Majandusvabadus
on inimese oigus ja voimalus tegutseda loovalt viisil, mis parandab nii tema enda kui ka uhiskonna teiste liikmete toimetulekut ja heaolu. Vabaduse nahtus (
fenomen
) ilmneb vaid
uhiskonnas
ja
turumajanduslikes
suhetes teiste inimestega. Seda on nimetatud ka "modernseks vabaduseks" (
Benjamin Constant
) ja "positiivseks vabaduseks" (
Isiah Berlin
),
Majandusvabadus pohineb
poliitilisel vabadusel
(oigus osaleda seadusandlike piirangute kehtestamise protsessis) ning tahendab, et igauhel on oigus solmida lepinguid ja teostada tehinguid talle sobiva isikuga ning vahetada oma too vilju hinnaga, mis tekib
vabas
turumajanduslikus
konkurentsis
.
Majandusvabadust piirab
ametnike
suva, kes lahtudes
oigusaktidest
keelavad mingid tegevused, valjastavad maaratud tegevusvaldkonnas tegutsemist voimaldavaid
litsentse
ning moonutavad
toodete
lopphinda neid erinevalt
maksustades
. Eriti suur moju majandusvabadusele on riiklikel
dotatsioonidel
ja abirahadel, mida makstakse valitud
ettevotjatele
, tihti vastutasuna majandusliku voi poliitilise toetuse eest. Kuid majandusvabadust piiravad ka eraisikud, kes kontrollivad
kapitali
ja maaravad selle kasutusoiguse eest tasumisele kuuluva summa (
maarent
,
laenuintress
) voi manipuleerivad
hinnamehhanismiga
, kasutades ara enda domineerivat voi monopoolset positiooni turul.
Majandusvabaduse moiste margib arusaama, et igal kodanikul on
loomuoigusest
tulenev oigus
teostada ennast
temale sobival viisil, puuelda soovitava eesmargi poole ja saada osa uhiskonna poolt pakutavatest
avalikest teenustest
, s.h
hariduse
,
tervishoiu
, turvalisuse,
sotsiaalkindlustuse
,
kultuuri
jms valdkonnas. Praktikas tahendab see, et
uhiskond
peab kollektiivselt looma voimalusi, et iga selle liige saaks osa teatud eelnevalt kokkulepitud
huvedest
, soltumata nende maksevoimest ? s.t need kulud kaetakse uhiskonna avalikest vahenditest, mis on laekunud kodanike poolt tasutud
maksudest
. Majandusvabaduse moiste sisaldab eneses ka maksukohustust, millest saadud tuludega kaetakse riigi poolt osutatud avalikest teenustest tekkiva kulud.
Riikide majandusvabaduse maar 2019. aastal
Riigis valitsevat majandusvabadust moodab ja demonstreerib "majandusvabaduse indeks", mida koostab
Heritage Foundation
ja tutvustab avalikkusele
Wall Street Journal
.
Gottfried Wilhelm Leibniz
(1646?1716), saksa filosoof eristas vabadust rohumisest ja orjusest (
liberte de droit
) vabadusest, mis pakub voimalusi enda olukorda parandada (
liberte de fait
).
[1]
Immanuel Kant
(1724?1804); preisi filosoof leidis, et positiivne vabadus tulenes tema arvates negatiivsest vabadusest ning ilmnes inimese voimes uletada oma instinkte ja kehtestadada enesele oiguslikke kohustusi. See annab inimesele moraalse enesemaaratluse (autonoomia) oiguse ja poliitilise eneseteostuse vabaduse, mis ilmneb oiguses ?mitte alluda seadusega satestatud kohustustele, mille kehtestamiseks pole ta andnud nousolekut“.
[2]
Jean-Jacques Rousseau
(1712?1778), prantsuse filosoof leidis, et isiklikku vabadust on voimalik saavutada vaid osalemise labi protsessis, mille kaigus kogukond satestab oiguslikud piirangud, mis vastavad ?avalikule huvile“. Ta vaitis, et:
voimuhimust sunnib orjus ja meie enda poolt sonastatud seadustest sunnib vabadus
.
[3]
Benjamin Constant
Benjamin Constant
(1767?1830), ?veitsi-prantsuse politoloog ja riigitegelane sonastas oma vabaduse kontseptsiooni 1819. aastal Pariisi kuninglikus Athenaeumis peetud kones ?Antiikse ja modernse vabaduse vordlus“ (
De la liberte des Anciens comparee a celle des Modernes
). Kuna modernse maailma riikide suurused on kasvanud, siis ei koguta rikkust enam mitte sodade, vaid kaubanduse labi, s.t eesmark on jaanud samaks, kuid meetodid on muutunud. Constant vaitis, et ?modernses maailmas on inimese eesmargiks turvalisuse ja isiklike naudingute kindlustamine ? nuud nimetatakse vabaduseks tagatisi, mille riiklikud institutsioonid talle pakuvad“. Kaubandus tahendab tanapaeval ?katset saavutada vastastikusel kokkuleppel seda, mida keegi enam vagivalda rakendades ei looda saavutada“. ?Kaubandus inspireerib inimesi, kes vajavad isiklikku soltumatust“.
Antiikaja Ateena, mis oli vana-aja koige kaubanduslikum linnriik, pakkus oma kodanikele kull koige suuremaid vabadusi, kuid samal ajal kehtis ka ostrakism (rahvahaaletus, millega voidi Ateena kodanikult votta kodakondsus ja pagendada ta linnast 10. aastaks), mis andis riigile voimu uksikisiku ule. Sellest lahtudes leidis ta, et:
- Modernse vabaduse esmane tingimus on isiklik soltumatus;
- Poliitilise vabaduse saamiseks ei tohi kunagi ohverdada uksikisiku vabadust;
- Vana-aja vabariiklikud institutsioonid, mis piiravad uksikisiku eneseteostuse vabadust, ei sobi tanapaeva;
- Inimestel on oigused, mida uhiskond peab austama;
- Ei tohi soovida tagasi vanu aegu, nuud peame tahtma vabadusi, mis sobivad tanapaeva;
- Kuna poliitiline vabadus on muu vabaduse eelduseks, siis on see valtimatu;
- Poliitiline riigikorraldus peab pohinema esindatusel. Igal inimesel on oigus kaitsta oma huve ja ta ei raagi seejuures kogukonna avalikust huvist.
Constant leidis tsiteerides Tocqueville’t, et tanapaeva inimesed keskenduvad niivord palju isiklike huvide saavutamisele, et unustavad osaluse poliitilise voimu teostamisel, jattes sellega otsustusoiguse enda isikliku vabaduse ule teistele.
[4]
[5]
Georg Wilhelm Friedrich Hegel
(1770?1831), saksa filosoof esitas oma 182. aastal ilmunud teoses ?Oigusfilosoofia elemendid (
Grundlinien der Philosophie des Rechts
), milles ta kasitles abstraktse oiguse moistet, vaite: ?kohustus ei tahenda isiklikku vabaduse piirangut, vaid uksnes abstraktset sundi“, tapsustades veel oma motet sonadega, et ?kohustus on meie olemuslik saavutus, positiivse vabaduse voit“.
[6]
Friedrich Wilhelm Joseph Schelling
(
1775?1854), saksa loodusfilosoof leidis, et positiivne vabadus peitub tema jaoks religioossuses, mida ta moistab etumoloogiliselt seotuna ja uhiskonna poolt peale surutud moraalile vastandudes. Schellingu arvates ilmneb positiivne vabadus vaba tahte ilminguna.
[7]
Thomas Hill Green
(1836?1882), inglise filosoof ja poliitikategelane uskus, et inimesed on voimelised kaituma ka altruistlikult. Otsides inimliku olemise motet, keskendus ta isiksusliku inimese mina-teadvusele. Ta joudis jareldusele, et oma potentsiaali realiseerimiseks peab isiksus teadvustama, kes ta on, ning sellest teadmisest lahtudes otsima viisi, kuidas ta saaks ennast koige paremini realiseerida. Kui kogukond teab, mida konkreetne inimene on suuteline tegema ja milline on tema tegude moju keskkonnale, siis on voimalik pakkuda talle ka sobivat kohta uhiskonnas. Olemasolevatest teadmistest lahtuvalt on voimalik sonastada individualistliku sotsiaalse korra moraalikoodeksit, millele saaksid tugineda riiklikud ja uhiskondlikud institutsioonid. Just nemad peavad looma keskkonna, kus moraali arvestav vabadus saaks realiseeruda.
[8]
Erich Fromm
(1900?1980), juudi paritolu, Saksamaal sundinud kui Ameerikas ennast teostanud sotsiaal-psuhholoog ja filosoof markis oma raamatus ?Hirm vabaduse ees“ (The Fear of Freedom, 1941), et positiivse vabaduseni joutakse eneseteostuse kaudu ? tervikust eraldumise, kuid tasakaalu sailitamise kaudu. Solidaarsust teiste inimestega on voimalik saavutada moistusliku tegevuse kaigus, mitte tavasid jargides ja instinktiivselt kaitudes.
[9]
Isaiah Berlin
(1909?1997), Latis sundinud, juudi paritolu inglise filosoof uuris oma toodes inimese olemust ja erisusi ja vordles erinevate ideoloogiate moju uhiskonna ajaloolisele arengule. Ta hindas korgelt pluralismi ja vastustas ?uhel toel“ pohinevaid ideoloogiaid. Eriti teravalt kritiseeris ta oma toodes mottemudelit, mille jargi igal kusimusel on olemas vaid uks oige vastus. Oma raamatus ?Vabaduse kaks kontseptsiooni“ (
Two Concepts of Liberty
) formuleeris ta positiivse vabaduse moiste luhidalt mottega: ?Ma olen enda elu peremees“, pikemalt aga jargmiselt:
positiivne vabadus margib inimese oigust osaleda taieoigusliku kodanikuna uhiskondlikus elus, s.t elada inimvaarset elu. Positiivseks vabaduseks voib olla naiteks oigus liikuda vabalt, valida elu- ja tookohta, oigus eneseteostusele, usuvabadusele jms
.
[10]
Charles Taylor
(s 1931), Kanada filosoof kirjeldas positiivse vabaduse kontseptsiooni eneseteostuse kaudu, milleks on voimelised vaid need, kes on voitnud oma sisemised himud ja valised hirmud ning voimelised tegutsema oma korgemast minast lahtuvate impulssidest lahtudes.
- ↑
Gottfried Wilhelm Leibniz: Die Philosophischen Schriften, hrsg. v. C. J. Gerhardt. Reprint der Ausgabe Berlin 1890, Hildesheim 1978, Bd. 7, S. 109.
- ↑
Immanuel Kant: Grundlegung zur Metaphysik der Sitten, BA 107ff.
- ↑
Michael Rosen, Jonathan Wolff, Catriona McKinnon (eds.), Political Thought, Oxford University Press, 1999, p. 63.
- ↑
Benjamin Constant. The Liberty of Ancients Compared with that of Moderns.
[1]
- ↑
Maria Dimova-Cookson. Rethinking positive and negative liberty. Abingdon, Oxon ; New York : Routledge, 2020. ISBN: 978-0-415-66551-3, pp 157?162.
- ↑
George Klosko, History of Political Theory: An Introduction: Volume II: Modern (2nd ed.), Oxford University Press, 2013, p. 465
- ↑
Friedrich Wilhelm Joseph Schelling: Philosophische Untersuchungen uber das Wesen der menschlichen Freiheit, in: SW I, VII, S. 392.
- ↑
Maria Dimova-Cookson. Rethinking Positive and Negative Liberty. Routlege, New York, 2020. ISBN: 978-0-415-66551-3
- ↑
Erich Fromm, The Fear of Freedom, London: Routledge & Kegan Paul Ltd., 1966, p. 29.
- ↑
Maria Dimova-Cookson. Rethinking Positive and Negative Liberty. Routlege, New York, 2020. ISBN: 978-0-415-66551-3