteksti ]

Temaatiliselt ja kasutatavate meetodite jargi jaguneb mullateadus paljudeks teadusharudeks , naiteks:

• Mullabioloogia
• Mullamikrobioloogia
• Mullafuusika
• Mullakeemia
• Mullageograafia
• Mullamineraloogia
• Mullamorfoloogia
• Mulla klassifikatsioon
• Mulla kartograafia
• Mullagenees
• Mullapaleopedoloogia

Rakendusala jargi eristatakse peamiste suundadena agronoomilist , metsanduslikku , maaparanduslikku ja keskkonnakaitselist mullateadust. Agronoomilise mullateaduse uks tahtsamaid osasid on agrokeemia , mis sidudes mullateadust, taimefusioloogiat ja keemiat, kasitleb taimede ja mulla toitere?iimi ja selle reguleerimist. ^[1]

Ulesanded [ muuda | muuda lahteteksti ]

Mullateadusel on kolm esmast ulesannet:

1. Mulla omaduste, protsesside, re?iimide ning nende omavaheliste seoste valjaselgitamine, tagamaks iga mulla voimetekohane ja uhiskonna vajadusi rahuldav toimimine. See peab andma vastuse mullaga seotud kusimustele "miks?" ja "kuidas?"

2. Mulla kui taastumatu loodusressursi inventeerimine ja seire. See on eeltingimus mullateadusliku teabe rakendamiseks praktilises maakasutuses. Peale mulla omaduste, protsesside ja re?iimide tuleb pohjalikult tunda ka mulla ajalis-ruumilist varieeruvust. Seega tuleb leida vastused kusimustele "kus?" ja "millal?". Muldade susteemne inverteerimine eeldab mullaklassifikatsiooni valjatootamist. Muldade klassifitseerimise, kaardistamise ja seirega seotud teadus-ja arendustoo on endiselt vaga tahtis.

3. Muldade kasutamiseks ja kaitseks sobilike meetodite valjatootamine. Inimtegevus avaldab keskkonnale aina enam tugevamat survet, mistottu mullateadus peab pakkuma praktilisi lahendusi muldade jatkusuutlikuks kaitseks ja kasutuseks. Kuna muld on oma talitlusliku iseloomu tottu tihedalt seotud keskkonnaga, on mullakaitsel tahtis osa kogu okosusteemi tasakaalu sailitamises. ^[1]

Mullateadlased tegelevad samuti kusimusega, kuidas sailitada aina kasvava inimkonna populatsiooniga maailmas harimiskolblike muldi ning kuidas suurendada toidukultuuride viljakust. ^[2]

Areng ja ajalugu maailmas [ muuda | muuda lahteteksti ]

Esimesed teadmised omistati mullateaduses juba seoses poldude harimisega, iseseisvaks teaduseks kujunes mullateadus alles 19. sajandil . Mullateaduse areng algas praktiliste ulesannete lahendamisega, milleks osutusid pollumajanduslikud ja maa hindamisega seotud kusimused. Rahvastiku kasvu tottu otsiti uusi lahendusi pollukultuuride viljakuse tostmiseks. Seetottu tegelesid esimesed mullateaduslikud uuringud taimede toitumisega ja vaetamisega.

Saksa teadlane Justus von Liebig sonastas 19. sajandi II poolel oma raamatus "Die Organische Chemie in ihrer Anwendung auf Agricultur und Physilogie" ("Orgaanilise keemia kasutamine pollumajanduses ja fusioloogias") mineraalse toitumise teooria , millega toimus murrang mullateaduses. Teooria kohaselt omastavad taimed juurte abil mullalahusest toitaineid mineraalsete uhenditena.

Carl Sprengel , samuti saksa teadlane, tootas samuti mineraaltoitumise teemal. 1828 . aastal sonastas Sprengel miinimumreegli , mille kohaselt piirab taimede kasvu eelkoige see toitaine, mille kontsentratsioon keskkonnas on vaiksem kui vajadus taime normaalseks kasvuks. See seadusparasus sai suures osas tuntuks tanu Liebigi taienduste ja toode kaudu.

Saksa dotsent Friedrich Albert Fallou kasitles oma teostes mulda kui iseseisvat looduslikku moodustist. Ta juurutas mitmeid erialaseid termineid, nt. pedoloogia.

Mullateaduse rajajaks voib lugeda Venemaa teadlast Vassili Dokut?ajevit , kelle avaldatud raamat "Русский чернозем" ("Venemaa mustmuld") oli teerajavaks teoseks. Dokut?ajev maaratles mulda kui iseseisvat ja muutuvat ajaloolis-looduslikku moodustist, lisaks rajas geneesil pohineva muldade klassifikatsiooni ning tootas valja tervikliku kasitluse viiest mullatekketegurist, milleks on elusorganismid , aeg , reljeef , lahtekivim ja kliima . Lisaks pani aluse vene mullateadlaste koolkonnale. Vene teadlase Konstantin Glinka vahendusel levis Dokut?ajevi ja tema kolleegide opetus ule terve maailma.

Charles Darwin tegeles samuti mullateadusega, eelkoige rohutas mullaelustiku tahtsust mulla arengus. Oma elu lopul uuris Darwin vihmausside moju mullale.

Ameerika Uhendriikide teadlase Eugene Hilgardi mojutustel ja eestvedamisel kujunes USA-s mullateaduse teine keskus ja koolkond. Teine Uhendriikide teadlane Hans Jenny kirjeldas esmakordselt oma 1941 . aastal ilmunud raamatus "Factors of Soil Formation. A System of Quantitative Pedology" ("Mullatekketegurid. Kvantitatiivse pedoloogia susteem") terviklikult viietegurilise mullatekkemudeli arvulisi seoseid. Selle teosega sai alguse kvantitatiivne mullateadus, mis arenes eriti kiiresti 1960 .- 1970. aastatel ja millele uha enam tahelepanu pooratakse.

Mullateadus arenes pikka aega kasikaes pollumajandusega, ent 1980. aastatest saati on mullateaduslike uuringute raskuskese nihkunud keskkonnateaduste ja okoloogia suunas. Kui vahepeal oli mullateadus kasvanud iseseisvaks piiriteaduseks geoloogia, keemia, fuusika ja bioloogia vahel, on mullateaduslikud teemad tanapaeval taas muutumas erialade vahelisteks. ^[3]

Areng ja ajalugu Eestis [ muuda | muuda lahteteksti ]

Tsaari-Venemaa koosseisus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Mullateaduse areng ja opetamine Eestis oli 19. sajandil tihedalt seotud pollumajandusharidusega Tartu Ulikoolis . Mitmed baltisaksa ja vene mullateadlased panustasid palju oma too ja ettevotlikkusega Eesti mullateaduse arengusse.

Johann Wilhelm Krause oli oma pohiametilt pollumajanduse, tehnoloogia ja tsiviilarhitektuuri professor. Tema oli esimene, kes opetas oma loengutes ka mullateadust. Krause jarel oli pollumajandusprofessoriks baltisaksa teadlane Friedrich Schmelz , kes viis mullateaduse iseseisva pohiainena ulikooli oppekavasse, pidades esimese loengu 1832 . aastal.

Areng toimus ka agrokeemia valdkonnas. Selles osas tegi algust Tartu Ulikooli keemiaprofessor Carl Christoph Goebel , kes alustas juba 1829 . aastal agrokeemialoengute lugemist, mille andmisel tugines alates 1835 . aastast Sprengleri ja hiljem Liebigi teostele. Goebel andis 1850 . aastal valja omaenda alguparase agrokeemia opiku. Loengute pidamist jatkas hiljem Tartu Ulikooli keemiaprofessor Carl Schmidt .

Friedrich Schmalzi jarel sai Tartu Ulikooli pollumajandusprofessori koha Alexander Petzholdt . Petzholdt koostas muldadest silmapaistva oppekollektsiooni, sisustas oma aja tipptasemele vastava agrokeemia laboratooriumi ning pidas ka avalikkusele suunatud populaarteaduslikke loenguid. Teadlane sooritas Venemaale mitu ekspeditsiooni , mille tulemusena esitas riigi eri piirkondade arengu parandamiseks ettepanekuid. Petzholdt ja Goebel tegid Venemaa stepivoondi mustmuldade analuuse.

Teisi mullateadusse panustajaid:

• Carl Hehn
• Georg Brunner
• Sergei Bogu?evski
• Arvid Thomson ^[3]

Iseseisvunud Eestis [ muuda | muuda lahteteksti ]

Iseseisvunud Eesti Vabariigis loodi 1919 . aastal Tartu Ulikooli pollumajandusteaduskonna juurde mullateaduse ja agrikultuurkeemia kabinet, mille jareltulijaks on tanapaeval Eesti Maaulikooli vastav asutus. Selle kabineti juhiks oli kuni 1944 . aastani Anton Nommik . Tema saavutusteks voib pidada esimese tervikliku mullakaardi koostamist. Nommiku uurimisvaldkonda kuulusid Eesti muldade leviku, koostise, omaduste ja kultuuride vaetamisega seotud teemad.

Alfred Lillema elutoo viljadeks mullateaduses voib lugeda mullastiku valdkondade piiritlemist, uue ja tapsema Eesti mullastikukaardi koostamist mootkavas 1:400 000 ja pollumajandusmaa laiaulatuslikku hindamise algatamist Eestis. ^[3]

Eesti NSV-s [ muuda | muuda lahteteksti ]

1951 . aastal loodi Eesti Pollumajanduse Akadeemia , mille alla viidi ka mullateaduse ja agrikultuurkeemia kabinet Tartu Riiklikust Ulikoolist. Aastail 1944? 1964 oli Eesti mullateaduse ja agrokeemia kateedri juhatajaks professor Osvald Hallik , kelle teadustood holmavad pollumuldade happesuse uurimist, lupjamisvahendite inverteerimist ja vastava metoodika valjatootamist. Akadeemik ja professor Loit Reintami peamine uurimissuund oli muldade genees ja taim-muld-susteemide okoloogia. Eesti mullateadus korgperioodiks peetakse nii uuringute mahu kui ka kvaliteedi poolest 1960.?1970. aastaid, mil Reintami kolleegidest ja opilastest said teenekad teadlased.

1946 . aastal rajati Sakusse Eesti Maaviljeluse Instituut . Vaga tulemuslikuks kujunesid selle asutuse katsejaamades tehtud mullateaduslikud uurimistood. Instituudi mullastiku uurimise osakonna pikaaegse juhina andis markimisvaarse panuse Rein Kask , tegeledes maa hindamise, muldade kasutussobivuse, erosiooni , klassifitseerimise ja muude sarnaste uurimisteemadega.

Teisi silmapaistvaid mullateadlasi:

• Endel Turbas
• Arnold Piho
• Heino Karblane
• Endel Kitse
• Raimo Kolli
• Paul Kuldkepp
• Hugo Roostalu ^[3]

Taasiseseisvunud Eestis [ muuda | muuda lahteteksti ]

Suuremootkavaline (1:10 000) mullastiku kaardistamine, mis sai alguse juba 1940. aastate lopus, viidi lopule 1990. aastate algul. Kaardistamise osas tegi suure too ara Riikliku Projekteerimise Instituudi Eesti Pollumajandusprojekt mullastiku uurimise osakond. Projekti raames loodi ka pollumuldade seire vorgustik.

Agrokeemilisi uuringuid alustati Eestis juba 1928 . aastal. Parast Teist maailmasoda on vaetistarbe uuringuisse oma tugeva panuse andnud Kaarel Tarandi , hiljem Evald Raudvali , Leonhard Kevvai jt. Taasiseseisvunud Eestis on agrokeemilise seire ja vaetistarbekaartide haldamine ja vastutus jagunenud vaiksemas mahus Maa-ameti ja Pollumajandusuuringute Keskuse vahel. ^[3]

Eestis opetatakse mullateadust eri mahus koigis loodusteadusliku oppekavaga korgkoolides.

• Eesti Maaulikool ? mullateaduse ja agrokeemia osakond ^[4]
• Tartu Ulikool ? geograafia osakond , mullateaduse dotsendi koht ^[5]
• Tallinna Ulikool

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Mullateaduse moisteid
• Mullateadlane
• Mullateadlaste loend
• Eesti Mullateaduse Selts
• Mullageneetika

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• [1] Mullateaduse ja okoloogia sonastik Eesti Maaulikooli Mullamuuseumi lehel. Koostanud professor Loit Reintam .