Silvio Berlusconi
[s'ilvio berlusk'ooni] (
29. september
1936
?
12. juuni
2023
Milano
) oli
Itaalia
ettevotja, meediaimpeeriumi omanik ja paremtsentristlik
poliitik
,
Itaalia peaminister
alates
8. maist
2008
kuni
12. novembrini
2011
[1]
. Ta oli peaminister ka aastatel
1994
?
1995
ja
2001
?
2006
.
2019
?
2022
oli ta
Euroopa Parlamendi
liige ning aastast 2022 surmani Itaalia senaator.
Berlusconi alustas ettevotluses tegevust 1961. aastal
Milanos
kinnisvaraarendajana, kui ta oli lopetanud
Milano Ulikooli
. 1968. aastal alustas ta Milano kulje alla aedlinna rajamist, milles elas 1973. aastal 10 000 inimest. Selle projektiga teenis ta oma esimese kapitali ja sai riigis kuulsaks, kuid samal ajal suudistati Berlusconit esmakordselt ka altkaemaksu andmises ja tema arihuvide ebaseaduslikus lobitoos.
[2]
Berlusconi sai kiiresti Itaalia uheks juhtivaks ettevotjaks. Ta nuud suundus
raadio
,
televisiooni
,
filmi
ja
kino
alale.
Berlusconi loodud telejaamad domineerisid 1980. aastate lopuks Itaalia televisioonis. Ta omandas ka kaubamaju, kinosid ja kirjastusettevotteid. Ta ostis kirjastuskontserni Mondadori ja kontrollis 40 protsenti Itaalia ajalehtede turust. Berlusconi asutas meediaettevotte Mediaset, mis uhendas tema televisiooni-, reklaami-, filmi- ja salvestustegevuse.
[3]
Ta omandas aastal
1986
uhe Itaalia hinnatuimatest
jalgpalliklubidest
AC Milan
ja
1988
suurima kaubamaja
La Standa
. Ehitanud ules ariimpeeriumi
Fininvest
, muutis ta oma
Milanos
paikneva survegrupi
Forza Italia
parteiks.
Aastal
1981
sai avalikult teatavaks Berlusconi kuulumine
vabamuurlaste
loo?i P2 (Propaganda 2), mis aga samal aastal likvideeriti.
[4]
.
2010
. aastal alustati uuesti uurimist, mille kaigus kontrolliti Silvio Berlusconi ja tema poja meediaimpeeriumi
Mediaseti
juhtimisel koostatud 2003. ja 2004. aasta aruandlust. Mediasetile kuulusid kolm pohilist uleriigilist Itaalia erakanalit.
[5]
.
Koos foderalistliku
Pohja Liigaga
ja parempoolse Rahvusliku Alliansiga voitis ta
martsis
1994
toimunud
parlamendivalimistel
kindla enamuse.
27. aprillist
1994
kuni
17. jaanuarini
1995
oli ta esimest korda Itaalia
peaminister
. Tema valitsus sattus varsti raskustesse ning vaidetav arihuvide ja poliitiliste kohustuste konflikt sundis teda tagasi astuma.
Aprillis
1996
juhtis Berlusconi uldvalimistel edutult paremtsentristlikku
koalitsiooni
ja sattus uuesti kohtu alla, suudistatuna
altkaemaksudes
ja
maksupettustes
. Veebruaris
1998
vabastati ta maksupettuse suudistustest, aprillis valiti Forza Italia liidriks.
11. juunist
2001
kuni
2. maini
2006
oli Berlusconi uuesti Itaalia peaminister. Kaotanud aprillis 2006
valimistel
Romano Prodi
juhitud vasaktsentristlikule valimisliidule L'Unione, keeldus ta kaua aega oma valimiskaotust tunnistamast. Olles lopuks
2. mail
2006 esitanud avalduse ametist lahkumiseks, jai ta president
Carlo Azeglio Ciampi
palvel edasi peaministri kohusetaitjaks.
17. mail
2006 andis Berlusconi voimu ule Romano Prodi valitsusele.
2008
. aasta ennetahtaegsetel valimistel saavutas voidu Forza Italia, Rahvusliku Alliansi ning Pohja Liiga baasil moodustatud valimisnimekiri, mis saavutas 344 kohta parlamendi alamkoja 630 kohast. Berlusconist sai taas peaminister.
Berlusconi juhtis
2007
. aastal alguse saanud parteid, mille
itaaliakeelne nimi
on
Il Popolo della Liberta
(luhendatult PdL). Ametlikult asutati partei
2009
. aastal, mil Berlusconi varasema partei
Forza Italiaga
liitus
Rahvuslik Allianss
.
2009. aastal oli Berlusconi poliitiline karjaar kaalul, muu hulgas heideti talle ette seksiskandaale ja korruptsiooni.
2010
. aasta juuni lopus kaotas Berlusconi koalitsioon enamuse alamkojas, parast seda kui Berlusconiga tulli lainud ja PdList valja heidetud
Gianfranco Fini
toetajad moodustasid uue 33-liikmelise parlamendifraktsiooni.
14. oktoobril 2011 paases Berlusconi Itaalia parlamendis napilt umbusaldusest. Haaletus toimus Itaalia keerulise majandusolukorra taustal ja sellega seotud riigi krediidireitingu alandamisega ulemaailmsete reitinguagentuuride poolt. Samal ajal hakati riigis laialdaselt konelema Berlusconi isikliku elu umber tekkinud skandaalidest: tema suudistati alaealisele seksuaalteenuste eest tasumises, altkaemaksu votmises ja ametiseisundi kuritarvitamises.
Berlusconi astus peaministri kohalt tagasi 12. novembril 2011. Haaletus Itaalia valitsuse eelmise aasta finantsaruannete kinnitamise ule ja oli uhtlasi ka de facto valitsuse usaldushaaletus. Kogu opositsioon jai erapooletuks, jattes haaletama vaid valitsusliikmed, ei saanud eelnou parlamendis enamuse haali ning Berlusconi oli kaotanud oma poliitilise usaldusvaarsuse.
[6]
27. novembril 2013 arvati Berlusconi senatist valja, kuna seadus keelab kohtu poolt moistetud rohkem kui kahe aasta pikkuse vanglakaristusega isikutel kuue aasta jooksul riigiametis tootada. 2018. aastal tuhistas kohus Berlusconi riigiameti keelu hea kaitumise tottu. Seega sai ta kandideerida 2019. aasta
Euroopa Parlamendi valimistel
, kus ta osutus valituks.
[7]
2022. aastal valiti Berlusconi taas Itaalia senatisse.
Berlusconile esitati vahemalt kuus korruptsioonisuudistust. Ta eitas koiki suudistusi.
Uks kohtuprotsessidest peatati 2008. aasta veebruaris, et Berlusconi saaks keskenduda oma valimiskampaaniale. Parast valimisi vottis tema valitsus vastu otsuse Itaalia nelja korgeima juhi, sealhulgas Berlusconi puutumatuse suudistuste esitamise suhtes. 2009. aasta oktoobris otsustas Itaalia konstitutsioonikohus, et puutumatus suudistuse esitamise suhtes on pohiseadusega vastuolus.
[8]
Berlusconi toetajaid kahtlustati sidemetes maffiaga. Uhe maffiauurija sonul surus Berlusconi valitsus labi mitu seadust, mis kaitsesid peaministri enda huve ja paastsid ta pooleliolevatest kohtuprotsessidest. Seadusemuudatused toid kasu ka maffiale, pidurdades kriminaaluurimist ja raskendades kohtuprotsesse.
[9]
2009. aasta veebruaris moisteti Briti advokaat Berlusconilt altkaemaksu votmise eest vangi. Vastutasuks oli advokaat andnud kahel Berlusconi vastu peetud kohtuprotsessil valeutlusi. Berlusconit ei suudistatud, kuna ta oli peaministrina suudistuse esitamise eest puutumatu.
[10]
2011. aasta aprillis algas kohtuprotsess, kus Berlusconit suudistati ametiseisundi kuritarvitamises ja alaealiselt seksi ostmises. 2013. aasta juunis moisteti Berlusconile karistuseks seitse aastat vangistust ja eluaegne tookeeld riigiametis.
[11]
2014. aasta juulis tuhistas apellatsioonikohus otsuse.
26. oktoobril 2012 moisteti Berlusconi maksudest korvalehoidumise eest neljaks aastaks vangi. Vaid moni tund parast kohtuotsuse valjakuulutamist luhendati karistust 2006. aasta amnestiaseaduse alusel aastani. Uhtlasi jaeti Berlusconi viieks aastaks riigiametis tootamise oigusest ilma ning ta pidi maksma maksuametile 10 miljonit eurot. 2013. aasta augustis kinnitas riigikohus vanglakaristuse. Korge ea tottu kandis Berlusconi karistust koduarestis. Berlusconi palvel muudeti karistus 2014. aasta aprillis uhe aasta pikkuseks uldkasulikuks tooks. Berlusconi pidi kord nadalas tootama kas hooldekodus voi puuetega inimeste asutuses. Lisaks piirati Berlusconi reisimist.
[12]
Itaalia-Vene suhetel oli Berlusconi valispoliitikas oluline roll. Parast kohtumist 2001. aasta juulis
Genovas
G8
tippkohtumisel avaldasid Berlusconi ja
Putin
teineteisele kohe vastastikust austust. Peale seda tegid nad kahe aasta jooksul teineteisele 8 ametlikku visiiti. Alates 1994. aastast, mil Berlusconi esimest korda peaministriks sai, kuni 2013. aastani kasvas Itaalia ja Venemaa vaheline kaubakaive 4,4 miljardilt dollarilt 53 miljardi dollarini.
[13]
Berlusconi toetas korduvalt Putinit
T?et?eenia
ja Venemaa inimoiguste kusimustes ning oigustas jarjekindlalt Venemaa tegevust
Krimmis
ja
Ukrainas
, mis toi talle kriitikat nii rahvusvahelise uldsuse kui ka Itaalia opositsiooni poolt. Tema vastased nimetasid Berlusconit isegi "Putini huulikuks".
[2]
2010. aastal saavutas Berlusconi "Putini suursaadiku" maine Euroopas, vahendas ajaleht
Le Monde
, kes markis Berlusconi ja Putini sobralike ja ariliste huvide poimumist, mis kajastus eelkoige Vene-Itaalia gaasilepingute solmimises. Diplomaatilised allikad teatasid, et Berlusconi teenis Venemaaga solmitud nafta- ja gaasilepingutest tohutu varanduse.
BBC vene esindus vaitis, Berlusconi jai peaministriks olemise ajal suures poliitikas kergesti mojutatavaks Venemaast, puudis "iga hinna eest olla Putini poolt ja avaldas sageli arvamusi, mida Putin talle otseselt soovitas". Samuti margiti, et Berlusconile avaldas muljet "Putini macho, tahtejouline ja autoritaarne stiil".
[14]
Novembris 2011, Berlusconi tagasiastumise eelohtul, nimetas Vladimir Putin Itaalia peaministrit "Euroopa poliitika uheks viimaseks mohikaanlaseks" ning 2015. aastal oma "sobraks ja liitlaseks".
[15]
Parast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta aprillis utles Berlusconi, et on "sugavalt pettunud ja arritunud Vladimir Putini kaitumisest, kes vottis maailma ees vaga tosise vastutuse" ning suudistas teda vagivallas, mida teostati
But?as
ja teistes Ukraina linnades. Kuid juunis markis ta, et maailma riikide erinevad reaktsioonid Ukraina sundmustele naitasid “kibedat tegelikkust” ja laaneriikide isolatsiooni teistest riikidest, kes pohimotteliselt ei uhinenud Venemaa-vastaste piiravate meetmetega. Oktoobris 2022 kutsus ta laant ules lopetama Ukrainale sojalise abi andmist ja eraldama raha havinud linnade ulesehitamiseks, samuti nimetas ta Vladimir Putinit "maailma meheks".
[16]
12. veebruaril 2023 utles Berlusconi, et ei kohtu Zelenskoiga, kuna pidas teda vastutavaks ukrainlaste hukkumise ja havingu eest.
Berlusconi oli kaks korda abielus. 1965. aastal abiellus ta Carla Elvira Dell'Oglioga, kellega oli tal kaks last: tutar Maria Elvira ja poeg Piersilvio. Abielu lahutati 2014. aastal. 1980. aastal hakkas Berlusconi huvi tundma naitleja Veronica Lario vastu, kellega abiellus 1990. aasta detsembris. Abielu kestis ule 20 aasta, see lahutati 2014. aasta veebruaris. Teisest abielust oli Berlusconil kolm last.
[17]
Alates 2011. aastast elas koos Berlusconiga tema Villa San Martinos 28-aastane modell Francesca Pascale.
[2]
Silvio Berlusconil on Itaalias ekstravagantse, armastava ja kirgliku inimese maine. Ta pooras palju tahelepanu oma valimusele: aeg-ajalt pidas ta ranget dieeti, ei varjanud avalikkuse eest, et oli end noorendanud iluloikuste abil.
Berlusconi suri 86-aastaselt 12. juunil 2023. 2023. aasta kevadel oli ta kopsupoletiku ja leukeemia tottu haiglaravil viibinud.
[18]
- ↑
Berlusconi astus peaministri kohalt tagasi
postimees.ee, vaadatud 13.11.10
- ↑
2,0
2,1
2,2
Alan Friedman. Berlusconi. The epic story of the billionaire who took over Italy. 2016.
- ↑
Silvio Berlusconi 1936?. Reference for Business.
- ↑
Berlusconi: The power of personality
, BBC, 14. mai 2001
- ↑
Berlusconi naeris maksupettuse suudistused valja
, www.postimees.ee, 16.10.2010
- ↑
Italy crisis: Silvio Berlusconi resigns as PM.
BBC News. 13.11.2011.
- ↑
Italy’s comeback kid: How Silvio Berlusconi has managed to re-enter politics, despite all the scandals Independent. 27.5.2019.
- ↑
Tuomioistuin: Berlusconin syytesuoja laiton.
Yle.fi, 7.10.2009.
- ↑
Mafiat junailevat aania, Hs.fi/ulkomaat, 26.11.2007.
- ↑
Berlusconin lakimies vankilaan lahjuksista.
Yle.fi/uutiset.
- ↑
Berlusconi sai seitseman vuoden vankeustuomion.
18.7.2014. Yle Uutiset.
- ↑
Ansa: Berlusconi joutuu vanhainkotiin tai vammaisten hoitajaksi 15.4.2014. Helsingin Sanomat.
- ↑
Российско-итальянские отношения на фоне евроатлантической зимы.
Российский совет по международным делам (2 февраля 2016).
- ↑
Медведев: Wikileaks демонстрирует цинизм США.
, Русская служба ВВС (3 декабря 2010).
- ↑
Путин: Берлускони - последний из могикан европейской политики.
Актуальные комментарии (11 ноября 2011).
- ↑
Берлускони назвал Путина "человеком мира" и озвучил свой вариант переговоров.
31. oktoober 2022.
- ↑
Сильвио Берлускони развелся с женой Вероникой Ларио.
19 февраля 2014.
- ↑
Silvio Berlusconi on kuollut.
12.6.2023. Helsingin Sanomat.
- Berlusconi mangis Merkeliga peitust
, Elu24, 19. november 2008
- Priit Pullerits
.
Ebakorrektne vembumees
, Postimees, 14. november 2009
- Heiki Suurkask
.
Analuus: Berlusconi ? mees, keda vasakleer ei salli, kuid 17 miljonit itaallast valib
, epl.ee, 3. detsember 2009
- Kristel Kaaber
,
Oudekki Loone
.
Internet tuleb Berlusconi vastu tanavale
, epl.ee, 3. detsember 2009
- Tony Barber.
Silvio Berlusconi, Italian prime minister, 1936-2023
.
Financial Times
, 12 juuni 2023