Tee
on looduslik, aromaatne ja varskendav ning tulenevalt valmistusviisist kas rahustav voi ergutav jook, mida saadakse
teepoosa
lehtedest. Laiemalt nimetatakse teeks ka teistest taimedest voi nende segudest kuumas vees leotamisel saadud jooke (
tommis
).
Suurimad tootjad 2012. aastal
[1]
Riik
|
Toodang
tonnides
|
Osakaal
%
|
Hiina
|
1 700 000*
|
35,3
|
India
|
1 000 000*
|
20,8
|
Keenia
|
369 400
|
7,7
|
Sri Lanka
|
330 000
|
6,8
|
Turgi
|
225 000
|
4,7
|
Vietnam
|
216 900
|
4,5
|
Iraan
|
158 000*
|
3,3
|
Indoneesia
|
150 100
|
3,1
|
Argentina
|
100 000*
|
2,1
|
Jaapan
|
85 900
|
1,8
|
Maailm kokku
|
4 818 118
|
100
|
* ?
FAO
hinnang
|
2012. aastal toodeti maailmas 4,8 miljonit tonni teed.
[1]
Tee valmistamiseks kasutatakse okste tipuosa ehk kasvusid, kus lehed ja
pungad
on noored ja ornad. Koige parema tee saamiseks korjatakse ara pung voi pung ja koige noorem leht, hea tee saamiseks pung ja kaks tipmist lehte. Jameda noppe puhul, millest saadakse keskmise kvaliteediga tee, korjatakse ara pung, kaks tipmist lehte, vanem leht ja moned peened oksad. Suurem osa maailma teest nopitakse ka tanapaeval kasitsi, parima sordi teed ei korjata masinatega mitte kunagi.
Kui lehed on korjatud, klopitakse neid enne jargnevat tootlemist. Sellest, kuidas neid toodeldakse ? nartsitatakse, aurutatakse, rullitakse, kaaritatakse, kuivatatakse voi kombineeritakse neid meetodeid omavahel ? oleneb, millist teed toodetakse.
On kolm pohilist tee ruhma, mis saadakse teepoosa lehtede erineva tootlemise tulemusena:
Viimase 10 aasta jooksul on igal aastal toodetud maailmas ule kolme miljoni tonni kuivatatud teed, umbes 72% sellest on must tee, 23% roheline ja ainult 4% muud sordid. Tanapaeval toodetakse teed umbes 30 riigis, koige rohkem
Hiinas
,
Indias
,
Keenias
ja
Sri Lankal
. Tee pohjapoolseim kasvuala on
Gruusia
ja lounapoolseim
Argentina
. Rohelist teed valmistavad aga vahem kui 10 riiki, neist koige rohkem
Hiina
.
Jaapan
jaab toodetud koguselt teiseks, kuid
ekspordiks
laheb sellest ainult umbes 2%.
Roheline, hiljem ka must tee on olnud
Aasias
tuntud juba kauem kui 5000 aastat. Teepoosa paritolus ei ole spetsialistid kindlale selgusele joudnud ? oletatakse selle polvnemist Kagu-Hiina,
Pohja-Birma
ja Ida-India korgendikelt voi teise variandina, et see levis Indiast
Assami regioonist
edasi Hiinasse.
Lisaks joogile on teed ammustest aegadest alates kasutatud ka toidu valmistamisel. Naiteks Birmas on soodud varskeid teelehti salatina,
Siiamis
on lisatud kuivatatud lehti kalaroogadele,
Tiibetis
aga on tuntud puder, kus teelehtedele lisatakse rostitud
odrajahu
ja
void
.
Esimene usaldusvaarne kirjalik allikas teekasvatuse kohta parineb aastast
350
. Tol ajal oli tee hinnatud arstim, mitte igapaevane jook. Seda kasutati seedehairete raviks ja narvide parandamiseks. Igal juhul oli noudlus tee jarele nii suur, et metsikult kasvavaid teelehti hakkas nappima ja seetottu alustati
Sichuanis
maenolvadel teeviljelust.
5. sajandiks oli teejoomine lisaks ravimile Hiinas ka naudingu allikana laialt levinud ja paljud talupojad kasutasid osa maast tee kasvatamiseks.
Esimesed teelehed joudsid Euroopasse
Turgi
kaupmeeste vahendusel, kes ajasid ari Hiina-
Mongoolia
piiril. Turklased muusid teed paljudel kaubateedel ja nii selle kuulsus levis.
780
. aastaks oli teega kauplemine nii populaarne, et Hiina valitsus pani selle maksu alla. Samas aastast parineb ka teepiibel “Klassikalisi lugusid teest”, mille autor
Lu Yu
kirjeldab koike, mida tol ajal tee kohta teati, muuhulgas tootas ta ka valja
teejoomistseremoonia
, mille jargi laks naiteks parastlounatee joomiseks vaja tervelt 24 eset.
Jaapanisse
saabus tee
729
. aastal tanu Hiinas oppinud
buda munkadele
. Nimelt leidsid mungad, et tee polnud mitte ainult tohus arstim ja meeldiv jook, vaid ka erguti, mis ei lase neil pika
meditatsiooni
ajal tukastada. Jaapanis hakati innukalt teepoosaid istutama ja
13. sajandil
tootati valja oma
teetseremoonia
, mida nimetati
cha-no-yu
.
Laaneriike, kes huvitusid
Kaug-Ida
siidist
ja
vurtsidest
, huvitas ka tee, kuid kuna maitsi oli teekond Hiinasse pikk ja ohtlik, ei toodud seda sisse kuigi palju. Enne
17. sajandit
vois teed Euroopas kohata ainult oukondlaste voi aristokraatide laual. Koik muutus aga
1657
. aastal, kui
Londonis
Garraway
kohvimajas pakuti inglastele esimest korda avalikult teed.
Venemaale
hakati teed Hiinast sisse tooma 17. sajandi lopus. Selleks ajaks joodi teed juba peaaegu igas laaneriigis. Algul tehti seda koikjal innukalt, varsti aga kaotas jook nii monelgi maal oma populaarsuse. Kuid
venelased
ja
britid
jaid vankumatuteks.
Eestis hakati teelehti muuma
1695
. aastal
Tallinna
Raeapteegis
.
17. ja
18. sajandi
keskpaigas oli tee vaga populaarne ka
Suurbritannia
Ameerika
kolooniates
(tulevastes
Ameerika Uhendriikides
). Kui
Inglismaa
kehtestas ranged teemaksud, kutsus see esile meeleavalduse, mida tuntakse
Bostoni teejoomisena
, ja mis omakorda pani aluse kahele suunale: Ameerika iseseisvumisele ja
kohvi
rahvusjoogiks tunnistamisele. Sellele lisaks on
ameeriklased
andnud oma panuse tee ajalukku
teekotikeste
leiutamisega ning tehes algust
jaatee
joomisega
Saint Louise
maailmanaitusel
aastal
1904
.
19. sajandi
keskel hakkas Hiina kaotama oma tee
monopoli
. Britid hakkasid rajama teeistandusi Indiasse ja
1887
. aastal
importis
Inglismaa esimest korda rohkem teed Indiast ja
Tseilonilt
kui Hiinast.
Eri teesordid (roheline tee, must tee, oolong) parinevad uhe ja sama liigi taimest ?
teepoosast
(
Camellia sinensis
), sortide pohierinevused tulenevad aga kasvukoha
kliimast
,
pinnasest
jne, tee tootlemise ja valmistamise meetoditest. Just teelehtede tootlemise pohjal liigitatakse teed sortidesse. Lehed sorditakse suuruse jargi ? noored ja ornad on paremad vanadest ja jamedakoelistest.
Musta teed
valmistatakse lehtedest, mida on enne kuumutamist ja kuivatamist
fermenteeritud
ehk
kaaritatud
. Nendest saab tumeda punakaspruuni tommise. Musti teesid liigitatakse vastavalt teelehe suurusele:
orange pekoe
nimetust kannavad lehed, mis on vaiksemad keskmise suurusega ja jamedamatest
pekoe
lehtedest. Kuigi liigiti mustade teede maitse varieerub, on see enamasti tugevam kui rohelistel voi oolongiteedel.
Tuntuimad mustad teed on
Darjeeling
,
English Breakfast
,
Earl Grey
,
Lapsang Souchong
jpt.
Aasias uliarmastatud
rohelist teed
toodetakse lehtedest, mida on aurutatud ja kuivatatud, kuid mitte kaaritatud. Sellistest lehtedest saab rohekaskollase tee, mille maitse on kergelt moru ja sarnaneb rohkem varske teelehe maitsega.
Kaks tuntumat rohelist teed on
Sencha
ja
Gunpowder
.
Oolongiteed
tehakse lehtedest, mis on osaliselt fermenteeritud ja need paigutuvad nii maitselt, varvuselt kui aroomilt musta ja rohelise tee vahepeale. Tuntuim oolong on
Formosa oolong
Taiwanilt
.
Lisaks nimetatuile on veel mitmeid teisi teesorte:
valge tee
,
kollane tee
,
punane tee
jt.
Eri rahvastel ja piirkondadel on sadu tee valmistamise meetodeid. Teed voidakse valmistada veega, piimaga, voiga, rasvaga, oliga jne. Teed mitte uksnes ei jooda, vaid mitmel pool ka suuakse: teelehtede peenike puru vahustatakse koore voi mone muu ainega, maitsestatakse ning suuakse vaikestes kogustes. Tee maitsestamiseks voidakse lisada mitmesuguseid aineid ja drooge: soola, suhkrut, pipraid, nelki, muskaati, tsitrusvilju, rosinaid, mett, alkoholi jpm. Venemaal juuakse teed moosiga. Teed juuakse nii kuumalt kui ka jahutatult: rohkesti leidub ka jaateesorte.
Eestis uldtuntud tode teevee keetmise kohta on pikka aega kolanud nii, et tee valmistamiseks moeldud
vett
ei tohiks lasta kaua keeda, kuna siis ei sisalda see enam kullaldaselt
hapnikku
ja teisi aineid, mis toovad valja tee parimad maitseomadused.
Tanapaeval voib seda arvamust pidada aga pooltoeks, kuna ulevoetuna Aasia korge teekultuuriga riikidest ei kehti need soovitused meie
kraanivee
kohta, mis vastavalt
lubja-
voi
kloorisisaldusele
vajaks enne kasutamist kindlasti pikemat keetmist, soovitatavalt kaaneta kannus. On vagagi toenaoline, et koik need maitsenuansid, mida vees sisalduv hapnik ja muud ained aitaksid esile tuua, nullitakse kareda ja lisanditega kraanivee poolt. Nii et teevee keetmise kohta ei saa anda uheseid soovitusi ja lahtuma peaks eelkoige kasutatava vee omadustest.
Uks on aga kindel: parim
teekann
on savikann voi
portselanist
ja ka
klaasist
nou, mida ei tohiks kunagi pesta
noudepesuvahendiga
, vaid ainult kuuma puhta veega. Samuti on oluline reegel kann enne teelehtede kannu panemist keeva veega korralikult kuumeneda lasta, et saavutada tee valmistamiseks vajalik optimaalne
temperatuur
.
Teelehti tuleks eelkuumutatud kannu moota arvestusega 1
teelusikatais
uhe tassi kohta pluss 1 lusikatais no kannule. Seejarel kallata keev vesi kannu, segada kergelt labi ning asetada peale kaas ja soovi korral ka
kannumuts
. Monel pool on tanapaeval levinud esimese teevee kohene araviskamine, pohjenduseks on vajadus teelehed "pesta" ? loputada ara kasvatamisel kasutatud kemikaalid jms, mille jaagid voivad olla veel teepuru peal.
Tombamise aeg soltub soovitud maitsest ja kangusest, kuid see peaks kestma vahemalt 3 minutit, kanget ja tumedat tommist soovides pikendage aega 5 minutini. Tombamise kestusest oleneb mitte uksnes tee maitse, varvus ja aroom, vaid ka selle toime. Esimese kolme minutiga lahustub teelehtedest vette peamiselt
teiin
(ehk kofeiin), mistottu voib saadud jook olla kull hele ja lahjema maitsega, kuid siiski ergutav. Umbes 30 sekundi parast tombamise algust hakkab kofeiini kogus vahenema, sest seda hakkavad siduma parkained. 5 minutit ja kauem kestva tombamise jooksul imbuvad joogisse varv- ja
parkained
, mis mojuvad rahustavalt
maole
ja
seedetraktile
ning norgendavad teiini ergutavat moju.
Parast tombamisaega tuleks tee otsekohe tassidesse kallata voi valada teise, samuti korralikult eelkuumutatud kannu, et protsess ei jatkuks.
Teadusuuringud on toestanud, et nii must kui ka roheline tee suurendab organismi
antioksudantide
aktiivsust kuni 45%. Samuti arvatakse neil olevat antibakteriaalne toime, millest on kasu
kaariese
ja igemeprobleemide korral.
|
Pildid, videod ja helifailid Commonsis:
Tee (jook)
|