Edward John Mostyn Bowlby
(
27. veebruar
1907
?
2. september
1990
) oli Briti
psuhholoog
,
psuhhiaater
ja
psuhhoanaluutik
, kes on uurinud laste arengut ja pannud aluse
kiindumusteooriale
.
Bowlby sundis Londonis korgema keskklassi peres. Tema vanemad tegelesid temaga vahe, arvates, et liigne tahelepanu ja hellitamine rikub lapse ara. Esimestel eluaastatel kasvatas teda pohiliselt lapsehoidja, kes lahkus pere juurest, kui Bowlby oli nelja-aastane. See oli tema elu esimene suurem kaotus. Seitsmeaastaselt saadeti ta internaatkooli, mida Bowlby kirjeldas ise hiljem traumaatilise kogemusena.
Ta oppis Cambridge'is psuhholoogiat ja tootas samal ajal ka raskesti kasvatatavate lastega. Hiljem taiendas Bowlby ennast veel meditsiinis ja psuhhiaatrias. Psuhhoanaluutikuks sai ta 1937. aastal. Aasta parast abiellus Bowlby Ursula Longstaffiga ja nad said neli last.
Parast teist maailmasoda tootas Bowlby Tavistocki kliiniku direktorina ja 1950. aastast
Maailma Terviseorganisatsiooni
(WHO) vaimse tervise konsultandina.
Bowlby varajased teadustood lastega suvendasid ta huvi nende arengu vastu. Eriti huvitas teda see, kuidas mojub lastele hooldajast eraldamine. Bowlby arvas, et vaimne tervis ja kaitumisprobleemid on tihedalt seotud varajase lapsepolvega. Ta oletas, et lapsed on justkui eelprogrammeeritud looma kiindumussuhteid, sest see aitab neil ellu jaada. Bowlbyt mojutas etoloogiline teooria, eriti
Konrad Lorenzi
(1935)
vermimine
. Ta leidis, et kiindumuslik kaitumine on instinktiivne ja see esineb lahedussuhet ohustavate olukordade puhul, nt eraldatus, ebakindlus ja hirm. Parast hoolikaid uuringuid hakkas ta valja arendama oma teooriat kiindumussuhte tahtsuse kohta lapse arengus. Ta toetus
kognitiivteadusele
,
arengupsuhholoogiale
ja
evolutsioonibioloogiale
ning kujundas kiindumusteooria (
attachment theory
). Bowlby vaitis, et evolutsiooni kaigus on ellu jaanud need inimlapsed, kes pusisid rohkem emade laheduses ja sellest kasvas valja hupotees, et nii lastel kui ka emadel on tekkinud vajadus uksteisega kontaktis olla.
1.
Lapsel on kaasasundinud vajadus kiinduda uhte kindlasse kiindumusobjekti
Bowlby arvas, et lapsel peab olema uks kiindumussuhe, mis on teistest tahtsam (tavaliselt emaga). Ta nimetas seda
monotroopsuseks
. Selline suhe on kvalitatiivselt erinev koigist teistest suhetest ja selle mittetekkimine viib tosiste negatiivsete tagajargedeni, kaasaarvatud psuhhopaatiani. Monotroopsuse teooriast arenes
emaliku deprivatsiooni hupotees
, mis tahendab, et laps kaitub viisil, mis kindlustab kontakti ja laheduse hooldajaga. Kui laps tunneb ohtu, siis annab ta hooldajale signaali ? selleks voib olla nutmine, naeratamine, liikumine vms. Hooldaja vastab sellele instinktiivselt.
2.
Laps peab saama kiindumusobjektilt pidevat hoolitsust vahemalt kahel esimesel eluaastal
Bowlby (1951) vaitis, et on olemas kriitiline periood emaliku hoolitsuse saamiseks. Enamiku laste puhul on see vahemalt 12 kuud, kuid hoolitsuse pikkus voiks olla 2,5?3 aastat. Kui kiindumussuhe katkeb voi saab hairitud esimese kahe aasta jooksul, siis kannatab laps poordumatute pikaajaliste tagajargede all. Selline risk voib kesta isegi viieaastaseks saamiseni.
Bowlby kasutas terminit emalik deprivatsioon, et viidata ema kaotusele voi temast eraldamisele, samuti kiindumussuhte mittetekkimisele. Emaliku deprivatsiooni hupotees rohutab, et pidevad haired kiindumussuhtes pohjustavad lapsel pikaaegseid kognitiivseid, sotsiaalseid ja emotsionaalseid raskusi.
3.
Emaliku deprivatsiooni pikaajalised tagajarjed
4.
Lapse kiindumussuhe esmase hooldajaga soodustab sisemise toomudeli arengut
See mudel on kognitiivne raamistik, mis holmab
representatsioone
, mille kaudu moistetakse maailma, iseennast ja teisi. Bowlby (1969) jargi on esmane hooldaja tulevaste suhete prototuup, mida vahendab sisemine toomudel.
Bowlby teooriad on tugevalt mojutanud psuhholoogiat, haridust, laste eest hoolitsemist ja vanemlikkust.
Teooria peamine kritiseerija on olnud
J. R. Harris
, kes arvab, et vanemad ei vormi oma lapse iseloomu ega isiksust, vaid laste eakaaslastel on suurem moju. Harris ei leia, et kasvatus peaks olema keskkonna sunonuum. Toestuseks naitab ta, et see, mida laps opib kodus, voib olla valjaspool kodu taiesti tahtsusetu. Naiteks eri peredes kasvanud identsetel kaksikutel on toenaoliselt sarnasemad hobid, huvid, harjumused ja stiilid kui neil, kes kasvasid koos. See naitab looduse, mitte kasvatuse mojujoudu. Harrise vaitel nahtub lahutatud kaksikute uurimustest, et suur osa isiksusest tuleb
geenidest
, mitte kasvatusest. Lapsed ei kasuta paljutki sellest, mida nad on vanematelt oppinud. Mones keskkonnas voivad need kaitumised olla taiesti sobimatud. Lapsed opivad kaitumist pigem oma sotsiaalse grupi liikmetelt. Isegi kui vanemad puuavad kahte last uhesuguselt kasvatada, kaituvad nad ikkagi isemoodi. Harris leiab, et kui laps on ebaseaduslikult kaitunud, siis ei tohiks suudistada vanemaid. Samuti juhul, kui vanemad on last kasvatanud armastusega, siis voib ta teha ikkagi vagivaldseid voi kuritegelikke tegusid.
Kuigi Bowlby kiindumusteooriat on kritiseeritud, on see ometigi uks tahtsamaid lahenemisi lapse arengu moistmisel ja see teooria on aidanud paljusid edasisi empiirilisi uurimusi selles valdkonnas. Bowlby on oma teoorias rohutanud eriti jargmisi tahelepanekuid.
- 6?30-kuused lapsed loovad toenaoliselt emotsionaalseid suhteid tuttavate hooldajatega, ennekoike kui taiskasvanud on tundlikud ja vastavad lapse suhtlemispuudele.
- Vaikesed lapsed naitavad kaitumuslikult, et nad eelistavad luua emotsionaalseid suhteid just uhe kindla tuttava inimesega ? nad kalduvad otsima selle inimese lahedust, eeskatt dustressi olukorras. Samuti kasutavad nad tuttavat taiskasvanut kui turvalist baasi, millelt teha tutvust umbruskonnaga.
- Emotsionaalse suhte loomine varajases lapseeas on hilisema emotsioonide ja isiksuse arengu alus ning vaikelapse kaitumine suhetes leiab moneti jatku ka edaspidistes sotsiaalsetes suhetes.
- Sellistel sundmustel nagu akiline vaikelapse lahutamine tuttavast taiskasvanust voi taiskasvanu voimetus olla tahelepanelik ja vastutustundlik lapse suhtes, on luhiajaline, kuid monikord ka pikaajaline negatiivne moju lapse emotsionaalsele ja kognitiivsele arengule.
- "Maternal Care and Mental Health", 1946
- "Child Care and the Growth of Love", 1965
- "Attachment. Attachment and Loss vol. 1", 1969
- "Separation: Anxiety & Anger. Attachment and Loss vol. 2", 1973
- "Loss: Sadness & Depression. Attachment and Loss vol. 3", 1980
- "A Secure Base: Parent-Child Attachment and Healthy Human Development", 1988
- "Charles Darwin: A New Life", 1991