Uudishimu

Uudishimu saab kirjeldada kui kvalitatiivset tunnust, mis avaldub avastamisel, uurimisel ja oppimisel ning mis on omane nii inimestele kui ka paljudele loomaliikidele. ^[1] Teise definitsiooni jargi voib uudishimu seletada kui kaitumist, mis on tingitud emotsionaalsest uudishimust. Uudishimu tekitab vajadust omandada uusi teadmisi.

Kuigi paljudel elusolenditel on kaasasundinud omadus olla uudishimulik, siis paljud teadlased on arvamusel, et seda ei tohiks kategoriseerida instinkti alla, sest uudishimul puudub selge toimimismuster. Pigem peetakse seda baasemotsiooniks: uudishimu saab valjendada mitmeti, aga instinktid on pigem kindlad ja varieeruvad vahem. Uudishimu on omane imikust raugani ning kergesti vaadeldav peale inimeste loomadel, naiteks kassidel, narilistel , hobustel ja ahvidel .

Aju [ muuda | muuda lahteteksti ]

Olenemata sellest, et uudishimu on ulatuslikult teadvustatud, pole selle neutraalsed pohjused siiani uksmeelset kinnitust leidnud. Teadlased on valja pakkunud mitu teooriat , et seletada uudishimu mehhanismi.

Uudishimu juhtiv mudel [ muuda | muuda lahteteksti ]

Mudeli jargi tekitavad uued ja keerulised olukorrad ebakindlustunde, mis eeldatavasti ei ole meeldiv. Uudishimu on vahend selle ebakindluse hajutamiseks. Elusolendid on voimelised oppima uutes situatsioonides kaituma ja seelabi vahendavad nad ebakindlustunnet. Selline avastamine on omane paljudele liikidele. See teooria ei kasitle olukorda, kus olend naitab valja uudishimu ka siis, kui puudub uudne ja huvitav stiimul. ^[2]

Optimaalse arrituse mudel [ muuda | muuda lahteteksti ]

Optimaalse arrituse mudeli jargi sailitab aju pidevalt normaalse arrituse taseme. Kui arritab liiga intensiivselt, hakatakse taganema. Teisipidi, kui keskkond on igav ja puudub huvitav stiimul, aktiveerub uuriv kaitumine seniks, kuni aju saavutab optimaalse arrituse. Aju otsib perfektset tasakaalu arrituse tasemetes. ^[2] Selle mudeli jargi kajastub uudishimu ka siis, kui puudub uudne ja huvitav stiimul. Teooria puudus on see, et kui aju on ideaalses tasakaalus, siis huvi uute teadmiste omandamise vastu justkui puuduks.

Tasuringide integratsioon [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eelmise kahe teooria puudujaakide ajendil on puutud genereerida tasude, ihade ja meeldimise neuroloogilistest aspektidest ules ehitatud asjakohasem uudishimu teooria, mida saaks pohjendada bioloogiliste protsessidega. Uue informatsiooni iha kaasab mesolimbilise dopamiiniringi aktivatsiooni, mis annab sisemise vaartuse uuele teabele, mida aju tolgendab seelabi tasuna. See on neurobioloogiline seisukoht, mis motiveerib uurivat kaitumist. ^[3]^[4] Lisaks sellele hindab opioidide aktiivsus naalduvas tuumas stiimulit ja maarab uue objekti vaartust ? tunne, mis on teada ka kui meeldimine, millega kaasneb rahulolu voi rahulolematus.

Neuroloogilised aspektid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Teema keerukuse tottu voib uudishimu fenomeni uldisele arusaamale kaasa aidata, kui keskenduda uudishimu spetsiifilistele neuroloogilistele protsessidele. Jargmisi neuroloogilisi aspekte voib pidada oluliseks uudishimu allfunktsioonide uurimisel.

Tahelepanu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Tahelepanu on kognitiivne protsess, mille tulemusel ollakse voimelised selektiivselt keskenduma kindlale stiimulile umbritsevas keskkonnas. Umberringi on palju stiimuleid, kuid kognitiivsed ja sensoorsed ressursid on piiratud. Tahelepanu lubab ajul paremini keskenduda stiimulitele, mis tunduvad sel hetkel koige olulisemad ja vajalikumad. Teadlased saavad moota tahelepanu silmaliigutusi uurides. Silmad on fookustatud stiimulile, mis on parasjagu tahtis. Mida rohkem tahelepanu stiimul saab, seda tihedamalt on silmad sinnapoole suunatud. Keskmine inimene vaatab uut stiimulit umbes kaks kuni kolm korda rohkem kui tuttavat stiimulit. Uus ja huvitav stiimul nouab rohkem tahelepanu kui igavana tajutud stiimul. ^[5]

Motivatsioon ja tasu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Tahtmine oppida uusi oskusi voi teha mingit tegevust on tavaliselt aktiveeritud tahtmisest saada tasu (emotsionaalne sensatsioon kergendusest ja onnest). Kontseptsioon motivatsioonist ja tasuvusest on seotud uudishimu fenomeniga. Tasu voib kirjeldada kui efekti mingist tegevusest, mis survestab kaitumist positiivselt. Monu- ja rahuldustunne on tavaliselt seotud onnetundega. Aju kasutab palju osasid tasu tootlemiseks, nagu naalduv tuum, mustaine, juttkeha ja ventraalse tegmentumi ala (VTA). Koos formeerivad need struktuurid tasuringi. Leidub mitu olulist neurotransmitterit, mis vabastatakse tasuringi aktiveerumisel. Voib-olla koige tahtsamad neist on serotoniin, dopamiin ja opioididerivaadid. Ahvidel aktiveeruvad keskajus dopamiinineuronid ajal, mil nad maaravad stiimuli vaartust. Kindel tase dopamiinineuronite aktiveeritust on ka juhul, kui stiimul on juba tuttav, kuid sellegipoolest on dopamiinineuronite aktivatsioon suurem, kui stiimul on uudne. Blokeerides dopamiinitransportereid (DAT) ja seelabi suurendades rakusisest dopamiinitaset, suureneb toenaosus, et otsustatakse uue stiimuli voi valiku kasuks. Sellisel juhul on sekundaarne see, et tasu ei teata. ^[3]

Malu ja oppimine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Malu on protsess, mille jooksul saab aju informatsiooni salvestada ja sellele ligi paaseda. Kuigi on veel palju oppida malu ja uudishimu kohta, siis need kaks neuroloogilist protsessi tunduvad olevat uhenduses. Uudishimu voib defineerida kui tungivat soovi saada teada uudse stiimuli kohta. Selleks selgitatakse valja, kas stiimul on uudne ehk isik peab kindlaks tegema stiimuli uudsust (kas on enne kohanud voi mitte). Malu mangib selles tahtsat osa. Uudishimu mojutab malu ning vastupidi ? stiimul, mis on uudne, voib saavutada rohkem tahelepanu. Samuti on uue stiimuliga harilikult seotud tasu, mis omandatakse uue informatsiooni oppimisega. Koos tugevamate seoste ja rohkema tahelepanuga stiimulile on voimalik, et nende seoste umber ehitatud teadmised pusivad kauem ja on kattesaadavamad.

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

↑ Berlyne DE. (1954). "A theory of human curiosity". Br J Psychol. 45 (3): 180?191. PMID 13190171 .
↑ ^2,0 ^2,1 Litman, J. A. (2005). Curiosity and the pleasures of learning: Wanting and liking new information. Cognition & Emotion. 19 (6): 793?814.
↑ ^3,0 ^3,1 Costa, Vincent D., Tran, Valery L., Turchi, Janita, Averbeck, Bruno B. (2014). "Dopamine modulates novelty seeking behavior during decision making". Behavioral Neuroscience 128 (4): 1?11.
↑ Kakade, Sham, Dayan, Peter (2002). "Dopamine: Generalization and bonuses". Neural Networks 15 (4?6): 549?559.
↑ Stuart, Z., Cecelia, M., Allan, L., & James, L. (2011). Predicting the onset of Alzheimer's disease with a behavioral task. Alzheimer's & Dementia: The Journal Of The Alzheimer's Association. 7(Supplement). S549. doi:10.1016/j.jalz.2011.05.1549.

[1] Berlyne DE. (1954). "A theory of human curiosity". Br J Psychol. 45 (3): 180?191. PMID 13190171 .

[Litman,_J._A._2005-2] 2,0 ^2,1 Litman, J. A. (2005). Curiosity and the pleasures of learning: Wanting and liking new information. Cognition & Emotion. 19 (6): 793?814.

[Costa,_Vincent_D._2014-3] 3,0 ^3,1 Costa, Vincent D., Tran, Valery L., Turchi, Janita, Averbeck, Bruno B. (2014). "Dopamine modulates novelty seeking behavior during decision making". Behavioral Neuroscience 128 (4): 1?11.

[4] Kakade, Sham, Dayan, Peter (2002). "Dopamine: Generalization and bonuses". Neural Networks 15 (4?6): 549?559.

[5] Stuart, Z., Cecelia, M., Allan, L., & James, L. (2011). Predicting the onset of Alzheimer's disease with a behavioral task. Alzheimer's & Dementia: The Journal Of The Alzheimer's Association. 7(Supplement). S549. doi:10.1016/j.jalz.2011.05.1549.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]