Isikukultus
on uksikisiku, tavaliselt riigijuhi pohjendamatult suur austamine ning tema voimete ja teenete ulehindamine.
Isikultus saab voimalikuks
riigis
kus on kehtestatud susteem, mis kasutab ara
massimeedia
ja
propaganda
voimalusi, et rohuda inimeste
patriotismile
, idealiseerida ja ilustada riigijuhi isikut. Isikukultuse saavutamiseks voib korraldada riigi poolt organiseeritud
meeleavaldusi
,
paraade
, kultuuriuritusi, mis naitavad juhti kangelasena, keda teised jumaldavad. Isikukultus sarnaneb
apoteoosiga
, kuid selle saavutamiseks kasutatakse moodsaid uhiskonnaga manipuleerimise tehnikaid. Tavaliselt kasutatakse seda uhe partei susteemiga ja
totalitaarsetes riikides
.
Isikukultusega kaasneb
autoriteedi
pimesi kummardamine ja tema teenete ulehindamine. Isikukultus on
rahvale
sisendatud ega olene kummardatava isiku tegelikest voimetest ja teenetest.
Isikukultust ilmnes juba
Vana-Roomas
ja
Butsantsis
(nt Rooma ja Butsantsi keisrite jumalustamine).
20. sajandil
ilmnes isikukultust koige enam
NSV Liidus
(
Jossif Stalini isikukultus
),
Saksamaal
(
Adolf Hitleri
isikukultus) ja
Hiinas
(
Mao Zedongi
isikukultus). Tanapaeval eksisteerib isikukultus
Pohja-Koreas
, alates 2000. aastatest on uha rohkem koneldud ka
Vladimir Putini
isikukultusest
Venemaal
[1]
[2]
[3]
.
