Simone de Beauvoir

Simone de Beauvoir [sim'on do bovu'aar] (oieti Simonne Lucie Ernestine Marie Bertrand de Beauvoir [sim'on luss'ii ernest'iin mar'ii bertr'aan do bovu'aar]; 9. jaanuar 1908 Pariis ? 14. aprill 1986 Pariis) oli prantsuse kirjanik ja filosoof , eksistentsialist , publitsist, feminismi klassik. Ta kirjutas romaane , filosoofilisi tekste, esseesid ja biograafiaid .

De Beauvoiri esimene raamat "L'Invitee" avaldati 1943 . aastal. Tema labimurre tuli 1954 . aastal poolautobiograafilise romaaniga "Mandariinid". Tema teostest on koige tuntum 1949 ilmunud feministlik raamat " Teine sugupool " (" Le Deuxieme Sexe ").

De Beauvoir polnud klassikalises moistes filosoof ? osalt seeparast, et ta ise ei pidanud end filosoofiks. Ta tavatses utelda: Jean-Paul Sartre on filosoof, mina olen kirjanik . Hiljem on esile tostetud de Beauvoiri toodes sisalduvad filosoofilised kusimused: peale sugupoole ka naiteks vanaduse ja surma teema. Seetottu on teda hakatud kasitama filosoofina.

Uutes de Beauvoiri kasitlustes on leitud erootika teema: kusimus, kas naisel on mingi erilaadne erootika. De Beauvoiri erootikakasitlus "Teises sugupooles" on mojutanud naiteks kuulsat prantsuse feministi, filosoofi Luce Irigarayd . Veel on de Beauvoiri oluline kusimus suhe Jumalasse : kas naisel on mingi eriline suhe Jumalasse, mingi eriline transtsendentsi laad?

De Beauvoir oli Jean-Paul Sartre 'i opilane. Algul arvati, et ta kohandas Sartre'i kasitlusi konkreetsetele kusimustele. De Beauvoiri uuestilugemine 1980ndatel toi ilmsiks, et tema eetikakasitus erines Sartre'i eetikast tunduvalt. De Beauvoir andis ka Sartre'ile ideid ning mojutas vahel Sartre'i arusaamu. De Beauvoiri jaoks olid tahtsad naiteks kollektiivsus, see, et inimene on alati soltunud teistest, ning uldse uhiskonna ja eetika kusimused.

Elulugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Simone de Beauvoiri vanemad olid Georges de Beauvoir, kes tootas advokaadiburoos ja harrastas naitlemist, ning noor Francoise Brasseur, kes parines Verduni kodanlaseperekonnast. Ema oli katoliiklane ning kasvatas oma kaht tutart rangel ja traditsioonilisel moel. Kui Simone oli kahe ja poole aastane, sundis tema ode Poupette. Simone oli oma lapsepolvega vaga rahul.

Ta sai hariduse erakoolides ning alustas kirjutamist 8-aastaselt.

Isa varanduslik seis halvenes parast esimest maailmasoda . Simone kirjutas hiljem tema kohta, et ta oli "poolel teel aristokraadi ja kodanlase vahel".

Simone ise tahtis vaga tootada teatris , kuid tema uhiskondliku positsiooni tottu oodati temalt advokaadiks saamist. Advokaadiks ta saigi, ent vihkas seda ametit. On oeldud, et Simone tahtis saada intellektuaaliks seeparast, et ta pidi kasvama ules oma isa paganliku moraali ja ema rangete religioossete kommete vahel. De Beauvoiri elu on hasti dokumenteeritud tanu tema autobiograafilistele teostele.

Neiuikka joudes hulgas ta oma perekonna sotsiaalsed ja religioossed vaated ja vaartused.

Simone hakkas uha enam huvi tundma looduse vastu, mis omakorda kahandas tema siiani tugevat suhet Jumalaga. Ta sai aru, et maised naudingud on selleks, et neid hinnata, mitte selleks, et neist loobuda. Selline motteviis muutis Simone'i terveks eluks. Ta elas kirglikult ja hetke nimel. Kui ta loobus religioonist , loobus ta ka igavese elu ideest. Samuti tekkis temas tunne taielikust uksindusest, ilma "tunnistaja" voi Jumalata, kellega raakida. See tunne kestis usna pikka aega.

21-aastaselt elas Simone koos vanaemaga ning oppis Sorbonne 'is filosoofiat . Aastal 1929 sai ta tuttavaks Sartre'iga ning uhines halva mainega uliopilaste grupiga, kuhu kuulusid Paul Nizan , Andre Hermaid ja Jean-Paul Sartre. Sartre'ist sai tema parim sober ja intellektuaalne kaaslane. 21-aastaselt tegi Beauvoir ara rasked lopueksamid ning lopetas ulikooli.

Ta elas endiselt vanaema juures ja opetas lutseumis. Ta koondas enda umber sopruskonna ning hakkas kaima kohvikutes kirjutamas ja diskuteerimas, vestlemas. Aastatel 1931 ? 1943 opetas ta filosoofiat Marseille 's, Rouenis ja Pariisis ning 1941 ?1943 oli Sorbonne'is professor. Saksa okupatsiooni ajal ei olnud ta nahtavasti seotud vastupanuliikumisega , sest ta jatkas sakslaste vahelesegamiseta tootamist. Aastal 1945 ilmus "Teiste veri" ("Le Sang des autres"), romaan, mis kasitles Prantsuse vastupanuliikumist ja poliitilist olukorda.

Ta asus Berliinis oppima saksa filosoofiat ja jai samal ajal tihedalt suhtlema Sartre'iga. Varsti liitus Sartre'i ja Beauvoiriga kolmas, uliopilane Olga Kosakiewicz . Koos istuti ohtuti vaga kaua uleval, kuni Simone, kes ei saanud hommikuti piisavalt kaua magada, jai haigeks.

Jargnevad kuud veetis Simone kopsupoletikuga sanatooriumis. Kui ta terveks sai, olid Sartre ja Olga lihtsalt sobrad. De Beauvoiri esikromaan "Ta tuli, et jaada" ("L'Invitee"; inglise keeles pealkirjaga "She Came to Stay") pohineb sellel kogemusel.

Parast teist maailmasoda asutasid de Beauvoir ja Sartre vasakpoolse ajakirja Les Tempes Modernes , mis sai nime Charlie Chaplini filmi " Moodsad ajad " jargi. De Beauvoiri tood ilmusid tihti koigepealt just selles ajakirjas.

Simone reisis palju: Portugalis , ?veitsis , Itaalias , USA -s ja Hiinas . Teos "Ebaselguse eetika" ("Pour une morale de l'ambiguite", 1947 ) kajastab sojajargset pettumust ning diagnoosib poliitilisi hoiakuid.

De Beauvoiri huvi poliitika vastu kasvas margatavalt parast teist maailmasoda. 1950. aastatel kaitses ta Hiina ja Noukogude Liidu valitsust, pidevalt kritiseerides kapitalismi .

Viie kuu pikkune ringreis Ameerika Uhendriikides 1947 andis de Beauvoiri seisukohtadele kinnitust. Kriitikud on oelnud, et ta nagi, mida tahtis naha. Tema motted ilmusid 1948 . aastal teoses "Ameerika paev paeva jarel" ("L'Amerique au jour le jour"). Selles kritiseerib ta Uhendriikide sotsiaalseid probleeme klassidevahelisest ebavordsusest rassismini . Uhendriikides kohtus ta kirjaniku Nelson Algreniga ja armus temasse. See pani ta kummalisse olukorda: ta armastas Algreni, oli lojaalne Sartre'ile ja tahtis jaada iseseisvaks. Aastal 1954 ilmunud romaan " Mandariinid " ("Les Mandarins") kajastab Beauvoiri suhteid Algreni ja Sartre'iga.

De Beauvoiri side feminismiga oli algselt puhtalt intellektuaalne. Feministliku liikumisega sidus ta end 1960. aastate lopus ning temast sai Prantsusmaa feministliku liikumise eestvedaja, eriti abordi ja seksuaalse vagivalla kusimustes.

Oma hilisemates toodes annab Beauvoir pildi vananemisest ja uhiskonna ukskoiksusest vanurite vastu. " Vaga kerge surm " ("Une mort tres douce", 1964 ) raagib tapselt de Beauvoiri ema haigusest. Kirjanik kusis endalt, miks tema ema surm vahki teda nii vaga ?okeeris. Isa surma mainis ta vaid oma malestustes kui fakti. Raamatu lopus joudis de Beauvoir seisukohale, et pole olemas sellist asja nagu loomulik surm.

Aastal 1981 ilmusid de Beauvoiri malestused Sartre'i viimastest aastatest "Huvastijatutseremoonia" ("La Ceremonie des adieux").

Parast Sartre'i surma saatis de Beauvoiri elu pidev, vahel kibestunud vaidlemine Sartre'i lapsendatud tutre Arlette Elkaimiga . Soltuvus alkoholist ja amfetamiinist kiirendas tema fuusilist ja vaimset kokkuvarisemist. De Beauvoir suri 14. aprillil 1986 Pariisis. Ta maeti Sartre'iga samale hauaplatsile.

Kulaskaik Eestisse [ muuda | muuda lahteteksti ]

1964 . aastal kaisid Sartre ja Beauvoir Eestis . Vahetpidamata sebiv Beauvoir polevat lasknud valiselt veel noorel ja elujous mehel suudki lahti teha ega iseseisvalt sammugi astuda. Pikk Beauvoir pidas vaikest kasvu ja mitte just koige nagusama valimusega Sartre'it teatud mottes oma lapseks. Vabaabielupaari peresuhetest annab tunnistust ka see, et jarglasi neil endil polnud, kuid see-eest adopteerisid molemad taisealisi lapsi.

Tolkija Tatjana Hallap meenutab Sartre'i Eestis-kaiku: "Sartre ja de Beauvoir armastasid vaikeseid Eesti kulapoode, kust nad ostsid veini, mis meenutas maitselt prantsuse omi. Veine aitas valida Lennart Meri , kes prantsuse keele hea oskuse tottu neid kantseldas."

Uno Laht : "Kirjanikepaar toodi Kuku klubisse , kus toimus pidulik ja rikkalik lounasook, millest Sartre tublisti osa vottis. Veini ja olut maitses vahe. Kulaline jattis vordlemisi kuiva mulje."

Tunnustus [ muuda | muuda lahteteksti ]

1954 Goncourti auhind romaani "Mandariinid" eest
1978 Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind
1983 Sonningi auhind

Raamatud [ muuda | muuda lahteteksti ]

1943 ? " L'Invitee " ("Kulaline", romaan)
1944 ? " Pyrrhus et Cineas " (essee)
1945 ? " Le Sang des autres " (" Teiste veri ")
1945 ? " Les bouches inutiles " ("Kasutud karbsed", naidend)
1945 ? " Who Shall Die? "
1946 ? " Tous les hommes sont mortels " ("Koik inimesed on surelikud", romaan)
1947 ? " Pour une morale de l'ambiguite " (essee)
L'Existentialisme et la Sagesse des nations ("Eksistentsialism ja rahvaste tarkus", essee)
1948 ? L'Amerique au jour le jour (reisikiri)
1949 ? " Le Deuxieme Sexe " ("Teine sugupool", essee; eesti keeles karbetega 1997 )
1954 ? " Les Mandarins " (" Mandariinid ", romaan)
1955 ? Privileges ("Privileegid", essee)
1955 ? " Must We Burn Sade? "
1957 ? " La Longue Marche " (essee)
1958 ? " Memoires d'une jeune fille rangee " ("Kuuleka tutre malestused", malestused)
1960 ? " La Force de l'age " (malestused)
1963 ? " La Force des choses " (malestused)
1964 ? " Une mort tres douce " (" Vaga kerge surm ", malestused, eesti keeles 1965)
1966 ? " Les Belles Images " (romaan)
1968 ? " La Femme rompue " (romaan)
1970 ? " La Vieillesse " ("Vanadus", malestused)
1972 ? " Tout compte fait " (malestused)
1979 ? " Quand prime le spirituel " (romaan)
1981 ? " La Ceremonie des adieux " ("Huvastijatutseremoonia", malestused)
1990 ? " Letters to Sartre "
1998 ? " A Transatlantic Love Affair: Letters to Nelson Algren "