Louna-Hiina meri

Louna-Hiina meri on Vaikse ookeani osa.

Pohjas ja laanes piirneb Indohiina poolsaarega , edelas Malaka poolsaare ja Sumatraga , kagus Kalimantaniga , idas Filipiinidega ja kirdes Taiwaniga . Edelas uhenduses Andamani merega Malaka vaina kaudu, lounas Karimata vaina kaudu uhenduses Jaava merega , kirdes Taiwani vaina kaudu uhenduses Ida-Hiina merega .

Sugavus kuni 5560 ^[
kusitav
] meetrit. ^[1]

Nimi [ muuda | muuda lahteteksti ]

Louna-Hiina mere nimi rannikul elavate rahvaste keeltes.

hiina 南中國海 (traditsioonilises kirjas) / 南中?海 (lihtsustatud kirjas), hanyu pinyini haalduses Nan Zh?ngguo H?i - Louna Hiina meri. Alternatiivselt 南海 (Nan H?i) ehk l ounameri
indoneesia Laut Cina Selatan
khmeeri ????????? (Sam?tr Ch?n)
malai Laut China Selatan
tai ??????? (Thale Chin)
vietnami bi?n đ?ng - Ida meri

Territoriaalvaidlused [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pikemalt artiklis Territoriaalvaidlused Louna-Hiina meres

Hiina ja teised Kagu-Aasia riigid vaidlevad Louna-Hiina meres sisalduvate saarte, atollide , riffide , kaljude ja madalike ule ^[2]. Nende kuuluvus on oluline, arvestades, et URO 1982. aasta mereoiguse konventsiooni artikli 121 kohaselt saab saarte umber maarata koiki konventsioonis ette nahtud meretsoone ( territoriaalmeri , kulgvoond , majandusvoond ) ning kaljude umber on voimalik maarata territoriaalmeri ja kulgvoond. Seega on riigil, kellele meres olev saar voi kalju kuulub, rohkem moju merepinna ule ning konventsiooni kohaselt ka oigus meretsooni vetes ja merepohjas olevatele elavatele ja mitteelavatele ressurssidele.

Konflikti keskmes on Hiina uheksakriipsujoon , mis umbritseb umbes 90% Louna-Hiina mere pindalast ja mis Pekingi vaitel naitab Hiina alla kuuluvat ala kogu Louna-Hiina merest. Pekingi sonul tuleneb oigus maale, moodustistele ja ressurssidele uheksakriipsujoone sees ?ajaloolistest oigustest“ ^[3]. Joon tostatus konventsiooni kontekstis esmakordselt aastal 2009, kui Hiina saatis URO peasekretarile kaardi, mis sisaldas uheksakriipsujoont. Koos joone esitamisega vaitis Hiina, et tal on ?vaieldamatu suveraansus [Louna-Hiina mere saarte ja kulgnevate vete] ule ning et tal on suveraansed oigused ja jurisdiktsioon ule asjaomaste vete ning merepohja ja aluspinnase osas“. Hiina ei ole andnud tapsemaid selgitusi selles osas, mida uheksakriipsujoon endast kujutab voi milliseid konventsioonist tulenevaid oigusi tapselt Hiina selle ala sees endale vaidab kuuluvat ^[4].

Konflikti on tekitanud ka Hiina ulatuslik, kokku seitsmele korallirahule, ule 250 km ² suurust pindala kattev, tehissaarte ehitamine Louna-Hiina meres. Ehitustegevus algas aastal 2013 hoolimata sellest, et Spratly saarte erinevaid osi (kuhu Hiina samuti tehissaare ehitas) olid nii Vietnam , Malaisia kui ka Filipiinid enda omaks kuulutanud. Tehissaared on relvastatud ja sisaldavad muu hulgas maandumisradu lennukite jaoks. Hiina Valisministeeriumi sonul on tegemist "vajalike kaitseasutustega", mille peamine eesmark on tagada merenduse turvalisus ja abi andmine looduskatastroofide korral ^[5].

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

↑ "arhiivikoopia" . Originaali arhiivikoopia seisuga 5.05.2015 . Vaadatud 22.04.2021 . {{ cite web }}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana ( link )
↑ Michael D. Swaine. China’s Maritime Disputes in the East and South China Seas. Garnegie Endowment for International Peace. 04.04.2013. https://carnegieendowment.org/2013/04/04/china-s-maritime-disputes-in-east-and-south-china-seas-pub-51417 Kasutatud 12.11.2019.
↑ Liu Zhen. What’s China’s ’Nine-Dash Line’ and Why Has It Created so Much Tension in the South China Sea?’. South China Morning Post. 12.07.2016.
↑ Law of the Sea: a Policy Primer. 2017. The Fletcher School of Law and Diplomacy. Chapter 10. https://sites.tufts.edu/lawofthesea/chapter-ten/ Kasutatud 15 november 2019.
↑ Steven Stashwick. China’s South China Sea Militarization Has Peaked. Foreign Policy.19.08.2019.

[1] "arhiivikoopia" . Originaali arhiivikoopia seisuga 5.05.2015 . Vaadatud 22.04.2021 . {{ cite web }}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana ( link )

[2] Michael D. Swaine. China’s Maritime Disputes in the East and South China Seas. Garnegie Endowment for International Peace. 04.04.2013. https://carnegieendowment.org/2013/04/04/china-s-maritime-disputes-in-east-and-south-china-seas-pub-51417 Kasutatud 12.11.2019.

[3] Liu Zhen. What’s China’s ’Nine-Dash Line’ and Why Has It Created so Much Tension in the South China Sea?’. South China Morning Post. 12.07.2016.

[4] Law of the Sea: a Policy Primer. 2017. The Fletcher School of Law and Diplomacy. Chapter 10. https://sites.tufts.edu/lawofthesea/chapter-ten/ Kasutatud 15 november 2019.

[5] Steven Stashwick. China’s South China Sea Militarization Has Peaked. Foreign Policy.19.08.2019.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]