See artikkel raagib puude ja poosaste perekonnast; teiste tahenduste kohta vaata lehekulge Paju (tapsustus) .

---

Paju
Hoberemmelgas Salix alba
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hoimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond	Pajulised Salicaceae
Triibus	Saliceae
Perekond	Paju Salix L.

Paju ( Salix ) on pajuliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude ja poosaste perekond .

Nimetus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Paju perekonda kuuluvate puude nimetustes kasutatakse tavaliselt sona " remmelgas" ja poosaste nimetustes sona " paju" (erandiks on vesipaju ). Perekonna teaduslik nimetus Salix tuleneb keldi keelest ja tahendab sal + lis = vee lahedal. Pohja-Eestis nimetatakse poosataolisi pajusid rahvaparaselt pajudeks, Louna-Eestis oeldakse nende kohta pai. Puutaolised pajud kannavad Pohja-Eestis nimetust "remmelgas", Louna-Eestis on nende nimetus raag , Viljandi - ja Parnumaal raid ning Saaremaal lember . ^[1]

Levila ja kasvukohad [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pajusid on tanapaeval maailmas ligikaudu 450 liiki . ^[1] , neile lisanduvad alamliigid , varieteedid , hubriidid ja kultivarid . Wu ja Raveni (1999) jargi on maailmas hinnanguliselt 530 pajuliiki. Uuemate andmete alusel voib perekond koosneda ~350?520 liigist. ^[2]

Pajud kasvavad peamiselt pohjapoolkeral, eriti parasvootmes . Moned pajuliigid kasvavad Himaalaja maestikus kuni 4000 m korgusel. ^{[3] [4]} Pajusid ei kasva Brasiilia ja Indoneesia idaosas. Pajud puuduvad Antarktikas . Austraalias (vt ka Austraalia pajud ) ja Okeaanias kasvavad vaid sissetoodud liikidena. ^[5]

Enamik pajusid lepib korge pohjaveetaseme ja pikaajaliste uleujutustega, samuti kehva ja happelise mullaga . Hoberemmelgas eelistab viljakamat pinnast ja edeneb paremini lubjarikkamal mullal, kuid kasvab sageli ka heal savimullal. Liiga soist pinnast ei talu ka vitspaju . Seisvas voi norgalt liikuvas vees ja happelisel mullal suudab kasvada tuhkur paju . Koige suurema okoloogilise amplituudiga arvatakse meie pajudest olevat hundipaju , mis kasvab nii liival kui ka turbal .

Pajud kasvavad meelsasti inimkasutuses olevatel maadel, nagu sissesoidetud rajad pinnasel, kivimurdudes , kungastel , mahajaetud poldudel , kasvatades teisese metsa. Okas- ja segametsade voondis on pajud hoivanud kasvuks markimisvaarselt suuri alasid mahajaetud niitude arvelt. ^[6]

Uhes paigas kasvavad pajud moodustavad pajustiku, poosastiku mitte pajumetsa. Meie suurimad ja liigirikkamad pajustikud on vee laheduses: Emajoe , Vortsjarve , Peipsi ja Louna-Eesti jogede kallastel ning luhtadel.

Maailma suurimad looduslikud pajustikud on URO Toidu- ja Pollumajandusorganisatsiooni (FAO) 2009. aasta andmetel Hiinas . Seal on 189 endeemi . ^[7] Hiinale jargneb Venemaa , kus kasvab ligi 120 endeemi ^[8] , 113 liiki Pohja-Ameerikas Mehhikost pohja poole ^[9] , Euroopas 65 liiki ja 280 liiki Aasias ^[10] . 40 liiki kasvab Mongoolias , 30 Jaapanis, 26 Indias , 64 Kesk-Aasia regioonis, sh Afganistanis , Pakistanis , Aserbaid?aanis , Turkmenistanis , Tad?ikistanis , Korgozstanis ja Usbekistanis . 11 endeemi kasvab Neotroopises (Mehhiko, Kesk- ja Louna-Ameerika) ^[11] ja 8 liiki Aafrikas .

Botaanilised tunnused [ muuda | muuda lahteteksti ]

Paju eluvorm on varieeruv, esineb nii puid, poosaid kui kaabuspoosaid , enamasti on need siiski poosad. Pajud voivad olla madalad poosad (naiteks hundipaju ) voi ka suured puud (nt raagremmelgas ). Puuks kasvavate pajude nimetus on ka remmelgas. Praeguseni enim kasutatud Adolf Engleri fulogeneetiline susteem peab pajulisi koos paljude teiste tuultolmlejate ja lihtsat oiekatet omavate ruhmadega algelisteks, kuid nuudseks on selge, et paju ja papli oie ehitus ei ole algeline, vaid evolutsiooni jooksul uuesti lihtsustunud.

Lehed [ muuda | muuda lahteteksti ]

Lehestik on uhtedel pajuliikidel tihe, kahar, roheline, teistel horedam labipaistev, hallikasrohelist voi hallikasvalget varvi. Peaaegu koigil pajudel on vahelduv leheseis . Neil on enamasti luhikese rootsuga lihtlehed . Paljudel liikidel on iseloomulik saagjas leheserv . Pungad on teravatipulised, neid katab kahest pungasoomusest kokku kasvanud kiiver.

Pajudele on iseloomulikud vahelduv leheseis (ainult punapajul esineb ka vastak leheseis ) ning vordlemisi luhikese leherootsuga lihtlehed . Silindriline leheroots on kullaltki luhike; selle aluse juures on kaks abilehte , mis on suuremalt jaolt hambulised (need voivad olla laiad voi kitsad); abilehed sailivad kas kuni lehe taieliku valjaarenemiseni voi kogu suve. Abilehed on head liikide eristustunnused; korvpajul on suured korvade moodi abilehed. Koige suuremad abilehed on noortel vosudel , mis kasvavad valja tuvest voi juurtest .

Enamikul pajudel on lehelabad kullaltki kitsad ja pikad, teistel laiad ja elliptilised. Raagremmelgal on need laiovaalsed , mustikpajul umarad nagu mustikal voi sinikal , vitspajul ja hundipajul kitsassustjad , raudremmelgal , hoberemmelgal, rabedal remmelgal laisustjad .

Lehelaba on nahkjavoitu, kas molemalt poolt voi ainult ulalt laikiv ja ereroheline. Viimasel juhul voib alumine pool karvakeste ja sinkjashalli kirme tottu olla hall voi sinakas. Iseloomulik on uhtlaselt peenenaarmeliselt saagjas leheserv ehk salikoidsed lehehambad , mille puhul lehe kulgrood laienevad serva saki tipus ja on keraja naarmekarvaga (sellise leheservaga on naiteks hoberemmelgas, rabe remmelgas ja raudremmelgas). On siiski ka moned terve leheservaga voi ebauhtlaselt hambulise ja norgalt lainja leheservaga voi saagja leheservaga liigid (hundipaju, hanepaju , vitspaju, tuhkur paju, kahevarviline paju , mustjas paju , korvpaju , mustikpaju, lapi paju ja raagremmelgas).

Hundipaju ( Salix rosmarinifolia ) ja hanepaju ( Salix repens ) lehed on vaheldased ja hallid, korvpajul ( Salix aurita ) on hallikasroheliste lehtede alusel suured ja kaua pusivad abilehtedest korvad, koige suuremad lehed on pikalehisel pajul ( Salix dasyclados ). Mustjas paju ( Salix myrsinifolia ) on nii alt kui ka pealt roheliste lehtedega, mis kuivades lahevad kergesti mustaks. Vitspaju ehk korvipaju ( Salix viminalis ) kasvatab pikad harunemata aastakasvud, mis punumiseks nagu loodud; halapaju ( Salix acutifolia ) oksad ripuvad koige kaunimalt, aga lehed ei ole hobepajulikult siidjad; punapajul ( Salix purpurea ) on urvad kevadel punakate tolmukapeadega , raudpaju ( Salix pentandra ) on tumeda tuve ja laikivate lehtedega; vesipaju ehk loogapaju ( Salix triandra ) kasvab vee aares, ketendav koor toob kaneelikarva varvi nahtavale. Lapi pajul ( Salix lapponica ) on laiad lehed paksu valge vildi sees, verkja paju ( Salix starkeana ) on sinihalli varvi, hoiab lehetippu koveras ja leheserva saehammas algab poolest lehest tipu poole. ^[12]

Koor [ muuda | muuda lahteteksti ]

Enamikul pajudel on vanemate tuvede valispinnal suured pikilohed. Amygdalinae sektsiooni liikidel voib koor kooruda ebakorraparase kujuga kooretukkidena. Kui eemaldada pealmine kiht, kas rebides voi koorub see ise, on ulejaanud koor (sarnaselt eukalupti ja Chosenia 'ga) sile. Floeem on enamasti valge varvusega, kuid monedel pajudel on see kanaarikollane. Pajukoore valispinna varvus noortel (uhe- kuni kolmeaastastel) vorsetel on varieeruv. Skvortsovi arvates aga on igal pajuliigil kindlas kasvupiirkonnas oma kindel varvus, nii naiteks on Euroopas ja Laane-Siberis kasvaval vesipajul ( S. triandra ) monevorra kollakas kuid mitte kunagi punakas; mones Kaukaasia regioonis aga on vesipajul tuupiliselt punakas ja mitte kunagi kollakas koor. Vorse koor kaotab vananedes laike ja muutub tuhmiks.

Juured [ muuda | muuda lahteteksti ]

Inglise botaanik John Hill kirjutas 1751. aastal, et juur on pajul suur ja harunev ^[13] . Pajude juurte kohta teatakse vahe, usutakse et pajud on veelembesed taimed ja omavad vastavaid kohastumusi ka juurestikus. Halapajul kuundivad kulgjuured nende omanikust kuni 20 m kaugusele. Sektsiooni Longifoliae liigid ja S. setchelliana kasvatavad juurevosud . Moned liigid, naiteks S. herbacea moodustavad juurevosudest pajukolooniaid.

Oiepungad ja urvad [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pajude perekonnas on nii uhe- , kahe- kui ka kolmekojalisi liike. Suhteliselt sageli esineb paju perekonna liikide vahelisi fertiilseid hubriide . Paju perekonna pohitunnus on kahest pungasoomusest kokku kasvanud kattekiivriga pungad, urbadesse koondunud meenaarmetega oied, millel puudub oiekate . Nektaariume on uks voi kaks. Laia kasutust leidnud Adolf Engleri fulogeneetiline susteem peab pajulisi koos paljude teiste tuultolmlejate ja lihtsat oiekatet omavate ruhmadega algelisteks, kuid nuudseks on selge, et paju oie ehitus ei ole algeline, vaid evolutsiooni jooksul uuesti lihtsustunud.

Urvad

Urbade moodustumine saab alguse tunduvalt varem kui nad muutuvad nahtavaks voi asuvad funktsioneerima. Pajul, nagu paplilgi , hakkab oisik formeeruma kohe parast puhkavate pungade moodustumist, mis voib koige varem toimuda oitsemisele eelneva aasta mais. Varane tarkamine jatab urvale ruumi taielikuks valmimiseks enne kui need kevadel avanevad. Oisiku moodustumine voib kull alata pungas (osaline eelformeerumine) kuid viimistletakse kasvaval vorsel . Hilja oitseval hobepajul, rabedal remmelgal, vesipajul ja koige hilisemal, juunis voi isegi juulis oitseval raudremmelgal saavad rohekad valjaveninud urvad valmis alles koos noorte lehtedega.

Pajudel arenevad urvad kulgmiselt, tipmistel vorsetel on kalduvus tagasi tombuda, selle asemel eeloleva kasvuaasta tarbeks puhkepungi moodustada. Arvatakse, et pajude varase oitsemise tagab soojuskaitse ^[14] . Urva kompaktsus voimaldab oisikul oisikupungas areneda ja see omakorda voimaldab varakupset oitsemist ning oisi tolmeldavate putukate ligitombamist. Oite koondumine kompaktsesse oisikusse tagab selle, et oisi kaitsevad kandelehte aaristavad karvakesed. Villasus, mis voimaldab ohuhoiet oies voib kaitsta varakupseid oisi ookulmade tekitatava kulmakahjustuse eest. Lotva poorist aga kandelehe karvakesed kaitsta ei saa. ^[15]

Isasurvapungad on pajudel alati suuremad kui emasurvad, selle tunnuse pohjal on isegi talvel voimalik vahet teha sama liigi isas- ja emastaimedel. Suurte urvapungadega liike on Eestis neli: raagremmelgas, kahevarviline paju ning haruldased harm- ja halapaju. Raudremmelga emastaimel talvel urvapungi pole. ^[16]

Austraalias on tuvastatud pajude seas biseksuaalseid isendeid (hubriidide hulgas), need on enamasti isaspajud, kellel emasoisi ligi 10%, ja sageli samas urvas. Biseksuaalsust esineb S. xchrysocoma 'l ja veel kahel S. babylonica hubriidil, vahemalt uhel S. matsudana x alba kloonil, S.aegyptiaca 'l, ja osadel S. ‘alba’ vormidel. ^[17]

Paju urbadest ja oitest ^[18] on tuvastatud looduslikku ostrogeeni ostriooli .

Oied

Kroonlehed ja oiekate pajudel harilikult puuduvad. Tupplehtede kohta kindlad andmed puuduvad ja pole selge, kas tupplehed on taielikult kadunud voi muudetud nektaariumeiks. Praegune konsensus leiab, et meenaarmed esindavad kadunud oiekatet. Hiljutised paju ja papli sugulaste uuringud naitavad, et neil on nii meenaarmed kui ka tupplehed ^[19] . Lisaks tupplehtede kadumisele on putuktolmeldavatel pajuliikidel vahenenud tolmukate arv (monel liigil kuni uheni).

Oisi tolmeldavad kas putukad voi toimub see tuule abil. Viljastav oietolm voib oietolmu levipiirkonnas (tuule abiga 1?100 km) saabuda kas sama liigi isaselt voi ka laheduses kasvavalt paju perekonna isastaimelt, kes emastaimega samaaegselt oitseb. Isasoites on tolmukaid 2 (3?5 voi ka rohkem), tolmukapead on harilikult kollased . Harilikult on oietolmuterad 20?25 μm suurused. Pajud on harilikult putuktolmlejad ^[20] , eriliselt tombavad nad perekonna Andrena mesilasi ^[21] . Vastava piirkonna ja aastaaja urvad on atraktiivsed ka meemesilastele ( Apis mellifera L.), kes neilt oietolmu ja nektarit korjavad.

Seemned [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pajud oitsevad umbes kaks nadalat ja seemned valmivad kuu ajaga. Emasoiest areneb kahest viljalehest koosnev kupar , milles hulgaliselt lendkarvalisi seemneid, mis voivad tugeva tuule abil kanduda emataimest kumnete kuni sadade meetrite kaugusele. Pajuseemnete lennuvoime on ajutine ja keskmise tugevuse tuulega ei lenda nad kaugemale kui 10 meetrit. Pajuseemnete toitekude on minimaalne voi puudub hoopis. Parast kuprakeste avanemist idanevad soodsatesse oludesse sattunud seemned oopaeva jooksul. Idanemisvoime sailib neil kaks nadalat kuni kuu . Uksnes monede arktiliste ja subarktiliste liikide seemned on kohastunud kulmade oludega, nii et elavad talve ule ja idanevad kevadel . ^{[22] [23]} Vara oitsevate pajude seemnelend jaab maisse-juunisse. Raudremmelgas oitseb sugisel ja tema viljad avanevad alles sugisel ( oktoobris ), kuid pusivad emaspuul varakevadeni, sailitades ka idanemisvoime.

Seemned, mis satuvad vette, voivad veepinnal mitmeid paevi uppumatult triivida. Lahtised karvakesed irduvad seemnest, kuid sulg jaab seemnele sappa. Vees hulpivate seemnete kate on teatud maaral hudrofoobne. ^[24] Seemned voivad isegi vees voi ka vee all idaneda ja vaiksed seemikud voivad vee vastu pidada kuni kuu aega.

Paljunemine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Paljundada saab pajusid nii pistokste ^[25] (vits-, vesi-, harm-, pikalehine, halapaju ja rabe remmelgas), vaiade (hobepaju) kui ka vorsikutega . Hundipaju ja raudremmelgas, aga ka raagremmelgas, tuhkur ja lapi paju eelistavad paljuneda seemnest. Mitmed pajuliigid paljunevad kannuvosudega. Pikemalt vaasi jaanud pajuokstele voivad juured alla kasvada.

Eluiga [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pajud on tundlikud varju ja kaastaimede suhtes. Pajuisendite eluiga on vorreldes teiste puuliikidega luhike (40?60 aastat), vaheste remmelgate eluiga uletab 150 aastat ^[1] . Takistuste puudumisel voivad mitmete liikide isendid elada ka 200?300 aasta vanuseks ^[26] . Vananev paju, kes murdub voi kooldub maapinna ligi, voib soodsate olude korral uuesti juurduda.

Taimesustemaatika [ muuda | muuda lahteteksti ]

Ajalooliselt [ muuda | muuda lahteteksti ]

Carl von Linne kirjeldas 1753. aastal 29 pajuliiki ja neist uksnes babuloni remmelgas ( S. babylonica ) parines valjastpoolt Euroopat. Hiljem kirjeldas Linne veel kolme pajuliiki: S. depressa ^[27] , egiptuse paju ( S. aegyptiaca ) ^[28] ja tombilehine paju ( Salix retusa ). Autor kasutas tombilehist paju villase paju ( S. lanata ) sunonuumina. Tollal loeti paljud morfoloogilised erinevused taksonoomilisteks . Kui William Hudsoni "Flora Anglicas" (3. valjaanne, 1798) oli kirjas uksnes 16 Linne liiki, siis kuus aastat hiljem ilmunud Jacobo Smithi "Flora Britannicas" (1804) juba 45 liiki, kellest 19 olid pakutud Smithi enda poolt. Hiljem jatkas ta uute liikide kirjeldamist illustreeritud raamatus "English Botany". 1806. aastal mainis C. Willdenow juba 116 liiki (nende hulgas mitte-Euroopa paritolu liike), kellest 30 olid tema enda kirjeldatud. 1828. aastaks oli W. Kochi andmetel kirjeldatud 182 pajuliiki, 165 neist parinesid Euroopast. 1835. aastal oli Briti saartel mainitud pajude liigiarvuks 71. ^[29]

F. Wimmer loetles oma raamatus "Salices Europaeae" (1866) Euroopas 34 pajuliiki ja 57 hubriidi. 19. sajandi lopul ilmus M. Gandogeri "Flora of Europe", kus ta liigitas perekonda Salix 1600 liiki, kellest 1576 liiki esitas ta ise. Rehder jaotas perekonna 1947. aastal mitmeks alamperekonnaks ja 32 seeriaks.

Esimesed pajude ristamise kontrollkatsed tegi Nils Heribert-Nilsson (1906?1911). Selgus, et esimeses polvkonnas voivad ristandid olla uhe vanemaga valiselt vaga sarnased, nii et nende hubriidne paritolu jaab kindlaks tegemata.

Liigitus [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Pajuliikide loend

Cronquisti susteemis on paju pajuliste sugukonnas Dilleniidae alamklassis. Andmebaasis ITIS liigitatakse perekond ulemseltsi Rosanae . Pajude perekond kuulub malpiigialaadsete seltsi pajuliste sugukonda. ^[18] APG II susteemis paigutati perekond paju koos papliga triibusesse Saliceae . ^[19]

Pajuliikide valikuline loend [ muuda | muuda lahteteksti ]

Salix acmophylla ? parsia remmelgas Salix acuminata ? teravatipuline paju Salix acutifolia ? halapaju Salix aegyptiaca ? egiptuse paju Salix alaxensis ? alaska paju Salix alba ? hoberemmelgas (hobepaju) Salix alpina ? alpi paju Salix amygdaloides ? mandelpaju Salix appendiculata ? suurelehine paju Salix arbuscula ? kaabuspaju Salix arctica ? pohjapaju Salix aurita ? korvpaju Salix babylonica ? babuloni remmelgas Salix bebbiana ? Bebbi paju Salix caesia ? sinkjas paju Salix caprea ? raagremmelgas Salix cardiophylla ? sudajalehine remmelgas Salix caspica ? kaspia paju Salix chilensis ? t?iili remmelgas

Salix cinerea ? tuhkur paju Salix cordata ? naarmelehine paju Salix daphnoides ? harmpaju Salix elaeagnos ? hall paju Salix exigua ? tore paju Salix fragilis ? rabe remmelgas (lember) Salix glauca ? sinihall paju Salix gracilistyla ? pikaemakaline paju Salix hastata ? odapaju Salix helvetica ? helveetsia paju Salix herbacea ? vaevapaju Salix hylematica ? padjandpaju Salix integra ? terveservaline paju Salix interior ? vosundpaju Salix irrorata ? lammpaju Salix kochiana ? Kochi paju Salix krylovii ? Krolovi paju Salix lanata ? villane paju (viltjas paju) Salix lapponum ? lapi paju

Salix lasiandra ? randremmelgas Salix lucida ? laikremmelgas (laikpaju) Salix magnifica ? hunnitu remmelgas Salix matsudana ? Matsuda remmelgas Salix miyabeana ? Miyabe paju Salix myrsinifolia ? mustjas paju Salix myrsinites ? murtpaju Salix myrtilloides ? mustikpaju Salix nakamurana ? Nakamura paju Salix nigra ? must remmelgas Salix pentandra ? raudremmelgas (raudpaju) Salix phylicifolia ? kahevarvine paju Salix pierotii ? Pierot' paju Salix polaris ? polaarpaju Salix purpurea ? punapaju Salix pyrolifolia ? umaralehine paju (uibulehine paju) Salix repens ? hanepaju Salix repens ? liivpaju Salix reticulata ? vorkjas paju

Salix retusa ? tombilehine paju Salix rigida ? jaik paju Salix rorida ? kastepaju Salix rosmarinifolia ? hundipaju Salix rossica ? vene paju Salix saposhnikovii ? Sapo?nikovi paju Salix schwerinii ? Schwerini paju Salix serpyllifolia ? bosnia paju Salix silesiaca ? sileesia paju Salix sphenophylla ? kiiljalehine paju Salix starkeana ? verkjas paju (siniverkjas paju) Salix stipularis ? abilehine paju Salix syrticola ? luidepaju Salix triandra ? vesipaju (loogapaju) Salix udensis ? udaa paju Salix uva-ursi ? leesikpaju Salix viminalis ? vitspaju (korvipaju) Salix xerophila ? kirdepaju

Hubriidid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pajuliikide piiritlemisel kaldub osa sustemaatikuid pidama vahepealsete tunnustega liike hubriidideks , teised lubavad liigi piires erakordselt suurt tunnuste varieeruvust, kuni eri liikide tunnuste kattumiseni. Viimasel ajal on pajude sustemaatikas rakendatud ka molekulaarseid meetodeid. Osa looduslikke hubriide on viljakad, just hubriidide tottu on pajude perekonna liike upris keerukas eristada ja piiritleda. Koik meie pajud on voimelised andma vardasid, kuid ristumine ei ole uhtviisi edukas ukskoik milliste liikide vahel. Enamik hubriide sureb juba idandina , kuid sirgub ka elujoulisi viljakaid jarglasi, kellest moningad voivad pusima jaada.

Koige pusivamate tunnustega ja koige vahem hubridiseeruv on raudremmelgas, arvatakse et koige hilisema oitsejana ei ole tal eriti ristumise voimalust. Mustikpaju hubriidide kohta on samuti vahe teateid. Tunnustelt koige plastilisem on vesipaju, seetottu on ka vardade kahtlusi tema puhul vaga palju. Koige rohkem on Eestist vardasid leitud korv- ja tuhkur paju maaramisel. Omavahel annavad hubriide hobe- ja rabe remmelgas, aga teiste liikidega eriti mitte. Rohkem vardasid leidub pajuistandike laheduses, kus on tekitatud suurem liigirikkus ja kus jagub vaba pinda seemneliseks uuenemiseks.

On alust arvata, et pikalehine paju on raagremmelga, tuhkur paju ja vitspaju hubriid, mis on Eestis paljunenud ja levib vegetatiivselt: siiani on leitud peamiselt emasurbadega poosaid.

Eesti pajud [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eestis kasvav looduslikult 20 ja sissetooduna 10 liiki pajusid, rohkelt on ka nende hubriide ^[1] , naiteks Salix aurita x S. corpea x S. cinerea (korvpaju, raagremmelga ja tuhkur paju hubriid) parismaistena kasvavad jargmised paju perekonna liigid:

halapaju ( Salix acutifolia ) hoberemmelgas ( Salix alba ) (remmelgas) harmpaju ( Salix daphnoides ) kahevarviline paju ( Salix phylicifolia ) (paju) mustjas paju ( Salix myrsinifolia ) (paju) pikalehine paju ( Salix dasyclados )

punapaju ( Salix purpurea ) raagremmelgas ( Salix caprea ) (remmelgas) rabe remmelgas ( Salix fragilis ) raudremmelgas ( Salix pentandra ) (remmelgas) tuhkur paju ( Salix cinerea ) (paju) vesipaju ( Salix triandra )

vitspaju ( Salix viminalis ) hanepaju ( Salix repens ) hundipaju ( Salix rosmarinifolia ) (paju) korvpaju ( Salix aurita ) (paju) lapi paju ( Salix lapponum ) mustikpaju ( Salix myrtilloides ) verkjas paju ( Salix starkeana )

Kasvukoha eelistuse pohjal jaotab Ulle Reier Eestis kasvavad pajud nii:

• veekogude kaldal kasvavad hobe-, rabe ja raudremmelgas, vits-, puna-, vesi-, pikalehine ja halapaju;
• soodes ja soometsades lapi, mustik-, tuhkur, korv-, hundi-, raud- ja mustjas paju;
• aruniitudel ja - arumetsades ning kraavikallastel verkjas, mustjas, kahevarviline, raag-, tuhkur ja korvpaju;
• luidetel - liivikutel hane-, harm-, hala-, ka puna- ja vitspaju.

Paljud tundra- ja magipajud Eestis ei kasva, nagu ka kulmakartlikumad liigid, naiteks Aasiast parit erakordselt kaunite leinaokstega babuloni remmelgas, kellele meie talv on liiga karm. Eestimaal leidub aga pajusid, keda naabritel pole: rabe remmelgas ei suuda kasvada Louna-Soomest pohja pool, looduslikult ei kasva seal ka hoberemmelgas, punapaju ja vitspaju. Mustikpaju ei levi Eestist laane poole, kuid edela pool leidub teda kohati Poolas , T?ehhis, Austrias . Eestis kohtuvad valjaspool oma pohilevilaid harmpaju laanest-edelast ja halapaju idast-kagust. Laanest parit hanepaju (koos liivpajuga) ei levi saartest kaugemale itta, arvatavasti seetottu, et siin on sobilikel kasvukohtadel vastas lahisugulane hundipaju. Kahevarviline paju ei kuuni lounas Latist kaugemale, see-eest pohja pool naeme veel upris kaugel raag- ja raudremmelgaid, mustjat, tuhkur, korv-, verkjat ja ka lapi paju. Pohja pool lisandub helekarvane viltja pajus ( Salix lanata ).

Suurimad remmelgad [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eesti korgeim ja jamedaim hoberemmelgas, korgus 29 m (1999), rinnasumbermoot 7,83 m (2006), kasvas Harjumaal Raasiku raudteejaama juures. Puu havis tules 2011. aastal. Praegu kasvavaist pajudest jamedaim on Mae-Soome remmelgas Vorumaal , Antsla vallas , Soome kulas , Mae-Soome talu maadel. Hendrik Relve mootmised andsid tema tuve rinnasumbermooduks 2007. aastal 7,22 meetrit. Tahelepanuvaarseks on arvatud ka Koeru hooldekodu juures kasvav remmelgas, mille tuve umbermoot maapinna ligidal oli 1998. aastal 6,93 m. Rinnakorgusest madalamalt mootes on Hendrik Relve arvates Euroopa jamedaim paju Rasina remmelgas , mis kasvab Tartumaal Rasina Martini kiriku juures. Rasina remmelga umbermooduks 0,3 m korgusel oli 2001. aastal 10,92 m.

Koht okosusteemis [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pajulehed on toitainerikkad ja neis on markimisvaarses koguses valku , neist toituvad ja saavad eluks vajaliku paljud putukaliigid. Enamik putukaid ei tee vahet paju eri liikidel, vaid soovad neid koiki. Varakevadel alustavad nektarist toitujad, siis tulevad pungaogijad, lehenarijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste oonestajad ja tuve uuristajad.

Enne pajuurbade oitsele puhkemist, muneb sellesse pahksaask . Tema vastse elutegevuse tottu kasvab pajuurb pikaks, venib valja, kuid ei puhke oitsele ja lopuks kuivab. Temaga voistlevad urbade parast urvakarbse ( Egle muscaria ) ja urvakarsakate vastsed, aga ka paljude liblikate, nagu mahkur Epiblema nisella , mahiskoi Gelechia muscosellea voi vaarika-kollaoolase ( Xanthia icteritia ) roovikud, nemad hakkavad hiljem lehti sooma. Pajudel tekitavad pahkasid veel 12 mm pikkune pahkvaablane Pontania viminalis , pahksaased Iteomyia caprae , Pontania pedunculi ja paljud teised liigid ka lestalised, nagu pahklest Eriophyes tetanothrix .

Pajuurbadest toituvad paljud kahetiivalised , pidevkehalised , ooliblikad , mardikalised , nagu Egle sp., Pontopristia sp., Pontopristia sp. vastsed ja Tortricidae , Noctuidae , Gelechiidae , ja Geometridae roovikud. Paeval kulastavad pajuurbi kollased lapsuliblikad , kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud paevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased , erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad. Oositi voib pajuoitelt leida hamarikuliblikaid . ^[30]

Paju lehti narivad ja rullivad mitmed Lehetailised ja mardikalised ( Coleoptera ): Chrysomela lapponica , Chrysomela collaris , Galerucella lineola , Lochmaea caprea , Cryptocephalus octopunctatus , Clytra quadripunctata , Cryptorhynchus lapathi , Oberea oculata . ^[31] Mitmete liblikaliikide roovikute jaoks on paju toidutaim Nemophora metallica , Chloroclysta siterata , Eulithis spp, hiidvaksik ( Geometra papilionaria ), Trichiura crataegi , Lasiocampa quercus , Phyllodesma ilicifolia , Gastropacha quercifolia , Dysgonia algira , Agrochola macilenta , Lithophane ornitopus Notodonta ziczac , Pheosia gnoma , Notodonta torva , Pheosia tremula , Cerura vinula , Antheraea polyphemus , Smerinthus ocellatus jpt. On hulk liike, kes toituvad ainult paljudel: Batrachedra salicipomenella , Coleophora albidella , Coleophora bedella , Coleophora castipennella , Coleophora kearfottella , Coleophora zelleriella , Eupithecia tenuiata , Sthenopis thule , Brachylomia viminalis .

Lehtede sees elavad roovikud. Nende hulgas on ovaalse kujuga kaevandeid moodustavad kireskoilased Phyllonorycter pastorella ja Phyllonorycter salicicolella , nemad oma elu jooksul lehest ei valju ja nukkuvadki seal. Tupekoilase Coleophora lusciniaepennella roovik kaevandab noores eas, hiljem valjub kaevandist. Ebamaarase kujuga kaevandeid tekitavad pajulehtedele veel kaevandikarblased , naiteks Phytomyza tridentata . Mardikaliste hulka kuuluva lehehundlase ( Trachys minuta ) vaikesi, 3?3,5 mm pikkusi valmikuid voib lehtedelt leida suve esimesel poolel. ^[30]

Paksenenud pajuoksa voi vorset lahti loigates voib sellest leida mitut liiki putukate vastseid. Oksas voi vorses uuristavad liblikaliste hulka kuuluvate, kuid valiselt rohkem kiletiivalisi meenutavate klaastiiblaste vastsed, nendest tuntuimad on sipelg-klaastiib ( Sesia formicaeformis ) ja paju-klaastiib ( S. flaviventris ). Roovikute korval voib pajuokstest leida ka vaike-haavasiku ( Saperda populnea ) touke . Remmelgate tuvedes elab pajumailase ( Cossus cossus ) roovik, kes toitub puidust. Oma elutegevuse jaagid laseb roovik narimisel tekkinud oonsusse, kust see tasapisi valja voolab. Suhkrurikas vedelik seguneb pajumahlaga ning laheb kaarima. Seda kaarivat vedelikku tulevad nautima teised putukad: liblikad, mardikad ja herilased . Kaarivast vedelikust joovastunud putukaid tulevad omakorda jahtima tihased .

Juuresiku ( Lamia textor ) vastne uuristab noorte pajude juurekaelas ja juurtes . Vanade pajude puitu narib muskussiku ( Aromia moschata ) vastne. Pajuokste sasis elab veel silmiksiku ( Oberea oculata ) vastne.

Paljudes jameda tuvega lehtpuudes elab Pajumailane , eelistades siiski paju ja tamme . Pajudel elavad ka pajulainelane ( Stilpnotia salicis ), seltsingutena leinaliblika ( Vanessa antiopa ) roovikud, mitmete surulaste , oolaste, naiteks keldrioolase (Scoliopteryx libatrix), tutlaste ja vaksiklaste roovikud.

Lambad ja kodukitsed pugavad paju meeleldi ja roomustavad talveks varutud pajuvihtade ule. Talvel pugavad pajusid podrad , metskitsed , janesed ja koprad .

Kasutamine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Paju on mitmeotstarbeline kasutustaim ( ravim- , varvi- ja ilutaim , energiavosa jne). Inimesed on paju tarvitanud vaga pikka aega, millal ja kus aga sai alguse pajude kasvatamine, pole teada. Inimese rajatud pajustikku nimetatakse pajuistanduseks (lad k salic?tum ). Eestis rajati esimene pajuistandus 1993. aastal ^[32] .

Ravimtaimena [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Paju ravimtaimena

Ravimtaimena tunti paju juba antiikajal . Palaviku alandamiseks hakati pajukoort tarvitama 19. sajandi alguses. 1838. aastal eraldas Rafael Piria sellest salitsuulhappe , mida aga tugeva korvaltoime tottu palavikku alandava vahendina kasutada ei saanud.

Energiapaju [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Energiapaju

Energiapajus nahakse tulevikukultuuri, mille kasvatamine voib kutusehindade toustes vaga tulusaks muutuda. Eesti maaulikooli Polli aiandusuuringute keskuse tehniku andmeil kasvatati 2014. aastal Eestis energiapaju ligikaudu 100 hektaril. Energiavosa peetakse tohusaks reoveepuhastiks. Naiteks Rootsis pumbatakse energiapaju vosadele suviti vahe saastunud olmereovett , milles leiduvad toitained, naiteks lammastik ja fosfor ^[33] , on taimedele hasti omastatavad ja aitavad seelabi ara hoida keskkonna bakterioloogilist saastumist. ^[34]

Biopuhastina [ muuda | muuda lahteteksti ]

Mitmeid pajusorte kasutatakse olmereovees ja toostusjaatmetes leiduvate murkkemikaalide kahjutuks tegemisel. Milliseid kemikaale ja kui suurtes kogustes paju juured endasse imeda jouavad, pole selge. Katse ferrotsuaniidiga naitas, et ferrotsuaniidi sisaldavast lahusest kadus 20?83% tsuaniidist . Arvatakse, et raud ja tsuaniid tommati taimesse kompleksina ja tsuaniid metaboliseeriti , kuna tsuaniidi sunteesivad koik soontaimed etuleenisunteesi korvalsaadusena. ^[35] Paju on tuntud kui odava bioloogilise futoremediatsiooni allikas. Ta imab endasse mullast mitmeid saaste- ja toitaineid ( nitraat , ammoonium , fosfor ), metalle , metalloide , naftatoostuse saadusi ( kutust , lahusteid ), pestitsiide ja lahustuvaid radionukliide ^[36] . ^[37] Paju kasutatakse vaikestes kohalikes biopuhastites , kus nad tarvitavad arastavad suurema osa lammastikust , neid on vorreldud eukaluptidega , kes soos kasvades aitavad kasvukohta kuivendada.

Muud kasutusalad [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eufrati joe aares elanud inimesed kasutasid paju juba 10 000 aastat tagasi kuttepuu ja ehitusmaterjalina. ^[38] . Ojibwa indiaanlased kasutasid juba 8000 aastat eKr papleid ja paju toidu valmistamisel, kutte, peavarju ja ravimina ^[39] . Mesopotaamia elanikud kasutasid paju 2100?2000 eKr korvide, paatide, atrade, tooriista kaepidemete valmistamiseks ning soogi valmistamisel ja loomasoodana. Hohokami hoimu liikmed Mehhikos (tanapaeval Arizona osariigis USA-s ) kasutasid paju pinnase stabiliseerimiseks niisutuskanalite aares. ^[40]

Euroopas sai pajude kasvatamine hoo sisse 19. sajandil. Kuni selle ajani rahuldas noudlus pakkumise. Toostusrevolutsioon ja Esimene maailmasoda kasvatasid aga noudlust paju jarele, tema kerge kaal ja vastupidavus korvideks punutuna lubas neid kasutada toidu ja ravimite transpordil ^[41] .

Jamedamast pajust (raagremmelgas) spiraalselt koort loigates on tehtud karjapasunaid , pajudest on punutud korve, ka mordu ja vahinattasid . Paju kolbas ka tunnivitsaks . Vaikesest hundipajust tehti vastupidavaid luudasid . Vetruvad haokood kolbasid tee taiteks, nende peale on toetatud ka Saaremaale elektrit viiv merekaabel. Loogapuuks sobisid hobe- ja raudremmelgas ning vesipaju ehk loogapaju, aga ka rabe remmelgas. Ree-ehituses vajati paju ja rabeda remmelga tuvest tehti pakktaru. Pajukooreribad oli universaalne sidumismaterjal, mis kolbas nii aiavaravale kui ka vikati kinnitamiseks loe otsa, neid punuti ka viiskudeks . Tanapaeval kasutatakse paju vineeri, korvmoobli ja manguasjade valmistamisel ning hekitaimedena.

Kultuuris [ muuda | muuda lahteteksti ]

Paju arvatakse sumboliseerivat kooskola ja harmooniat. Vana-Kreeka mutoloogias oli paju algselt puujumala kehastus, hiljem jumalanna Artemise atribuut, mis sumboliseeris lapse sundi. Kristluses on paju evangeeliumide sumboliks. Paju on laanemaailmas traditsiooniline leinasumbol, kuid seostatakse ka huljatud armastajatega. Leinapaju tahendab leina ja kurbust , vanasti usuti, et kui leinaja voi mahajaetu kannab pajuoksa, siis votab paju valu enda kanda ja inimene voib hingelist kergendust saada. Hiinlastele sumboliseerib paju, esindades yin -poolt, kevadet , naiselikkust, sarmi, graatsiat, pehmust, Kuud ja lahkumist. ^[1] Paju on seostatud Kuuga ja arvatakse moju avaldavat Kalade margi all sundinuile. Druiidide puuhoroskoobi jargi on nn pajuinimene sundinud harilikult 1.?10. martsil voi 3.?12. septembril . Kuukalendri jargi eelneb pajukuule, mis kestab 15. aprillist kuni 12. maini, lepakuu ja jargneb viirpuukuu.

Pajusid on maininud oma loomingus Herodotus , Vergilius , Lucan , Shakespeare , lord Byron jmt. ^[42] Prantsuse maalikunstnik Claude Monet olevat maalinud 10 maali, millel on kujutanud pajusid (babuloni paju). ^[43]

Muistendites [ muuda | muuda lahteteksti ]

Paju mainitakse eri rahvaste muistendites . Vonnu kihelkonnast kirja pandud legendi jargi peab paju igavesti mooda maad roomama ja kover olema selleparast, et ta ei andnud Kristusele varju. Paju juured aga olevat koveraks jaanud selle tottu, et nende peal trampis vanakuri. Pajuliste sugukonda kuuluva hariliku haava lehtede varisemine pidi olema mark sellest, et Jeesuse araandja Juudas end haava otsa ules poos. Rahvajutt seletab vanade pajude tuvelohesid ja -oonsusi Juudase poomispuuks olemisega, nimelt on paju see, kes toimunu parast kannatama peab.

Paju palus oma sugu maa pealt ara kaotada, et tema kuljest on voetud vitsad, millega Jeesust pekseti ? piits oli jaand koju. Siis oli uteld Jeesus: "Sina ehid ise ennast, laiendad, peotais on sul seisupaika, kus sa seisad, ja sa ise ajad ennast laiali, ja mingit tarbepuud sinust ei pea saama, kui aga vitsa." (Tartu-Maarja, 1932)

19. sajandi rahvalaulus kurdab laisk kundja , et peremees pole tema liiga madala kunniga rahul, sest kundja ei riku rohujuurta, / ei talla takjajuurta, / ei pilla paju pereta. Paju on neis lauluvariantides peetud samavaarseks takja , puju , konnakuuse ( poldosja ), karikakra , kasteheina jt pollu-umbrohtudega.

Eesti vanasonades ja konekaandudes: pajust ei saa palki ega laisast tootegijat; ennem murdub marus kova kuusk kui peenike paju; enne kaob meie maalt talupoja sugu kui pajud; ennem kardab kulma pajupoosas kui varane rukkioras. ^[44]

Teiste Euroopa rahvaste legendiparimus seostab paju kurjusega voi kuradi looduga. Horvaatias on pajul araneetud puu maine, kuna ta olevat juhatanud teed Jeesuse eest pogenevale Saatanale .

Urbepaev [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Palmipuudepuha

Urbepaeva ehk palmipuudepuha peetakse Eesti rahvakalendris puhapaeval enne lihavotteid ning see margib uhtlasi lihavotte-eelse nn suure nadala algust. Urbepaeva traditsioonides on olulisel kohal pajuurvad, sageli nimetataksegi neid urbepaevaks (urvapaev, urvepuha, urvsipuha, Lutsis urgopaiv). Pajuurbadega loomine (urbimine ehk urvitamine) voi mone muu puu (palmi, poogi , kase, elupuu , kuuse jne) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekke aeg ulatub eelkristlikku perioodi. ^[45]

Fossiilid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Fossiliseerunud oietolm ja lehefragmendid annavad tunnistust sellest, et meemesilaste jt putukate poolt tolmeldatud kaabuspajud moodustasid olulise osa kriidiajastu floorast. Varaseim oietolmu leid parineb Jaapanist eotseeni ajastust. Pajud parinevad toenaoliselt Ida-Aasia maestikest ja levisid pohjapoolkerale viimase jaaaja liustike sulades joe setetega ^[46] . Mandrite triivides liikusid Himaalaja orogeneesiga kesk- ja hilis tertsiaaris Euroopa pajud lounasse Aasia suunas. Jaaaegade vahel aga vastupidises suunas ^[47] . ^[48]

Vanimad pajulaadsed fossiilid meenutavad alamperekonna Salix liike ja leitud Pohja-Ameerikas alammiotseeni ladestistes ^[49] . Paju fossiilsed leheleiud on tuvastatud ka Euroopas alam- ja Alaskal hilis oligotseenis ning Jaapanis hilis miotseenis ^[50] . ^[5]

Paju uurimislugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Theophrastos ja Plinius kirjutasid erinevatest pajuliikidest, Plinius kirjeldas kaheksat pajuliiki, kelle noori vorseid kasutatakse korvide punumiseks. ^[51] Cato paigutas kultiveeritud salictum 'i kolmandale kohale kultuuride seas, soovitades paju istutada koikjale viinamarja -, oliivi - ja pillirooistanduste lahedale, et kasutada pajuvitsu viinapuude toestamiseks ja oliivikorvide valmistamiseks.

Gaspard Bauhin hakkas 1650. aastatel eristama pajuliike nende suuruse, lehe kuju, oite ja seemnete jargi; hakati vahet tegema fertiilsetel ja mittefertiilsetel isenditel. Hieronymus Bock avastas, et pajud, nagu paljud teisedki taimed, paljunevad seemnetega. Paju botaanilise uurimise teaduslik ajalugu algas 1660. aastal Ray "Synopsisega". Oma raamatus kirjeldas ta kummet Cambridge 'i umbruses kasvavat liiki. Carl von Linne kirjeldas raamatus "Flora Lapponica" 1737. aastal 19 liiki ja "Species Plantarumi" 2. koites (1755) 31 liiki. 1758. aastal kirjeldas Haller ?veitsis kasvavat 21 kohalikku liiki. Villars aga kirjeldas 1789. aastal Dauphines kasvavat 30 liiki. Willdenow (1797) kirjeldas kokku 166 liiki. 1819. aastal Abraham Reesi avaldatud "Rees's Cyclopædias" kirjeldati 141 liiki, millele teised botaanikud lisasid 41 liiki, neile lisandusid Schleicheri 119 uut liiki.

1785. aastal andis Hoffmann valja 1. kogumiku raamatust "History of Willows". 1828. aastal avaldas Erlangeni botaanikaaia direktor K. Koch raamatu "De salicibus Europseis commentatio", kus liigitas Euroopa 237 liiki 48 liigiks ja need omakorda 10 ruhmaks. 1829. aastal John Russell Bedfordi koostatud kataloog "Salictum Woburnense, or, A Catalogue of willows, indigenous and foreign, in the collection of the Duke of Bedford at Woburn Abbey" sisaldas Woburn salictum sisaldas 160 pajuliiki nii pildis kui ka sonas. W. J. Hooker oma "British Flora" 2. koites (1831), liigitas Borreri abiga pajud 18 ruhma ja 68 pajuliiki, "British Flora" 3. koites (1835) oli juba 71 liiki. Samal aastal (1835) vottis dr. Lindley kasutusele Kochi susteemi ja liigitas senised 71 liiki 28 liigiks.

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• pajuliikide loend
• Raasiku hiidremmelgad
• Ameerika pajud
• Austraalia pajud
• Hiina pajud

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Krall, Heljo ; Viljasoo, Linda 1965. Eestis kasvavad pajud . ( Abiks Loodusevaatlejale 51.) Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts.
• Krall, Heljo 1978. Pajust ja pajustikest. Eesti Loodus 29(6): 352?358.
• Krall, Heljo 1996. Urvapajud. Eesti Loodus 47(4): 97?99.
• Martin, Mati 2006. Pajulembesed putukad . Eesti Loodus 6: 12?15.

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Paju

• Donald I. Dickmann, Julia Kuzovkina, 2 Poplars and Willows of the World, With Emphasis on Silviculturally Important Species , FAO, 2014
• Katrin Jurgens, Katrin Heinsoo, Andres Koppel : "Paju, mitmekulgne ja kasulik puu" Eesti Loodus , detsember 2006
• Heino Kasesalu, Sangaste korvipajukasvandus , Eesti Loodus 2006/9
• F. Wimmer, " Salices Europaeae ", 1866
• A. K. Skvortsov, On some willows from the Indian Himalaya . De salicibus nonnullis himalaicis, Novosti sistematiki vyssh. rast. 1966: 67?74
• Alexei K. Skvortsov, WILLOWS OF RUSSIA AND ADJACENT COUNTRIES Taxonomical and Geographical Revision , Joensuu 1999
• GEORGE W. ARGUS, Salix for the Flora of North America, the forSALIX (SALICACEAE) DISTRIBUTION MAPS AND A SYNOPSIS OF THEIR CLASSIFICATION IN NORTH AMERICA, NORTH OF MEXICO, 2007
• George W. Argus, A Guide to the identification of Salix (willows) in Alberta , 2008
• T. M. Hardig, C. K. Anttila ja S. J. Brunsfeld, A Phylogenetic Analysis of Salix (Salicaceae) Based on matK and Ribosomal DNA Sequence Data , Journal of Botany, 2010 (2010) valjaanne, artikli ID 197696, 12 lk, http://dx.doi.org/10.1155/2010/197696
• Katarzyna Marcysiak, Variation of leaf shape of Salix herbacea in Europe , Article in?Plant Systematics and Evolution 298(8):1597?1607 juuni 2012
• J.G. Isebrands, J. Richardson, Trees for Society and the Environment , ⓒ FAO, 2014
• Aurelien Lauron-Moreau, Frederic E. Pitre, George W. Argus jt, Phylogenetic Relationships of American Willows (Salix L., Salicaceae) , 16. aprill 2015, http://dx.doi.org/10.1371/journal.pone.0121965
• FAO, Compiled and Prepared by the National Poplar and Willow Users Group, Guidelines for Establishing and Managing Poplar and Willow Trees on Farms , 2007
• Energiavosa kasiraamat
• S. Chrubasik, O. Kunzel, A. Model, C. Conradt, A. Black, Treatment of low back pain with a herbal or synthetic anti?rheumatic: a randomized controlled study. Willow bark extract for low back pain , Rheumatology (2001) 40 (12): 1388?1393, doi: 10.1093/rheumatology/40.12.1388
• Salix subserrata : Monira A. Abd El Kader, Ibrahim Abulyazid, Mohga Shafik Abdalla jt. http://www.ukjpb.com/article_details.php?id=108 Evaluation of Salicin Isolated from Salix subserrata as a Radioprotector against Gamma Irradiation Induced Ultrastructural and Electrophoretic Changes in Spleen Tissue in Rats, 30. mai 2015, DOI: http://dx.doi.org/10.20510/ukjpb/3/i2/89346
• S. Chrubasik, MD, PhD and P. Shvartzman, MD, PhD, RHEUMATIC PAIN TREATMENT WITH WILLOW BARK (SALICIS CORTEX)