Jerome Bruner

Jerome Seymour Bruner ( 1. oktoober 1915 New York ? 5. juuni 2016 New York) oli Ameerika Uhendriikide psuhholoog , kelle pohiliseks uurimisvaldkonnaks oli kognitiivne psuhholoogia .

Bruner sai bakalaureusekraadi 1937. aastal Duke'i Ulikoolis ning doktorikraadi 1941. aastal Gordon Allporti kae all Harvardi Ulikoolis . Parast seda tootas ta Harvardi Ulikoolis psuhholoogiaprofessorina ning sai uhtlasi Kognitiivsete Uuringute Keskuse (Center for Cognitive Studies) direktoriks. Bruner oli ka New Yorgi Ulikooli professor.

1963. aastal anti talle Ameerika Psuhholoogiaassotsiatsiooni (American Psychological Association; APA) Silmapaistva Teaduse auhind (Distinguished Scientific Award) ning 1965. aastal oli ta APA president. Tanu Bruneri teadmistele haridusvaldkonnas maarati ta Presidendi Hariduse Nouandvasse Kogusse (President’s Advisory Panel of Education) ning ta on noustanud ka URO agentuure.

Vaimsete seisundite moju tajule [ muuda | muuda lahteteksti ]

Bruneri varajane uurimistoo kognitiivse psuhholoogia valdkonnas keskendus otsuste langetamise protsessidele probleemi-lahendus strateegiate korral eksperimentaalsetes situatsioonides. Alates 1940. aastatest uuris Bruner kolleegi Leo Postman'iga vajaduste, motivatsiooni ja ootuste (voi vaimsete seisundite) moju tajule. Nende lahenemine vastandas funktsionaalse perspektiivi tol ajal valdava formaalse seisukohaga, mis kasitles taju kui iseseisvat protsessi, mida tuleks vaadelda umbritsevast maailmast eraldi. Kui Bruner ja Postman naitasid lastele uhe pikkusega manguasju ja klotse, siis lapsed arvasid, et manguasjad on pikemad kui klotsid, kuna eeldasid, et need on suuremad kui klotsid. Edasistes mentaalseid seadumusi (ingl mental sets ) puudutavates eksperimentides kasutasid Bruner ja Postman tahhistoskoopi, naitamaks katseisikutele luhidalt mangukaarte, lisades nende hulka moned mittestandardsed kaardid, nagu naiteks punane risti kuningas. Eksperimentide kaigus selgus, et kui katseisikuid pole mittestandardsete kaartide olemasolust teavitatud, siis nad neid ei marka. Inimese hoiakute ja suhtumise sekkumist sellesse, mida inimene tegelikult naeb ja kuuleb, hakati psuhholoogias nimetama uueks vaateks (ingl new look ) ning Bruner oli selle koolkonna uks peamisi ideolooge.

Kognitiivse arengu teooria [ muuda | muuda lahteteksti ]

Bruneri too kognitiivse psuhholoogia valdkonnas viis ta laste kognitiivse arengu ning sellega seotud hariduslike probleemideni. 1960. aastatel avaldas Bruner oma kognitiivse arengu teooria. Bruneri teooriad, mis lahenevad arengule Jean Piaget ' seisukohtadest erinevalt, keskenduvad keskkondlike ja kogemuslike faktorite mojule iga indiviidi spetsiifilises arengumustris. Bruneri argument, et inimeste intellektuaalne voimekus areneb sammsammuliste staadiumitena imikueast taiskasvanueani, on mojutanud paljusid eksperimentaalpsuhholooge ja haridusteadlasi.

Bruner oli eriti huvitatud keelest ja teistest inimese motlemise representatsioonide viisidest. Uhes oma tuntumas toos defineerib Bruner inimmotlemise kolm representeerimis- voi sumboliseerimisviisi. Esimene neist on aktiivne viis, mis holmab inimeste motoorset voimekust ja tegevusi, nagu naiteks abivahendite kasutamist. Teine on ikooniline viis, mis seostub sensoorse voimekusega. Kolmas on sumboliline viis, mis holmab arutlemist, mida naitlikustab keel ning millel on uhtlasi keskne roll Bruneri kognitsiooni- ja arenguteooriates. Bruner on keelt nimetanud mitte ainult kogemuste representeerimise viisiks, vaid ka oma kogemuste umberkujundamise voimaluseks. Bruneri seisukoht, et opilased peaksid olema oppimisprotsessi aktiivsed osalised, on laialdaselt aktsepteeritud. Raamatus "The Process of Education" (1960) kirjutab Bruner, et kui rakendatakse sobilikku opetamismeetodit, siis on vaatamata intellektuaalsele arengutasemele igal lapsel voimalik oppida ukskoik millist ainet.

Hilisemates toodes uuris Bruner kone-eelse arengu protsesse ning laste lingvistilise kommunikatsiooni oskusi.