Paul Alvre autogramm
Paul-Johannes Alvre
(aastani 1937
Simenson
;
3. jaanuar
1921
Tartu
[1]
?
18. november
2008
) oli eesti keeleteadlane.
Ta oppis aastatel 1933?1940
Hugo Treffneri Gumnaasiumis
. Aastatel 1940?1943 oppis ta
Tartu Ulikoolis
eesti keele ja sugulaskeelte alal ja 1943. aastal
Turu Ulikooli
filosoofiateaduskonnas, luhemat aega ka
Suomenlinna sojamerekoolis
.
[1]
1941. aastal oli Alvre metsavend, 1942?1943 teenis Saksa sojavaes.
1943
?
1944
teenis ta vabatahtlikuna
Soome merevaes
, saades lopuks alamleitnandi kraadi.
[1]
1944 naasis ta koos teiste soomepoistega Eestisse, kus voitles noukogude okupantidega, kuid samal aastal naasis Soome.
Teise maailmasoja
jarel lopetas Paul Alvre
1946
. aastal
Helsingi ulikooli
. 1946?1948 oli ta
Jyvaskyla Pedagoogilise Instituudi
eesti keele lektor.
Parast
soomepoiste valjaandmist Noukogude Liidule
1948
. aastal (Alvrel onnestus pogeneda vangirongilt) tootas eesti ja ladina keele opetajana
Viljandis
: 1948?1949
Viljandi kaubandustehnikumis
, 1949?1951
Viljandi 2. Keskkoolis
, 1949?1960 meditsiinikoolis. 1961?1967 oli ta toimetaja kirjastuses
Valgus
.
[1]
1966. aastal kaitses ta Tartu Ulikooli juures filoloogiadoktori kraadi (vaitekiri
"Morfologis-aannehistoriallinen tutkimus monikkovartalon muodostuksesta suomessa verrattuna sukukieliin"
).
1968
. aastast oli Alvre oppejoud
Tartu Riikliku Ulikooli
soome-ugri keelte kateedris,
1970
. aastast professor (1979?1991 ka
prodekaan
) ning
1993
. aastast emeriitprofessor, kuid jatkas siiski opetamist. Pikkade tooaastate valtel luges ta kursusi
soome kirjakeele
ajaloost,
semantikast
,
fraseoloogiast
ja
ajaloolisest morfoloogiast
,
vadja keelest
,
laanemeresoome keelte
korvutavast grammatikast,
uurali keelte
sonavarast ja
morfoloogiast
. Tema juhendamisel valmis 15 vaitekirja.
Teadustoos keskendus Alvre eelkoige laanemeresoome keelte
morfoloogiale
ja
sonavarale
. Ta avaldas ligi 550 teadustood, sealhulgas monograafia "Eesti kirja- ja murdekeele morfoloogiat" (1985). Samuti koostas ta terve rea alguparaseid oppevahendeid uliopilastele.
Ta oli mitme rahvusvahelise teadusseltsi valisliige ning tegutses soomepoiste Eesti uhenduses.
Paul Alvre (enne nime eestistamist Simensoni) vanemad olid kingsepp Juhan Alvre (1893?1976) ja Emilie Kottart (1892?1940). 1977. aastal abiellus ta arstiteadlase
Lea Bostoniga
(sundinud Tiikmaa, 1929; 1. abielus 1949?1965 Boston).
[1]
Jarelehuudes iseloomustas fennougrist
Ago Kunnap
Alvret jargmiselt: "40 koostooaasta jooksul ei kuulnud ma kolleeg Paul Alvret kordagi kurjustavat, kurtvat ega nurisevat ei olude, inimeste, ilma ega tervise ule. Kunagi ei kaotanud ta enesevalitsust. Uhestki ulesandest ulikoolis ei puudnud ta keelduda. Tema kodu uksed olid omainimestele lahkesti valla, eriti idapoolsetest soomeugrilastest oppuritele, kes olid ju oma kodust kaugel ja kes teda ta isaliku hoole parast ka vaga hindasid. Koiki asju talitas professor Paul Alvre tasa ja targu, valise kenitlemiseta. Samal ajal oli ta noudlik, seda ennekoike enese suhtes."
[3]
- "Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918?1944" 3. kd. Tartu 1994, lk 382
- "Vabaduse eest. Soomepoiste luhielulood" Tallinn 1997, lk 41?42
- Heino Relvik
"Merevae soomepoisid" Tallinn 2003, lk 91
- Professor Paul Ariste: Biobibliograafia 1921?2000.