Gottfried Wilhelm Leibniz kaasasundinud idee pooldaja
Kaasasundinud ideed
on monede filosoofide kontseptsiooni jargi
ideed
, teadmised voi uskumused, mis sunnivad koos moistusega, mitte tajust ega kogemusest.
Selle kontseptsiooni tuntumad pooldajad on olnud
Platon
ja
Rene Descartes
. Molemad filosoofid rohutavad, et kogemus on kaasasundinud ideede moistmiseks kull olulised, kuid need ise ei lahtu kogemusest. Nende sonul ei tulene ukski teadmine ainult kogemustest.
[1]
Kuigi indiviidide ideed ja toekspidamised erinevad kultuuriliste, keeleliste ning ajastust tulenevate mojutuste tottu, siis kaasasundinud ideed on fundamentaalsed koikidel inimestel. Selle seisukohaga ei noustu teised filosoofid, peamiselt
empiristid
, kes vaidavad, et koik inimeste pohimotted tulenevad kogemustest, mitte varasematest teadmistest.
Gottfried Wilhelm Leibnizi
sonul sunnivad inimesed teatud teadmistega nagu matemaatilised pohitoed. Teadmine, et 1 + 1 = 2 on meile ilmne, ilma et oleks vaja varasemat kogemust. Kogemused saavad naidata ainult seda, et pohimote on toene antud olukorras. Vaadeldes uhte ouna ja siis teist ouna toestab ainult selles olukorras, et uks ja uks annavad kokku kahe. See teadmine, et uks ja teine annavad kokku kahe igas olukorras, saab olla vaid kaasasundinud idee, sest pohineb olukorral, mida ta ei ole kogenud.
Leibniz vaidab, et kogemused voivad aidata tuua pinnale teatud pohimotteid, mis juba eksisteerivad inimese teadvuses. See sarnaneb olukorraga, kus piisab vaid paari esimese noodi kuulmisest, et meenuks kogu meloodia.
[2]
Kaasasundinud idee kontseptsiooni oponent on filosoof
John Locke
. Tema vaidab, et inimene sunnib ilma uhegi teadmise ja ideeta ?
tabula rasa
ehk 'puhta lehena'. Seega peavad Locke arvates koik ideed tulenema kogemustest ja keskkonnast, mis jouavad sinna labi meelte. Ta utleb, et universaalseid toekspidamisi ei ole olemas, sest imikud ja puudega inimesed ei pruugi neist lahtuda.
Kasutades sama muusikalist analoogi nagu Leibniz, vaidab Locke, et inimesele ei pruugi meenuda meloodia enne, kui ta seda kuuleb, aga ta on teadlik faktist, et ta teab meloodiat ning selle algust kuuldes on ta voimeline meenutama ulejaanut. Leibnizi poolt vaidetavatest kaasasundinud ideedest tulenevad tegelikult varasematest kogemustest, mis on unustatud.
[3]
Platon tostab oma arutlustes kusimuse, kuidas on voimalik, et meil on teatud ideed, mis ei parine keskkonnast. Seda teemat on teaduslikust lahtepunktist uurinud
Noam Chomsky
. Ta proovib selgitada kognitiivselt, kuidas suudab inimene omandada teadmisi, mis on liiga keerukad, et parineda ainult keskkonnast ja kogemustest. Selle uheks naiteks on meie keelelised oskused. Chomsky sonul ei ole voimalik omandad inimkeelt ainult keskkonnast tulenevate kogemuste kaudu, kuid ometi on juba vaga noortel lastel oskus omandad keerukaid moisteid keele kaudu. Seega ei saa lapsed omandada tapset grammatilisi teadmisi ainult kogemuste kaudu, sest need ei ole piisavad ja taielikud. Chomsky jareldab sellest, et inimesed sunnivad koos universaalse grammatikaga, mis aitab keeleoppijal organiseerida keele osad vastavasse susteemi. Chomsky vaidab, et oskus moodustada korrektseid lauseid ja ara tunda grammatiliselt vigaseid lauseid on inimestel kaasasundinud oskus. Teadlane votab oma teooria lauseks postulaadi, et koik keeled on sisuliselt uhesugused pohinedes sarnastel grammatilistel reeglitel.
[4]
Chomsky uurimustest voib jareldada, et osa inimeste teadmisi koosneb varasematest ideedest, mille vallandavad kogemused, mis tulenevad keskkonnast, aga ei ole nende poolt maaratud. Chomsky vaidab, et inimeste uskumused tulenevad meelte kogemustest ja on palju keerukamad kui kogemus ise. Teadlase sonul parineb lisainformatsioon moistusest endast, sest see ei saa oma keerukuse tottu parinead ainult kogemustest.
[4]
Uhiseid jooni voib naha ka inimeste moraalsetes arusaamades.
Edward Osborne Wilson
vaidab oma raamatus "
On Human Nature
", et inimeste psuuhika on sama palju mojutatud geneetikast kui umbritsevast kultuurist. Keskkonna moju saab tema sonul olla vaid piiratud.
[5]
Ka
Carl Jungi
poolt valja tootatud arhetuubid viitavad teatud pohimotetele, mis kehtivad vaga erinevatest kultuuridest parit inimestele uhesuguselt.
Neuroteadus
on samuti leidnud toendeid kaasasundinud ideede kohta. Teadlased avastasid, et neuronid annavad signaale edasi hoolimata inimese kogemusest. Uurijad leidsid vorgustiku neuroneid, mis moodustavad keerukamaid teadmisi, kuid sisaldavad kaasasundinud teadmisi, mida omakorda seostatakse teiste ideedega nagu naiteks malestused. Teadlased tegid katseid rottidega ning tegid kindlaks, et kui neuraalsed ahelad moodustuksid ainult kogemuste pohjal, siis oleks katse tulemuseks vaga erinevad iga roti puhul. Kuid koikidel rottidel esinesid sarnased omadused, mis viitab sellele, et neuraalsed ahelad pidid olema moodustunud enne kogemusi ehk olema kaasa sundinud.
[6]