Juhan Liiv
(Johannes Liiv) (30. aprill 1864 ? 1. detsember 1913) oli
eesti
luuletaja
ja proosakirjanik.
- see elab
tulevikuta
.
- "Kes minevikku ei maleta", "Killud" 31, rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 324
Ja nonda on lugu ka Eestis
ja nonda on elu kiik:
ukskord ? kui terve mote ?
ukskord on Eesti riik!
Kas aastatuhanded mingu,
siis vast see haiget ei tee,
et suurte rahvaste korval
on vaba ka vaikene.
- "Kas naitad?" kogust J. Liiv, "Luuletused", Tartu, 1926, lk 98
Ma olen iga paev nii mitu-mitu-meelne,
kas vabameelne, vana-, kodanlane,
kas toomees, jah, ka aadel monikord.
Ja kes veel teab, kuhu randaks meel,
kui ununeks uks erakond: mu
eesti keel
.
Nii jarelikult: minu erakond on eesti keel.
- "Minu erakond", rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 197
- Kes suur ei saa olla, olgu vaikegi,
- Vaike suur on narrusest narremgi.
- "Kes suur ei saa olla, olgu vaikegi", "Killud" 9 [30. jaanuar 1910], rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 319
- "Mees pole pikem kubarast", "Killud" 41 [1908], rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 326
Tema kohta
[
muuda
]
- Igas rahvuskirjanduses on oma "hull geenius", kes lopetab vaimuhaiglas. Eestis on selleks Juhan Liiv, eesti kirjandusloo uks tahelepanuvaarsemaid isiksusi.
- Anne Nahkur
, "Luhike eesti kirjanduslugu: opik vene oppekeelega gumnaasiumile" Tallinn: Koolibri, 2007, lk 8
- Liivi hullusemuuti on meil
Tuglase
ohutusel tagantjarele pohjalikult ekspluateeritud. Nuud on ulim aeg tahele panna Liivi tarkust ? motleva luuletajana. Hulludest on maailm aina kubisenud, tarkust on tulnud pigem otsida tikutulega.
- 1891. aastast parineb Juhan Liivi jantlik
allegooria
"Uhe teise ilma kodaniku kepijoonistused planeet Marsi peal ehk vaga imelikud nahtused maa peal nagemata asjadest", mis parodeerib
Marsi
elanike naitel Eesti ajakirjandust ja eestlaste jagunemist konkureerivatesse erakondadesse. Pamflett on kirjutatud vastuseks
Eduard Vilde
luuletaja-paroodiale "Suguvend Johannes", ja muuhulgas on siin juttu "sopandeid" kirjutavast kirjanikust, kes siirdub elama Marsile ega tulegi sealt enam tagasi. Liiv pidas ilmselt silmas Vilde pikemat viibimist
Berliinis
ja tema n.-o. rahvusvahelise mehe mainet. Igatahes oli Liivi Marsi-kujutlus (millele jargnes pikem poleemika Vilde kirjatoode umber) nii mojuvoimas, et seda meenutatakse veel kumme aastat hiljemgi. 1901. aastast leiame ajalehe foljetonisti sellekohase teate: "Ka koneldakse, et sopakirjanik planeet Marsi pealt meie maakerale tagasi tulevat [---]." Naeme, et Mars on Eesti kirjanduslikus praktikas varakult paigutatud kullaltki uhemotteliselt koomilise, "tosise" kirjanduse vaatenurgast perifeerse stiilikihistuse holma.
- Toomas Haug
, "Tagasi perifeeriasse: Juri Loigu elu Marsil". Looming nr 6/2012, lk 867
- Juhan Liiv [on] eesti valuluule ehedaim ja urgseim kehastus.
- "Kuuskummend protsenti!" oigab Lesta. "Taga targemaks asi laheb! Misparast mitte seitsekummend?... kaheksakummend, uheksakummend, sada... sada viis protsenti? Te olete vana arimees ? no kas te olete kunagi kuulnud, et mone kauba pealt antakse kuuskummend protsenti? Kas teie Nossov, keda te mulle kuuskummend korda paevas nina alla torkate, kas seesama Nossov andis jallemuujatele kuuskummend protsenti? Puha rist! Aita sinagi, Toots, kui sul minust veel vahegi kahju on! Minu kirjastusari on otsas, ma olen enam kui pankrott ja tunnen, tunnen, kudas uks nagemata voim praegu mu jalast mu ainsaid pukse kisub. Varsti pean ma omad jalad ajalehepaberi sisse massima, niude umber koitma mone vana rabala voi Kippeli vorgu ja siis... siis tuleb mulle jalle moni juurde ja utleb, kavalasti naeratades: "Ah teie oletegi see kirjastaja Lesta? Hmhu-huh!..." ? "Jah, mina olen kuulus kirjanik Lesta ja veel kuulsam kirjastaja Lesta, minu raamatud ja minu arid taidavad kogu maailmaruumi.
Porguski
on mul oma abikauplus voi filiaale ? seal olen ma asjaajamise kuulsa arimehe Nossovi katte annud, kellele veel kuulsam arimees Kippel varsti abiks laheb. Taevas laotab minu raamatuid laiali Juhan Liiv, sest tema, kes elus pidi leppima nii piskuga, tema olen ma nuud pannud ulе palju."
Eesti luule
[
muuda
]
Vast ainult uks meil on see paris
hull
kes lohkus aknaraamid ja
Poolamaale
pogenes Ta oli
mutsita
ja kuueta
ja
rongilt
maha voeti kui kukutatud
kuningas
/---/
Parast
tihast
aknal uuris kaela alt
valge
koht kollane Mis oelda tahtis tema
Lumesajus sumpides kui teed ei ole tulekiiri
me olemegi tema Ei otsi kusimusi ega oota
vastust See tulek on me
saatus
- Ene Mihkelson
, kogust "Tulek on su saatus", Eesti Raamat, 1987, lk 32
Jah, kas teda oligi uldse?
Kull, oli kull! ?- Oh, kuidas kukepoeg toksib
sudant seestpoolt kui munakoort.
Juba ajabki rinna ette:
oli kull, oli kull meil saarane mees,
televisioonimast rabas,
maelseisja madalal nommel!
Ei, ei, seda toepoolest mitte!
Koige igavama argisema kesknadala nimel ?
mitte seda muuti, seda uhket ja suurt!
Koik lapsed
Jumala
pihus.
Kui haige tiivaga
lind
Su
luule
peksles mu ihus.
See piinas - see paastis mind.
Saal tousis kui
tuulepuhang
uks oksi vapustav viiv -
ma hingasin: kuule, Juhan...
Ja vastu varises liiv.
- Doris Kareva
, "Ei valust me enam raagi" kogus "Vari ja viiv", 1986, lk 60
Vaata ka
[
muuda
]
- "
Vari
", Juhan Liivi jutustus
Valislingid
[
muuda
]