Eksistentsialism

Eksistentsialism on filosoofiline ja kirjanduslik vool, mis tekkis ja sai populaarseks Teise maailmasoja eelohtul. Eksistentsialism lahtub inimese moistmisel tema eksistentsist .

Eksistentsialismis on filosoofia ja kirjandus tihedalt omavahel poimitud. Lisaks rohutab eksistentsialism ka vajadust rakendada motlemist isiklikus ja uhiskondlikus elus, sh poliitikas.

Eksistentsialismi mojutajateks loetakse enamasti jargmisi autoreid: Friedrich Nietzsche , Fjodor Dostojevski , Franz Kafka , Blaise Pascal , Miguel de Unamuno . Oma eel-eksistentsialistlike eksistentsi-maaratlustega on olnud eksistentsialismi eelkaijateks Søren Kierkegaard , Henri Bergson ja Martin Heidegger . Eksistentsialistid kritiseerivad produktiivselt naiteks Georg Wilhelm Friedrich Hegeli filosoofiat, Rene Descartesi , aga ka Arthur Schopenhauerit jpt.

Pohieeldused [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eksistentsialismi tahtsaimaks autoriks peetakse Jean-Paul Sartre 'it. Tema kasitlusest lahtuvalt voib eksistentsialismi peamiseks eelduseks pidada sellele iseloomulikku inimese-kasitlust. Sartre'i kasitlus, mis on kokku voetud tema peateoses " Olemine ja eimiski ", on mojutatud Martin Heideggeri teosest " Olemine ja aeg ".

Kui varasemas filosoofias raagiti palju inimese loomusest voi tema moistuslikust olemusest , siis eksistentsialistid vastanduvad sellele arusaamale vaites, et inimene on eriline olev , kelle puhul ei eelne tema eksistentsile ehk olemasolule mingit etteantud olemust ega ideed , vaid inimene alles loob selle endale. Asjade , eriti artefaktide puhul eelneb nendele idee, kavand voi projekt ( prantsuse keeles le projet ), mille jargi need valmistatakse. Inimene aga pole selline asi, eksistents pole kunagi valmis, kuna puudub moodupuu valmisoleku mootmiseks, ja on alati ebataielik, mistottu pole ka inimene enda jaoks kunagi taielikult haaratav. Sestap utlevad eksistentsialistid, et inimene on maailma heidetud, ta pole maailmas kunagi pariselt kodus.

Arusaamaga eksistentsist kui inimese olemise viisist vastandutakse varasemale arusaamale inimesest, kui jumala loodud olendist, kellele on sellesama jumala poolt ette antud elu eesmark ja vaartused, mida taotleda. Kui inimene pole loodud jumala nao jargi ega oma eelnevalt teda maaravat olemust, siis on inimene vaba voi isegi vabaks neetud ja peab enda olemuse ule otsustamise votma enese kanda.

Ennast loov otsustamine valjendub valikutes, mida inimene teeb. Inimene saab teha valikuid ainult oma eksistentsi piires, st inimene on vaba valima sellel ajal, mis on tema sunni ja surma vahel, ning need valikud on eksistentsi piires loplikud, neid saab teha ainult uks kord, iga valik on iseseisev valik inimese olemasolu mingis faasis. Vastavalt arusaamale eksistentsi ainukordsusest ning pinguldatusest sunni ja surma vahele kirjeldavad eksistentsialistid toelist valikut endakullasena, mis on ainult inimese enda teha, mis kuulub inimese eksistentsi kindlasse faasi, milles inimene ise otsustab ja vastutab selle valiku eest enda eksistentsi nimel, mida ta on sunnitud looma. Inimene ise visandab voi projekteerib enda ja on seega enda-jaoks-olev mitte iseendas-olev.

Vabadus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Vabadus on seega eksistentsialistide arvates raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus, eksistentsi vabaduse puhul vastutus oma ainukordse olemasolu ja selle endast lahtuva loomise eest. Selle koorma kandmise moju valjendavad eksistentsialistid selliste moistetega nagu ang , iiveldus , hirm jne. Selliseid inimese eksistentsi maaravaid komplekse, aga nende hulka kuuluvad ka vabadus, armastus jms, nimetavad eksistentsialistid Martin Heideggeri eeskujul ka eksistentsiaalideks , mida eksistentsialistid, eriti Jean-Paul Sartre on puudnud fenomenoloogiliselt kirjeldada, st lahtuvalt inimese faktilisest maailmas-olemisest mitte monest teaduslikult positiivsest voi ratsionalistlikust teooriast.

Kuna eksistents ei vasta inimese objektiivsele olemisele, vaid tema isiklikule, subjektiivsele olemasolule ja selle subjektiivsuse kogemise viisile, siis on eksistentsialistide jaoks loomulik elada lahtuvalt subjektiivsusest ning valjendada end subjektiivsust rohutavatel viisidel, sh kirjanduses, kunstis jne.

Uhiskond [ muuda | muuda lahteteksti ]

Sartre'i jargi teeb end eksistentsiaalselt moistev inimene eetilisi valikuid lahtuvalt heast usust, st ta ei tee oma valikutes kunagi oma eksistentsi suhtes moondusi. Need, kes pohjendavad oma halbu valikud sellega, et need ei mojuta midagi, voi sellega, et teised teevad ju ka nii ? need lahtuvad valikute tegemisel halvast usust ega ole toelised eksistentsialistid. Viimased teavad, et iga oma valikuga valivad nad uhtlasi inimese, st see, missuguseks ma tahan end luua, see saab eeskujuks inimkonnale ning see tahe, mille ma oma isiklikku valikusse panen, teenib ka seda eesmarki, et luua inimest kui sellist. Selles mottes pole minu valik kunagi ainult mind puudutav, lokaalne, vaid on globaalne. Sartre'i eetiline printsiip sarnaneb Immanuel Kanti kategoorilise imperatiiviga .

Eksistentsialistid panid suurt rohku sellele, et motlemine peab olema seoses tegelikkusega, maailmaga, uhiskonnaga. Eksistentsialistlik motleja on sestap anga?eeritud ( prantsuse keeles engager ) motleja, st selline motleja, kes rakendab oma mottetegevust ja viib seda ellu nii seoses oma lahedastega, uhiskonnaga, globaalselt jne.

Paljud eksistentsialistid on tundnud poolehoidu kommunistliku uhiskonnakorralduse suhtes.

Teisi tuntud ideid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Albert Camus kasitleb end eksistentsiaalselt moistva inimese suhet uhiskonda, kultuuri.

Inimese kasitlemisel tuleb lahtuda tema taiesti isikuparasest olemisest ehk eksistentsist; inimene seisab pidevalt silmitsi eluliste valikute ning oma olemasolu piiridega ( surmaga ); elu, mida elatakse oma individuaalsust teadvustamata, on voorandunud ja absurdne ; absurdsust on voimalik leevendada ukskoiksust huljates, luues ennast ja oma uhiskonda ning kaitstes inimesi elu julmuse eest; absoluutselt vaba on inimene, kes votab endale taieliku vastutuse : julgeb ise valida ja otsustada.

Kriitikat [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eksistentsialiste on kritiseeritud, kuna nad jutlustavad individualismi ja relativiseerivad uldkehtivaid vaartusi. On leitud, et eksistentsialistid on moraalitud tegelased, kes salgavad jumalat, muudavad elu kunstiks ega oma mingeid kolbelisi vaartusi.

Sellistele suudistustele vastavad eksistentsialistid osutades asjaolule, et inimese vabadusega kaasneb ka vastutus. Kuigi inimene ennast taiesti endakullaselt ja subjektiivselt loob, siiski on ta sunnitud end looma voimalikult hasti ja ilusti, kuna ta ei saa enda eksistentsi piiratust kogenuna oma loomejoudu raisata ? eksistents on ainukordne ja loppeb surmaga.

Filosoofid on eksistentsialismi kritiseerinud selle poolest, et see lohestab inimese ja maailma suhet ning polariseerib subjekt-objekt suhte liialt uhe poole, st subjekti kasuks. Seetottu ei pea end eksistentsialistideks nt Maurice Merleau-Ponty ja Martin Heidegger , kuigi molemad on oma motlemises tegelenud sarnaste teemadega. Eksistentsialismist mojutatuna on selle uhekulgset polarisatsiooni puudnud uletada nt Paul Ricœur .

Monikord eristatakse nendel alustel eksistentsialismi ja eksistentsifilosoofiat . Viimane on erinevalt eksistentsi ja subjekti absolutiseerivast "ismist" neutraalselt maaratletud filosoofia, mis eksistentsi moistet teatud otsustaval maaral kasutab, kuid pole selles suhtes normatiivne voi populistlik (anga?eeritud).

Mojutanud [ muuda | muuda lahteteksti ]

Suurem jagu eksistentsialiste on ateistid , kuid on olemas ka kristlikke eksistentsialiste, nt Gabriel Marcel , Karl Jaspers, Martin Buber (ja ka voolu eelkaija Søren Kierkegaard).

Eksistentsialismist on mojutatud palju kirjanikke, nt Boris Vian , Ernest Hemingway , Eugene Ionesco , Jack Kerouac jt biitnikud , William Faulkner , Iris Murdoch jne. Eksistentsialismist mojutatud filmire?issooridest voib nimetada Ingmar Bergmanit ja Akira Kurosawat .

Noukogude Eestis pidasid 1980. aastatel end eksistentsialistideks koik kohalikud punkarid .

Tanapaev [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eksistentsialism pole tanapaeval enam selline filosoofiline moevool nagu ta oli Teise maailmasoja ajal ja jarel. Eksistentsialistideks on end pidanud paljud kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, muusikud 20. sajandi teisel poolel.

Tanapaeva filosoofiliste moevoolude vaatenurgast, eriti postmodernistlikust perspektiivist on eksistentsialism liiga eesmargiparane ja positiivne ega vasta globaliseerunud huperkultuuri eklektilisele elutunnetusele. Seega heidetakse eksistentsialismi inimesekasitlusele ette sedasama, mida too heitis omal ajal ette varasematele inimese-kasitlustele.

Voib pakkuda, et eksistentsialismiga sarnase rolli on tanapaeva kunstnike-kirjanike seas ule votnud veelgi radikaalsem inimkasitlus, mis moistab inimest lohestununa ja valikute suhtes huvituna, kuna tal pole mitte mingit eesmarki, mille eest ta peaks vastutama ? isegi mitte subjektiivset. Nt Gilles Deleuze 'i motlemisest lahtuvalt kasitletakse inimest populaarselt kui masinlikku lineaarsetel katkestustel pohinevat olendit, kellel puudub range minapilt ning kelle toimimise rutiini sihiks on uhendada ja kombineerida koike end umbritsevat selle nimel, et luua midagi uut . Sellist inimest voib iseloomustada skisoidsena .

Olulisemad autorid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]