Nikolaus Ludwig von Zinzendorf

Allikas: Vikipeedia
Nikolaus Ludwig von Zinzendorf
Sunniaeg 26. mai 1700
Dresden
Surmaaeg 9. mai 1760 (59-aastaselt)
Herrnhut
Autogramm
[ muuda Wikidatas ]

Nikolaus Ludwig von Zinzendorf ( 26. mai 1700 ? 9. mai 1760 ) oli herrnhuti vennastekoguduse looja. Ta parines Austria aadlisuguvosast ning teda kasvatas pietistlik vanaema ( Henriette Catharina von Gersdorff 1648 ? 1726 ). 1710 ? 1716 oppis August Hermann Francke juures Halle ulikoolis, hiljem ka teistes ulikoolides oigusteadust .

Alates 1722 lubas von Zinzendorf luterlikel usupogenikel tulla elama oma maadele. Nii tekkis Herrnhuti asustus.

Kogukond jagati "kooridesse" ja "liitudesse". Toimus ka spontaanne misjoniliikumine: kuulutati otseselt kristlust , kohalikke tsiviliseerimata. Oldi soltumatud koloniaalvoimudest.

Hernhuutlased uskusid, et kristlikud konfessioonid ja grupid on jumala kasvatusviisid ning Jumalat saab tunnetada vaid labi Kristuse kannatuse ja ristisurma. Herrnhuti vennaskond uhendas eri konfessioone .

Elulugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf sundis Dresdenis 26. mail 1700. aastal. Keiserliku krahvi seisusesse ( Reichsgrafenstand ) ulendas Zinzendorfid (kes olid 1460. aastast parunid) 1662. aastal Saksa-Rooma keiser Leopold I . Nikolaus sundis Georg Ludwig von Zinzendorfi (1662?1700) teisest abielust paruness Charlotte Justine von Gersdorfiga (1675?1763). Molemad vanemad olevat olnud austusvaarsed ning tuntud oma vagaduse poolest. Nikolausi ema oli vaidetavalt kullaltki mitmekulge naine, kelle huvide hulka kuulunud teoloogia ja saksa luule ning ta valdas mitmeid voorkeeli, sealhulgas kreeka ja ladina keelt. Umbes kuus nadalat parast Nikolausi sundi jai tema isa raskelt haigeks ja suri, kuid enne surma oli ta oma poega onnistanud, et viimane hakkaks kaima kui Kristuse junger. Georgi surma jarel oli Charlotte sunnitud tagasi kolima oma isa Nikolaus von Gersdorfi (1629?1702) juurde. Charlotte otsustas teist korda abielluda, sel korral kindral Dubislav Gneomar von Natzmeriga (1654?1739). [1]

Charlotte kolis oma uue abikaasa juurde Berliini , jattes nelja-aastase Nikolausi oma lesestunud ema ( Henriette Catharina von Gersdorffi ) hoole alla. Vanaema ja teiste mojutuste-eeskujude tulemusel sai poiss isalt “paritud” suunale hoogu juurde, ning kuigi ta olevat tervise poolest norgavoitu, olnud ta vaimult tugev. Noor Nikolaus olevat varakult silma paistnud oma kognitiivse voimekuse poolest: ta  haaras uusi teemasid kiirelt ning oli lisaks ka hea maluga. Juba nelja-aastasena valjendas ta teadmisi pohilistest kristluse alustest, oli pusiv palves ja sai aru ristisurma tahendusest. Eriti meeldisid talle teenistused Kristuse sunni ja vaikse nadala esimese poole tahistuste raames. Uheteistkumnendaks eluaastaks tundis Nikolaus (mingil maaral) ladina ja prantsuse keelt ning jatkas oma opinguid Halles , mis oli tuntud pietistliku kantsina. Halles koges Zinzendorf rohkelt alandust, kusjuures ta olevat olnud kullaltki uhke loomuga poiss ning koolikaaslastele jai ette tema staatus. Pidanud Nikolausi uhkuse-probleemi silmatorkavalt suureks, tegelesid Halle koolmeistrid selle ohjeldamisega. Opingute kaigus oli Nikolaus kogenud ka mitmeid kiusatusi, kuid olnud neist ule ja puudnud oma kiusatajaidki palvele kutsuda. Ta puudis alatasa teisi edestada ja ta nautis silma paistmist, eriti publiku ees konelemisel. Enda arrogantsust tunnistas Nikolaus isegi, mis olevat (vahemalt osaliselt) tingitud tema loomuparaselt korgest vaimsest voimekusest.Terviseprobleemide tottu oli ta vahepeal sunnitud viibima oma vanaema juures. Halles kohtas ta ?veitslast Friedrich von Wattenwyl ’i ning uhtlasi oli see koht, kust ta sai nii eluaegsed sobrad kui ka eluaegsed vaenlased . [2]

Hallest laks Zinzendorf edasi ortodoksse protestantluse “kindlusesse”, Wittenbergi . [3] Wittenbergis oppis Zinzendorf juurat, kuigi ta peamine huvi oli teoloogia ja religioon. Zinzendorfi teoloogilised toekpidamised kujunesid kullaltki eripalgeliseks: sinna kuulusid koik talle sobivana naivad elemendid nii luterlikust teoloogiast, keskaegsest mustitsismist kui ka (radikaalsest) pietismist. [4] Olles siis Wittenbergi kulastanud, seal oppinud, kuid ka tantsinud, piljardit manginud ja hasartmange harrastanud, lausus (tagantjarele liialdav) Zinzendorf, et ta lahkus linnast “Wittenbergi teooria ja Halle praktikaga”. Teda kohutasid seal kuuldud runnakud pietismi suunal. Zinzendorf kaldus mustitsismi ning arutles, et ehk on koguni voimalik ilma teadlikult pattu tegemata elada. Kulaskaik madalmaadesse kinnitas ja kinnistas tema hilisemat religioosse tolerantsuse hoiakut. Oma reisidel kogetu pohjal oli Zinzendorf veendunud, et toelisi usklikke leidub igas konfessioonis ning seetottu ei seisa ta uhegi konkreetse konfessiooni “poolt”. Tema vaated kujunesid vaga sarnaseks uhe varasema pietisti, Gottfried Arnoldi , omadega. [3]

1722. a abiellus Zinzendorf Erdmuthe Dorotheaga (1700?1756). Tema naine osutus talle suureks abiks, kuigi ta polnud naisena Zinzendorfi “esimene valik”. Erinevalt Zinzendorfist oli tema abikaasal hea arivaist, mille sarnast Zinzendorf mujalt ei leidnud. Paraku ei elanud ukski nende kuuest uhisest pojast kauem kui 15 aastat. Oma elu neljakumnendates aastates hakkas Zinzendorf abikaasat kehvasti kohtlema ning oli teada andnud, et parast Dorothea surma soovib ta abielluda maarimaalasest Anna Nitschmanniga (1715?1760). [5]

Suur osa Zinzendorfi ajaloolisest mojust tulenes sellest, et ta puudis kontakti saada kellega iganes, keda ta pidas Kristuse Kuningriigi kaastooliseks. Ta oli veendunud, et Jumala lapsed on Kristuses uks, soltumata nende etnilisest voi konfessionaalsest kuuluvusest ning sellest veendumusest ajendatuna ulatus tema moju kaugele. [6]

Herrnhuti asutamine ja laienemine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Herrnhuti ( Herrnhut tahendab saksa keeles “Issanda kaitset”) kula asutati 1722. aastal, kuhu asusid Zinzendorfi loal elama roomakatoliiklaste tagakiusamise eest pogenenud maarimaalased. 1722. aasta 15. mail ostis Zinzendorf oma vanaemalt Berthelsdorfi moisa. Omandatud kinnisvarale said pogenikud niisiis oma asula rajada. Herrnhuti asunike joaks loodi Zinzendorfi eestvedamisel sinna koolid, (avaldamisprogrammiga) printimiskoda ning apteek. Asunike arv kasvas (1727. aastaks oli neid juba 220) ning kula tombas Saksamaalt ligi teisigi, kelleks olid enamasti aarmuslikud pietistid. [7]

Zinzendorfi uks kaasvoitleja, Christian David , toi esimesed maarimaa asunikud Berthelsdorfi 1722. aastal. David kasvas ules vaesuses ning oli t?ehhist isa ja sakslasest ema poeg, kusjuures molemad olid roomakatoliiklased. Kohas, millest sai Herrnhuti kula, raius ta 17. juunil 1722  maha esimese puu esimese ehitatava elamu tarbeks. Pogenikke tombas asulasse Herrnhuti ja Zinzendorfi (isiklik) religioossne tolerantsus. [8] Zinzendorfi perekonnal olid juba varasemast sidemed Halles tegutsevate pietistidega ning Saksimaa aadliga [9] ning Zinzendorf pidas lisaks tihedat kontakti pietistliku aadliga Sileesias. [10] Mainitud sidemeid kasutas ta ara oma moju laiendamiseks.

Zinzendorfi huvitas vaga muusika ning suur hulk asunikest olid vaga andekad muusikud. Paljudes kogudustes oli koor, vaskpuhkpille mangiv trupp ning kogudusekoori toetav grupp (amatoor)lauljaid ja pillimangijaid. [11]

Maarimaa kirik asutati 1727. aasta 13. augustil parast suuremat vaimulikku arkamist kogukonnas. Zinzendorfi “ maarimaalased ” olid mittekonformistlikud ning soovisid protestantismi otsast lopuni uuendada, tuginedes uksikisikute usulistele kogemustele. Maarimaa protestantismi juured aga ulatuvad 15. sajandi algusesse, kui 1415. aastal moistis Rooma kirik Jan Husi surma. Tema jargijad olid sunnitud jargnevate polvkondade jooksul endid kaitsma paavsti ja Saksa-Rooma riigi sojaliste katsete vastu neid katoliiklusse tagasi poorata. Protestantism T?ehhi aladel keelustati parast Valgemae lahingut 1620. aastal, kus voitjaks osutusid Saksa-Rooma keisri Ferdinand II vaed. Unitas Fratrum (vennaste uhtsus voi vennastekogudus) asutati 1458. aastal. Kuivord eesmark oli jaljendada Uue Testamendi aegset kirikut, iseloomustasid nende liikumist patsifistlik hoiak, leivamurdmises osalemine koigile ja range eraldatus maailmast. Samas tuleb valja tuua, et Zinzendorfi toetumine vaidetavale usulisele jarjepidevusele t?ehhidest vennastekoguduslastest oli siiski otsitud seos. Vaatamata Maarimaa kiriku vaidetele, ei toeta paljud teadlased seda seisukohta. Teoloogiliselt ei puutudki hoida mingit jarjepidevust ajaloolise vennastekoguga, kuivord Zinzendorfi seisukoht oli, et nende liikumine on asutatud tuginedes maarimalaaste (tema jargijate) korrale ja korraldusele, mitte boomimaalaste usutunnistusele. Pole selge, kui ulatuslikult sisestati 15. sajandi teisest poolest ja 16. sajandist parinevat vennastekogu(de) liturgiat Maarimaa kiriku omasse. Maari kiriku ajaloo uurimist raskendab asjaolu, et kirik havitas andmeid, mis voisid neile halba valgust heita. [12]

Kuivord eraldiseisva usulise liikumise algatamine oli Vestfaali rahu tingimuste kohaselt (seaduslikult) voimatu, siis toetutigi varasemale Maarimaa liikumisele ning peeti kinni ka Augsburgi usutunnistusest . Sellega loodeti tagada, et vaimulikud ja ilmalikud voimud ei naeks hernhuutlaste esilekerkimises mingitki ohtu. Zinzendorfi jaoks valjendas Augsburgi usutunnistus puhast vennaarmastust. Samas tekitas maarimaalastest asunike seas Zinzendorfi usutunnistuse omaksvotmise noue proteste, kuna nad ei tahtnud olla seotud Augsburgi kreedo kulge. [4]

Hernhuutlastest maarimaalased uskusid endid kasvavat perfektsuse suunas ning seksuaalsusega seoses tekkisid neil moned eriskummalised arusaamad. Nimelt, kuna ihalus oli patt, siis oli nende hinnangul tarvis (rangelt abikaasade-vahelises) seksuaalvahekorras olla lihtsalt ilma ihata. Sellisel kujul, pattu tegemata, oli neil voimalik isegi selle aktsiooni kaigus kogeda jumalikkust. Zinzendorfi arusaamade kohaselt oli ihata vahekord mitte uksnes aktsepteeritav, vaid lausa sakramentaalselt puha. Tema nouaanne abielupaaridele oligi korvaldada suhtest vastastikune ihalemine. Puha Vaimu pidasid Zinzendorfi maarimaalased feminiinseks, emalikuks osaks Puha Kolmainsuses . [13]

Maarimaa kiriku ulemaailmne misjon [ muuda | muuda lahteteksti ]

Suund Maarimaa kiriku agedamaks laienemiseks Herrnhutist valjapoole sai suurema touke siis, kui Zinzendorf 1736. aastal Saksimaalt pagendati. Sidemeid puuti luua koigi Jumalariigi toolistega erisugustest sotsiaalsetest taustadest, tudengitest kuni Briti aadlini valja. Pagendamisele jargnevalt nagi Zinzendorf iseennast kui palverandurit, rannates uhest kohast teise. 1739. aastal kais ta Kariibi mere saartel misjonitoo kohta uurimas, aastatel 1741?1743 puudis ta Pennsylvanias uhendada erinevaid kirikuid ja sekte. Zinzendorf veetis palju aega ka Londonis ning alles oma elutee lopus naasis ta Herrnhuti. [14]

1740ndatest aastatest alates hakati maailmas laiemalt asutama Maarimaa (kiriku) kommuune: sealhulgas Saksamaal, Hollandis, Briti saartel (ning 1773. aastal ka Skandinaavias) ja Pohja-Ameerikas, kus Zinzendorfi maarimaalased ostsid 1753. aastal maalapi Pohja-Carolina osariiki. Ostetud maalapil asutati Salemi linn (tanapaeval Winston-Salem) ning mujal Ameerikas olid tahtsamad linnakogudused New Yorgis, Philadelphias, Lancasteris, Yorkis (Pennsylvania osariigis). [14]

Maarimaalased olid vaga pragmaatilised. Zinzendorf kasutas oma joukust ara, et asunduste loomiseks maad soetada. Kogukonnad integreeriti kohalikku majandusmudelitesse, naiteks Kariibi mere saartel osteti suhkruistandusi, kus rakendati toole aafriklastest orje. Kogukondi loodi veel lisaks Groonimaal (1733), Surinamel (1735) ja Louna-Aafrikas (1736). [15]

Niisiis oli tagasihoidlikult alanud usuvool vaid uhe sajandi jooksul laienenud Zinzendorfi maaomandi piirest toeliselt transatlantiliseks liikumiseks kogukondadega Euroopas, Pohja- ja Louna-Ameerikas, Aafrikas ning Aasias. [16] Kogu ettevotmine on tagantjarele vaadates eriti tahelepanuvaarne just seetottu, et tegemist oli esimese toeliselt rahvusvahelise misjoniliikumisega. [17] Valtimaks etteheited, vaideti endid olevat jatkuks 1457.?1620. eksisteerinud T?ehhimaa vennastekogule. 1740ndatel tunnustasid Maarimaa kirikut ametlikult Preisi, Suurbritannia ja Saksimaa valitsused (hiljem jargnesid teisedki). Zinzendorfi surma jarel loobuti mitmetest radikaalsetest pietistlikest ideedest ning maarimaalased kujunesid ajas pigem protestantluse peavoolu-liikumiste sarnaseks, sailitades siiski moningad eriparad. [16]

Naiste roll Zinzendorfi liikumises [ muuda | muuda lahteteksti ]

Zinzendorfi eluajal oli Maarimaa kiriku naistel oluline roll. Mehed ja naised olid oma toimingutes tihti eraldatud ning toimus paralleelne areng. Naiteks juhtisid Herrnhuti naised 1720ndatest aastatest alates naiste palvegruppe, lisaks leidus nende seas ka naistest koorijuhte. Naised tegutsesid kogudustes aktiivselt erinevatel (sealhulgas ka otseselt kirikutood puudutavatel) ametikohtadel, leivamurdmisel ja jutlustasid (teistele naistele). Alates 1745. aastast naisi ka ordineeriti vaimulikuametisse. Maarimaalastest naised mangisid seega vaimulikus elus palju suuremat rolli kui teistes selleaegsetes usuvooludes tavaks oli. Parast Zinzendorfi surma naiste roll Maarimaa kirikus kahanes. Naiste ordineerimine lopetati 1762. aastal ning 1790ndatel puhitseti viimast korda naine diakoniks . [18]


Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

  1. ↑ Varnhagen von Ense, Karl August (1830). Leben des Grafen von Zinzendorf (saksa). Berliin: G. Reimer . Lk 5?9.
  2. ↑ Varnhagen von Ense, Karl August (1830). Leben des Grafen von Zinzendorf (saksa). Berliin: G. Reimer . Lk 9?20.
  3. ↑ 3,0 3,1 Ward, W. R. (1992). The Protestant Evangelical Awakening . Cambridge: Cambridge University Press . Lk 121.
  4. ↑ 4,0 4,1 Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism . New York: Oxford University Press . Lk 122.
  5. ↑ Ward, W. R. (1992). The Protestant Evangelical Awakening . Cambridge: Cambridge University Press . Lk 122.
  6. ↑ Lindberg, Carter (2008). The Pietist Theologians : An Introduction to Theology in the Seventeenth and Eighteenth Centuries . John Wiley & Sons, Incorporated .
  7. ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism . New York: Oxford University Press . Lk 118?119.
  8. ↑ Ward, W. R. (1992). The Protestant Evangelical Awakening . Cambridge: Cambridge University Press . Lk 118, 123?124.
  9. ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). Oxford Handbook of Early Evangelicalism . New York: Oxford University Press . Lk 121.
  10. ↑ Ward, W. R. (1992). The Protestant Evangelical Awakening . Cambridge: Cambridge University Press . Lk 116.
  11. ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism . New York: Oxford University Press . Lk 130.
  12. ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism . New York: Oxford University Press . Lk 119?121, 131.
  13. ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism . New York: Oxford University Press . Lk 123?124.
  14. ↑ 14,0 14,1 Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism . New York: Oxford University Press . Lk 125.
  15. ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism . New York: Oxford University Press . Lk 340.
  16. ↑ 16,0 16,1 Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism . New York: Oxford University Press . Lk 133.
  17. ↑ S. J. Brown & T. Tackett (2006). Cambridge History of Christianity, Volume 7: Enlightenment, Reawakening and Revolution 1660-1815 . Cambridge: Cambridge University Press . Lk 40.
  18. ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism . New York: Oxford University Press . Lk 128.
Parit lehekuljelt " https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nikolaus_Ludwig_von_Zinzendorf&oldid=6563963 "