Lydia Emilie Florentine Jannsen
(alates 1873 abielus
Michelson
;
pseudonuum
Koidula
voi
L. Koidula
;
24. detsember
(
vkj
12. detsember)
1843
Kirikumoisa
kula,
Vana-Vandra vald
,
Parnumaa
?
11. august
(
vkj
30. juuli)
1886
Kroonlinn
, Venemaa
[1]
) oli luuletaja ja proosakirjanik, eesti esimene naisajakirjanik,
Johann Voldemar Jannseni
tutar.
Koidula luuletuste hulka kuuluvad "
Mu isamaa on minu arm
", "
Kodu
" ja "
Sind surmani
". Tema naidenditest on uks mangitumaid 1872. aastal ilmunud "
Saarane mulk ehk Sada vakka tangusoola
".
Lydia Jannsen noores eas
Lydia Jannsen (Koidula)
Lydia Jannsen sundis esiklapsena
Vandra kiriku
kostri ja kooliopetaja Johann Voldemar Jannseni peres. 1850 aprillis kolis pere
Parnusse
, kus isa sai kooliopetaja koha valmivas Ulejoe vallakoolis. 1854. aastani oli ta koduoppel, kumneaastaselt alustas ta opinguid
Parnu Linna Korgemas Tutarlastekoolis
, mille lopetas detsembris 1861. Juba kooli ajal abistas ta isa ajalehetoos ? aastal 1857 alustas ilmumist Jannseni toimetatud nadalaleht
Parnu Postimees
. 1862 sugisel sooritas Lydia Jannsen
Tartu ulikooli
juures koduopetaja eksamid, kuid sellel alal ta toole ei hakanud. 1863 detsembris kolis pere Parnust Tartusse. Tartus elades vottis Lydia Jannsen osa tarkavast eesti vaimuelust ning valjendas loomingus
arkamisaja
aateid. Ta tootas kuni abiellumiseni (1873. aastal) isa ajalehe toimetuses, lugusid tolkides ja kirjutades, lehe ilukirjanduslikku lisa "Jututuba" koostades, tellimustega tegeledes jms. Tema kirjutised ilmusid lehes esialgu anonuumselt voi isa nime all. 1867. aastal alustas ta kirjavahetust
Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga
.
21. novembril 1871 tehti teatavaks Lydia Jannseni ja Tartu Ulikooli arstiteaduskonna
lati
rahvusest uliopilase
Eduard Michelsoni
kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Kroonlinnas elades jai Lydia Michelson eemale oma soprus- ja suhtlusringkonnast ning rahvuslikust liikumisest. 1874. aastal sundis Michelsonide perre esimene laps ? Hans Voldemar, kaks aastat hiljem tutar, kellele pandi nimeks Hedvig. 1876. aastal soitis Lydia Michelson koos abikaasa ja pojaga ligi kaheks aastaks Saksamaale ja Austriasse, kuna abikaasa Eduard sai oppestipendiumi. Noorim laps jai Tartusse vanavanemate ja lapsehoidja hoolde. 1878. aastal sundis
Viinis
tutar Anna. Lydia Michelson naasis lastega Tartusse, suvel haigestus poeg Hans nakkushaigusse ja suri 4-aastaselt. 1884 veebruaris sundis poeg Max, kes suri mone paeva vanuselt. 1885. aasta suvel kosutas Lydia Michelson koos tutardega tervist
Kuressaare
mudaravilas.
Lydia Michelson (Koidula) suri 1886. aastal
rinnavahki
ning maeti Kroonlinna. 1946. aastal toodi tema porm
Tallinna
ja sangitati 11. augustil 1946 Tallinna
Metsakalmistule
.
[2]
Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jaid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul.
[3]
Lydia Michelson (Koidula) Kroonlinnas 1886. aastal
Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Tema varasem looming koosnes pohiliselt tolgetest-mugandustest saksakeelsetest kirjatoodest. 1861 ilmus Parnu Postimehes tema trukidebuut ? tolgitud lugu "Kivirist". 1863 ilmus eraldi raamatukesena "Ojamolder ja tema minia". Selle kaanel oli ka tema nimi: Lydia Jannsen. Teos oli vaba mugandus saksa kirjaniku L. Wurdigi jutust "Auf der Grabenmuhle oder Geld und Herz". 1865 ilmus tema teine raamat (seekord isa nime all), taas mugandus (saksa kirjaniku W.O.v.Horni teose "Huaskar" aineil) ? "Peru oma viimane Inka". Tema luuledebuut ilmus 28. juulil 1865
Eesti Postimehes
? luuletus
Koddo
("Kodu") ilmus nimemargi "L" all. 1866 martsis ilmus anonuumselt ohuke luulekogu "
Vainulilled
" (
Waino-Lilled
, 32 luuletust, inspireeritud saksa luulest). Peagi lisandus teine luulekogu, "
Emajoe oobik
" (
Emmajoe Opik
1867). Sellest sattus vaimustusse
Carl Robert Jakobson
, kes soovis kogumikust lisada luuletusi oma peagi ilmuvasse "Kooli lugemise raamatusse" ning andis anonuumsele autorile kirjanikunime
L. Koidula
. Selle raamatu kaudu said Koidula luuletused rahva seas uldtuntuks ja armastatuks. Edaspidi ilmusid tema luuletused Eesti Postimehes luhendallkirjaga (
L. K..d.la
).
1868 ilmus Eesti Postimehe "Jututoas" tema esimene pikem alguparane proosatoo "Ainuke".
L. Koidula luule Tartu-aastate paremik ilmus valjaandes "Eesti Postimehe Kalender ehk aastaraamat 1871. aasta peale".
Vanemuise seltsis
oma naidendeid (1870 "
Saaremaa onupoeg
", 1871 "
Saarane mulk
") lavastades pani ta aluse
eesti teatrile
.
Oma loominguperioodi valtel kirjutas ta 4
naidendit
, 7
artiklit
, 86 proosateost ja ule 300 luuletuse.
- 1925 "Kogutud luuletused"
- 1934 "Valitud laulud"
- 1943 "Valitud luuletused"
- 1948 "Valik luulet"
- 1949 "Valitud luuletused"
- 1957 "Teosed" I: Luuletused, II: Jutud ja naidendid
- 1967 "Vaike luuleraamat"
- 1969 "Luuletused" (tekstikriitiline valjaanne)
- 1978, 1993 "Mu isamaa on minu arm"
- 2005 "Loo, suda, oitsele!"
- 2019 "Emajoe oobik" kordustrukk uues,
Maara Vindi
kujunduses
Lydia Jannsen rahvariietes
Lydia Jannsenil oli viis ode-venda: Eugenie Cacilie Fanni Rosenthal (Jannsen, 1845?1897), Johannes (Johann) Emil Leopold Jannsen (1847?1880), August Julius Wilhelm Jannsen (1849?1869), Heinrich (Harry) Woldemar Amandus Jannsen (1851?1913) ja Eugen Friedrich Reinhold Jannsen (1853?1930).
Tema tutred kasvasid Kroonlinnas saksa- ja venekeelses keskkonnas. Hedvig (Hedda) Michelson (1876?1941) elas ja tootas Peterburis. Anna Michelson (1878?1965) oppis ja elas Prantsusmaal ja Itaalias, viibis aastail 1934?1944 Eestis ning seejarel surmani taas Itaalias,
Firenzes
.
Koidula autograaf 100-kroonisel rahatahel
Lydia Koidula monument
Parnus
- Juunis 1929 avati talle
monument Parnus
(autor
Amandus Adamson
), avamisjargsel pidustusel
Endla
teatrimajas pidas Koidulast kone
Aino Kallas
. Parnus asub ka
Koidula Muuseum
.
- Aastal 1944 nimetati Parnu 2. Keskkool umber Lydia Koidula nimeliseks Parnu 2. Keskkooliks (tanapaeval
Parnu Koidula Gumnaasium
). Koidula nime kannavad Eestis ka mitu
tanavat
.
- Aastail 1992?2011 kasutusel olnud Eesti
100-kroonisel rahatahel
oli kujutatud Koidulat.
- Lydia Jannseni (Koidula) sunnikoht
Vandra
lahedal
Kirikumoisa
kulas kunagise kostrimaja asupaigas on tahistatud malestuskiviga (skulptor
Juhan Raudsepp
).
[4]
- Tartus kasvab Koidula tamm, mille all ta olevat armastanud istuda. Tegelikult on puu aga noorem, see on istutatud arvatavasti luuletaja malestuseks parast seda, kui ta oli Kroonlinna elama suundunud.
[5]
- 2018. aastal avati Tartus
Ulejoe pargis
Kaarsilla
lahedal Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni malestusvaljak.
[6]
Koidula ja Jannseni skulptuurid loid vastavalt
Bruno Kadak
ja
Mare Mikoff
.
[7]
- Venemaal
, Kroonlinnas, asub Koidula malestustahvel maja seinal, kus ta elas elu viimased 13 aastat.
[4]
- Tallinnas
,
Rakveres
,
Kuressaares
,
Tartus
,
Viljandis
,
Narva-Joesuus
ja
Vorus
on ning
Narvas
oli Lydia Koidula nimelised tanavad.
- Koidula auks oli nimetatud
joereisilaev
ja
mootorpurjekas
.
- Karl Mihkla
, "Lydia Koidula elu ja looming", Eesti Raamat, Tallinn, 1965.
- Aino Kallas
, "Tahelend", Eesti Raamat, Tallinn, 1999.
- Madli Puhvel
, "Lydia Koidula. Elu ja aeg", Ajakirjade Kirjastus 2016.
- Malle Salupere
, "Koidula: Ajastu taustal, kaasteeliste keskel", Tanapaev 2017.