Gustave Courbet

Allikas: Vikipeedia
Gustave Courbet
Gustave Courbet, foto: Nadar
Sunninimi Jean Desire Gustave Courbet
Sundinud 10. juuni 1819
Ornans , Prantsusmaa
Surnud 31. detsember 1877 (58-aastaselt)
La Tour-de-Peilz , ?veits
Rahvus prantslane
Tegevusala maal, skulptuur
Kunstivool realism
Tuntud teoseid " Matus Ornansis " (1849?50), " Maailma paritolu " (1866)
Mojutanud Whistlerit , Cezanne 'i

Gustave Courbet ( 10. juuni 1819 Ornans , Prantsusmaa ? 31. detsember 1877 La Tour-de-Peilz , ?veits ) oli prantsuse maalikunstnik . Courbet laks moodsa kunsti ajalukku realismi kunstivoolu peaesindajana, kes massas romantilise maali vastu ja vottis oma teoste aineseks igapaevaelu stseenid. [1]

19. sajandi keskpaiga uhiskondlikest muutustest ning tarkavast modernsest maailmapildist lahtuvalt loi Courbet joulisi ja valjendusrikkaid teoseid, kinnistades sel moel kunstniku uutmoodi loomevabaduse. Oma toore aususe ja ehedusega suutis Gustave Courbet valitseva kunstiautoriteedi proovile panna. [2]

Elukaik [ muuda | muuda lahteteksti ]

Gustave Courbet sundis heal jarjel oleva taluniku peres. Alustas kunstiopinguid juba kodukohas ning joudis 1839 . aastal Pariisi , kus oppis mitme eraopetaja kae all. [3] Kunstniku isa ei soosinud algul poja kunstiharrastust elukutsevalikuna. 18-aastaselt internaatkooli saadetud Courbet pidi saama juristiks , kuid naasis oige pea kodulinna Ornansi, kus vottis kunstnik Claude-Antoine Beau kae all kunstitunde. Kunstiopetaja Beau julgustas opilasi joonistama looduses silmaga nahtavat reaalsust, mis mojutas olulisel maaral Courbet' kunsti praktiseerimise pohimotteid. Viimaks, 1839. aasta sugisel, voimaldas kunstniku isa Courbet'l Pariisi suunduda. [4] Pariisis kulastas kunstnik Louvre'i ning oppis maalimist suurmeistrite teoseid kopeerides. [1] Pariisi Kommuuni sundmustest osavotmise tottu oli kunstnik 1871 . aastal luhikest aega vangis. 1873 . aastal pogenes Courbet ?veitsi, kuhu ta jai kuni elu lopuni. [5]

Looming [ muuda | muuda lahteteksti ]

Courbet' kuulsus pohineb suures osas tema 1840 . aastate lopu ja 1850 . aastate alguse talupoegi ja toolisi kujutavatel olustikumaalidel, mida mojutasid tugevalt kunstniku poliitilised vaated ja realismi kaanon. [5] Kunstnik veendus parast 1848. aasta revolutsioonist osavotmist, et tema kohus on kujutada tegelikkust, eelkoige inimesi, kelle elu ja too on talle lahedased. Tema loomingut iseloomustavad julgelt maalitud aktid ja maastikud, milles on tunda vanade meistrite mojutusi. 1850. aastate keskpaigast eelistas kunstnik poliitilistele teemadele jahistseene, maastikke ja vaikelusid . [5] Maalimislaad liikus uha enam abstraktsiooni poole. [5] Jargmisel aastakumnel hakkas ta taas maalima sotsiaalselt tundlikel teemadel. Teise Keisririigi aegsete olude sunnil piirdus tema teemadering eraelu ja joudehetkede kujutamisega. [5]

Varajane looming [ muuda | muuda lahteteksti ]

Nagu oeldud, oli Courbet' looming suuresti mojutatud realismist ja kunstniku poliitilistest vaadetest. Sellegipoolest on Courbet' varases meistriteoses "Odalisk" taheldatavad kirjanduslikud mojutused. Oigepea hulgas ta kirjandusliku ainese, keskendudes realistlikele stseenidele. [6] Erilist moju kunstniku loomingule avaldasid Barbizoni koolkonna maastikumaalid. 1839. aastal Pariisi suundunud Courbet hakkas riietuma dandilikult ning vottis koduloomaks musta inglise spanjeli , keda on naha 1842 .? 1844 . aastal maalitud autoportreedel ("Vaike autoportree musta koeraga" ja "Autoportree musta koeraga"). [7] Courbet kujutas varastel maalidel tihtipeale iseennast, mille naideteks on teosed "Autoportree (Meeleheitel mees)", "Mees tais hirmu" ( 1843 ? 1845 ), "T?ellist" ( 1847 ) jpt. Olenemata asjaolust, et kunstnik loi algusaastatel palju loomingut, polnud need Pariisi Salongis eriti soositud. Viimaks, 1844. aastal, vottis Salongi ?urii vastu Courbet' teose "Autoportree musta koeraga" ja 1845. aastal teose "Guitarrero" (1844). 1845. aastal valminud suures formaadis maali "Vorkkiik" lukkas Salongi ?urii tagasi; pohjuseks oli toenaoliselt pildi provokatiivsus ja erootilisus. Courbet kujutab maalil magavat tudrukut, kelle rind on pisut paljastatud. "Vorkkiige" puhul on kunstnikul onnestunud oskuslikult sunteesida figuuri- ja maastikumaali stiile. [8]

1846 . aastal reisis Courbet Hollandisse ja maalis portree Van Wisselinghist , kes uhtlasi ostis kaks kunstniku teost. Maal kujutab valgust ja varju rembrandtilikult jarskude uleminekutega. 1847. aastal tegi Courbet veel uhe katse oma teost Salongi ?uriile esitada. Seekord oli tegemist autoportreega "T?ellist" (1847), mille puhul kunstniku naoilme mojub romantiliselt, kuid kujutusviis on marksa komplekssem ja peenem. Olenemata asjaolust, et taas polnud Courbet' looming Salongi poolt soositud ja kunstniku maalistiil kaugenes ametlikust stiilist uha rohkem, tundis ta ennast jarjest enesekindlamalt. Uha suurem hulk kunstnikke asus Salongi piiratud otsuste vastu meelt avaldama. Mitmetest Courbet' kaasaegsetest, naiteks Charles Baudelaire'ist , said spirituaalsed mottekaaslased, kellega kohtuti kohvikutes ja kunstnike stuudiotes. [9]

Realism [ muuda | muuda lahteteksti ]

Courbet' esimene loominguline labimurre toimus 1848. aasta revolutsiooni ajal, kui Salongi ?urii kaotati ning suur osa kunstniku teostest voeti naitusele vastu. [9] 1849. aasta Salong toimus kunstnike endi valitud ?uriiga ja Courbet palvis teise koha, olles esitanud seitse teost, mille hulgas oli nii maastikumaale, portreesid kui ka ?anrimaale . [10] Vabanemine, mida revolutsioon kaasa toi tahendas seda, et Courbet sai oma teostes jatkata realismi joont ning huljata romantilise ainese, mis oli iseloomustanud kunstniku varasemat loomingut. 1848. aasta ulestous ulistas madalamat toolisklassi uhiskonda ja revolutsioonilised ideed mojutasid ka Courbet' loomingut, kes hakkas kujutama kulaelu. Teos "Parast ohtusooki Ornansis" (1848?1849) nimetab maali tegevuspaigaks kunstniku kodulinna ning kujutab mootmetelt suurel louendil Courbet' lahimaid sopru ja vasakul kunstniku isa. Polnud tavaline, et maal, mis esitab lihtsate inimeste igapaevaseid tegevusi, maalitakse nii suurele louendile, sest sellist ?anrimaali peeti madalaks kujutamise kategooriaks. Kriitikute reaktsioon teosele oli halvustav. Siiski muutus uha rohkemate kunstnike maalikasitlus Courbet' omaga sarnaselt realistlikumaks. [11]

Courbet' jargmiseks oluliseks maaliks oli "Kivilohkujad" ( 1851 ), mida hiljem nimetati kunstniku esimeseks sotsialistlikuks teoseks. Tegelikult tundis Courbet sel ajal huvi pigem kunsti, kui poliitika vastu ja kunst oli see, mida ta soovis reformida. Suurteos "Matus Ornansis" (1849?1850) puudis kunsti muutmise ideele lahemale jouda. Maali puhul on taheldatav kunstniku oskus kujutada suurt gruppi inimesi justkui eri portreedest koosneva uhtse pildina. Courbet esitas 1850.?1851. aasta Salongi-naitusele kaheksa teost, mis tekitasid hulgaliselt koneainet ja vastakaid tundeid. [12] See sajandi keskpaiga Salonginaitus oli olulise tahtsusega, sest Courbet' suutis maaratleda oma positsiooni nii selles ajahetkes kui ka hiljem, tagasivaatavalt, moodsa kunsti ajaloos. [13]

Aktimaalid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Courbet maalis elu jooksul palju aktimaale, millest suure osa moodustasid tellimustood. Kuulsaim aktimaal, mille Courbet erapatroonile maalis, oli "Maailma paritolu" ( 1866 ). Teos mojub vaadates uhtaegu nii ?okeerivalt kui ka erootiliselt. Maali sisu on brutaalne ja esitab naist metonuumilise objektina, kes on domineeriv ja allutav. Uks Courbet hilisemaid akte oli "Naine lainete keskel" ( 1868 ), mis kujutab neiu alasti ulakeha lainetest umbritsetuna, rohutades tema naiselikkust ja erootilisust. [14]

Maastikumaalid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Hiljem poordus Courbet' aktimaalide asemel maastiku, jahistseenide ja loomade kujutamise juurde, mis toi tellimustoode naol hasti raha sisse. Courbet' maastikumaalidel on taheldatav konflikt reaalse ja fantastilise vahel. Jahistseenid paljastavad ambivalentsuse ? looduse harmoonia katkestatakse inimese isude poolt. [15] Kunstniku maastikud jargisid sarnaselt tema ?anrimaalidega pohimotet, et inimene on materiaalne olend, kelle suhe maailmaga koosneb materiaalsetest sundmustest. Tema maastikud tekitasid kaasaegses vaatajas tunde vahetust suhtlusest loodusega. [16]

Kriitika [ muuda | muuda lahteteksti ]

Mitmed kriitikud pidasid kunstniku maalitud figuure inetuteks, vulgaarseteks ja deformeerunuteks. Courbet'd nimetati sotsialistlikuks maalikunstnikuks, mille pohjus peitus asjaolus, et kunstnik hulgas pariislikud vaartused, kujutades uhiskonna madalamat klassi ja elemente popkultuurist (plakatikunst). [17] Courbet asus kirjutama mitmele ajalehevaljaandele, puudes enda umber keerlevates aruteludes sona sekka oelda. Ta avaldas oma nime all arvamusi ja seisukohti mitmesugustel teemadel, puudutades ka epiteeti "sotsialistlik kunstnik". Courbet utles, et aktsepteerib seda nimetust roomuga, sest peab ennast nii sotsialistiks, demokraadiks kui ka vabariiklaseks ? teisisonu revolutsiooni partisaniks ning ennekoike realistiks, kes armastab siiralt tode. [18]

Isikunaitus "Realismi paviljon" [ muuda | muuda lahteteksti ]

"Maalikunstniku ateljee" (1855)

Courbet kinnistas oma positsiooni prantsuse moodsa kunsti ajaloos 1855 . aasta naitusega "Realismi paviljon". Kunstnik ei olnud rahul valikuga, mida Salongi ?urii oli Pariisi maailmanaituse jaoks tema loomingu hulgast teinud. Courbet korraldas retrospektiivnaituse, kus ta eksponeeris 40 teost. [5] Sensatsioonilise naitusega "Realismi paviljon" saavutas Courbet kunstnikuna tuntuse, mida ta oli soovinud. Juba noore kunstnikuna alustades teadis Courbet, et peab labiloomiseks publikut raputama ja oskama ennast reklaamida. Naituse keskmes oli suurteos "Maalikunstniku ateljee" (1855), mis kujutab vaga suurel louendil mitmeid Courbet'le lahedasi inimesi ja kunstnikku ennast, kes istub pildi keskosas ning maalib maastikku. [5] Kunstniku isikunaitus ja selle suurteos palvisid kriitikutelt tuliseid reaktsioone. Mitmed kirjutajad mainisid maali poliitilisust ja nimetasid seda ajastu personifikatsiooniks . Courbet' isikunaitust saatis kirjutis " Realismi manifest ", kus ta postuleeris, et vabadus ja kunsti sotsiaalne funktsioon kaivad kasikaes ning ainult iseteadlikkuse ja iseseisvuse kaudu saab kunstnik esitleda oma kaasaega selle autentsuses. [19] Courbet' manifest, naitus ja suurteos "Maalikunstniku ateljee" aitasid kaasa realismi kui kunstivoolu ja -teooria tekkele. Sellegipoolest, nagu kunstniku kaasaegsed Champfleury ja Baudelaire olid oelnud, polnud realismi termin kaugeltki uus, vaid omas pikka ajalugu nii kunstis kui kirjanduses. Suure algustahega sona "realism" asus kunstnik Gustave Courbet' eluajal spetsiifiliselt tahistama 19. sajandi keskpaiga kunsti- ja kirjandusliikumist . [20]

Poliitiline aktiivsus [ muuda | muuda lahteteksti ]

1870 . aasta juulis puhkes Prantsuse-Preisi soda . Kui Claude Monet ja Camille Pissarro pogenesid soja eest Inglismaale , siis Courbet jai Pariisi ning ta valiti kunstnike uhenduse presidendiks. Selle uhingu eesmargiks oli luua kunstnikele riiklikust administratsioonist iseseisev staatus. [21] Courbet' ulesandeks sai iga-aastase Salongi korraldamine ja muuseumide taasavamine. Kunstnik vottis osa Pariisi kommuunist, kaitstes riiklikke ehitisi ja monumente. Pariisi kommuun havitas 16. mail Napoleon Bonaparte'ile pustitatud ausamba Place Vendome'il , kuid 28. mail sekkus kommuuni tegevusse Versailles’ sojavagi ning 7. juunil voeti Courbet vahi alla. Kunstnikku suudistati samba havitamisele kaasaaitamises ning talle maarati kuue kuu pikkune vanglakaristus. 1872 . aastal kaebasid bonapartistid Courbet' kohtusse, noudes temalt ausamba havitamise eest 500 000 kuldfranki ning konfiskeerides koik tema teosed. Kuna Courbet'l polnud raha sellise summa tasumiseks, oli ta sunnitud 23. juulil 1873 kolima ?veitsi. Courbet suri 1875 . aastal La Tour-de-Peilzis , olles 58-aastane. [1]

Matus Ornansis [ muuda | muuda lahteteksti ]

" Matus Ornansis " (1849?1850)

Tema uks kuulsamaid teoseid on " Matus Ornansis " (oli, louend, 315 × 668 cm). Praegu asub see Musee d'Orsays Pariisis . See teos on tanu tegelaste ja kujutatud paiga ehedusele realismi manifest. Kunstnik palus mitmetel Ornansi elanikel poseerida oma vanaisalt paritud maja pooningul. See maja on naha ka maali kaugeimas vasakus nurgas. Hiljem pani ta eri maalidest kokku uhe suure. Maalil kujutas ta matuseid , kuhu olid kogunenud kodanlased ja talupojad. Esiplaanil on lahtine haud , mis nagu kaasaks vaatajaid osalema. Maali uudsus seisneb hiiglaslikus formaadis , mis annab stseenile monumentaalse ilme ja rohutab masendavat meeleolu.

Teost "Matus Ornansis" eksponeeriti 1850. aastal Pariisi Salongis. Kriitikute arvates oli tegu koleda ja labase teosega.

Teos "Matus Ornansis" kujutab vaga suurel louendil umbes 50 elusuuruses inimfiguuri. Pildi koige vasakpoolsemas aares on kunstnik kujutanud vanaisa Oudot'd, kes suri 1848. aastal. Lisaks vanaisale kujutab Courbet oma vanemaid, odesid ja mitmeid sopru. [22]

Kivilohkujad [ muuda | muuda lahteteksti ]

"Kivilohkujad" (1849)

1849. aastal maalis Courbet "Kivilohkujad". Kunstniku sooviks oli naidata kivilohkujate rasket tood, mida nad teevad hoolimata loikavast tuulest ja korvetavast paikesest. Nagusid ta ei naita, aga kaed ja kehad on hasti valja toodud. Figuurid taidavad peaaegu kogu louendi. Tagaplaani maastik on uldistatud, esiplaani kivid ja rohukorred on detailselt esile toodud.

Kui toimus 1855. aastal Pariisi maailmanaitus , siis tema teoseid "Matus Ornansis" ja "Maalikunstniku ateljee" kunstiosakonnas ei aktsepteeritud. Kunstnik ei loobunud ja pani need sissepaasu ligiduses ise valja, kasutades esimest korda sona "realism".

Pariisi Kommuuni ajal vottis osa rahva voitlusest. Kui see lagunes, siis arreteeriti ta suudistatuna Vendome 'i samba purustamises. 1875. aastal pogenes Courbet ?veitsi , kus ta ka suri. Nelikummend aastat hiljem toodi ta porm Prantsusmaale.

Galerii [ muuda | muuda lahteteksti ]

  • "Maailma päritolu" (1866)
    " Maailma paritolu " (1866)
  • "Kivine jõeorg" (1865)
    "Kivine joeorg" (1865)
  • "Autoportree (Meeleheitel mees)" (1843–1845)
    "Autoportree (Meeleheitel mees)" (1843?1845)
  • "Flagey talupojad" (1850)
    "Flagey talupojad" (1850)
  • "Magajad" (1866)
    "Magajad" (1866)
  • "Kohtumine" (1854)
    "Kohtumine" (1854)

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Robert J. Fernier. "Gustave Courbet" . Encyclopedia Britannica . Vaadatud 5.05.2018 .
  2. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 4.
  3. ↑ Tiina Abel (2006). Normandia maalijad . Tallinn: Eesti Kunstimuuseum. Lk 106.
  4. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 10?14.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Mary Morton (2006). Courbet and the modern landscape . Los Angeles: Getty Publications. Lk 1?3.
  6. ↑ gustave-courbet.com. "Gustave Courbet and his paintings" . Vaadatud 5.05.2018 .
  7. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 20?21.
  8. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 25?27.
  9. ↑ 9,0 9,1 James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 35.
  10. ↑ Georges Riat (2008). Gustave Courbet . New York: Parkstone International. Lk 42.
  11. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . Phaidon. Lk 36?40, 51.
  12. ↑ Georges Riat (1997). Gustave Courbet . New York: Parkstone International. Lk 45?46, 54.
  13. ↑ James H. Rubin (1997). Gustave Courbet . London: Phaidon. Lk 88?89.
  14. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 207?208, 212.
  15. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 219, 222?223.
  16. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 268.
  17. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 90?91.
  18. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 97?98.
  19. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 153, 157?159.
  20. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 164?165.
  21. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 274.
  22. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet . London: Phaidon. Lk 75?78.

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parit lehekuljelt " https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gustave_Courbet&oldid=6453608 "