Ruutellikkus
on suursugustele meestele omistatav kaitumiskoodeks, mis eelkoige avaldub sugavas lugupidamises, suuremeelsuses, abivalmiduses kokkupuutel teise inimesega.
Tanapaeval loetakse ruutellikuks peaasjalikult mehe austusvaarne kaitumine naise ees, ajalooliselt on aga see moiste olnud laiem, ruutellik oli lahinguvaljal vaenlasele armu anda, samuti vagadus ja aukartlikkus jumala ees.
Enamasti assotsieerub terminiga keskaegse Euroopa
ruutliseisus
, siiski on sarnaseid
koodekseid
eri aegadel olnud pea koigis kultuurides.
Termin "
ruutel
" tuleneb prantsuskeelsest sonast
chevalier
? mees, kes ratsutab
hobusel
. Turvistatud ratsasodalasi hakati
Prantsusmaal
sedasi kutsuma 10. sajandi teisel poolel. Ruutlid said pohjaliku sojalise valjaoppe, kallihinnalise sojaratsu ning esmaklassilised relvad, see koik eeldas suurt joukust ja
prestii?i
.
11. kuni 15. sajandil kasutasid mitmed keskaegsed kirjamehed terminit "ruutellikkus", kuid iga autori puhul oli selle tahenduses erinevusi. Monikord tahistas see elukutset, teinekord sotsiaalset klassi, ilukirjanduslikes teostes nagu "Rolandi laul" tahistas sona "ruutellikkus" vaarikat tegutsemist lahingus.
Alates 12. sajandist hakati ruutellikkuse all moistma erinevate moraalsete, religioossete ja sotsiaalsete normide kogumit, mida iga ruutel pidi jargima. Selle kogumi voi koodeksi osad varieerusid piirkonniti, kuid pohilisteks vaartusteks olid julgus, ausus ja lojaalsus. Lisaks hakkas see suunama ruutlite igapaevast elu ja kaitumist, ruutel pidi olema ruutellik ka siis, kui ta parasjagu polnud sojateenistuses.
Keskaegsed
ruutlid hindasid
roomlaste
parandit, ulistasid nende vaprust, taktikat ja ideoloogiat. Sellest annavad tunnistust mitmete
Vana-Rooma
autorite sojateemaliste teoste tolked prantsuse keelde 13. - 15. sajandil. Juba 13. sajandil tolkis Jean De Meun prantsuse keelde Vegetiuse sojapidamise kasiraamatu "De Re Militari"