| Felix Guattari
|
|---|
 |
| Sunniaeg
|
Pierre-Felix Guattari
30. aprill 1930, 30. marts 1930
Villeneuve-les-Sablons
|
|---|
| Surmaaeg
|
29. august 1992 (62-aastaselt)
|
|---|
| Amet
|
psuhhiaater
,
filosoof
, psuhhoanaluutik
|
|---|
| Autogramm
|
|---|
 |
|
|
Felix Guattari
(
30. aprill
1930
?
29. august
1992
) oli prantsuse filosoof, psuhhoterapeut ja semiootik. Guattari uuendas
psuhhoanaluutilist
motlemist, tuues sisse
transversaalsuse
moiste, mis uhendab individuaalse ja kollektiivse
teadvustamatuse
. Tuntud on tema tihe koostoo filosoof
Gilles Deleuze
'iga, mille tulemusena valminud teoseid liidab
skisoanaluusi
mudel. Felix Guattari ideed on oluliselt mojutanud ka tanapaeva
okoloogilist
motlemist ja
kohtupsuhhiaatriat
, eriti
inimsusvastaste kuritegude
uurimist.
Pierre-Felix Guattari sundis Pohja-Prantsusmaal Villeneuve-les-Sablons'is,
Oise'i departemangus
. Tema ema Jeanne Paoli oli parit
Korsikalt
, isapoolne suguvosa aga
Bolognast
. Vaikese lapsena oli ta endassetombunud ja teda kasvatasid vanavanemad, kuid uheksa-aastaselt toodi ta vanemate juurde Garenne-Colombes'i (
Hauts-de-Seine
), kus temast sai tanavapoiste kamba juht.
1948
alustas ta Becon-les-Bruyere'is opinguid
farmaatsia
erialal, aga tudines sellest peagi ja hakkas
Sorbonne'i Ulikoolis
oppima filosoofiat. Tollal oli Guattari peamine eeskuju
Jean-Paul Sartre
, kelle
eksistentsialismi
mojud pusisid veel tema hilisloominguski.
[1]
Poliitilise aktivistina kuulus ta
trotskistlikku
ruhma ja lahenes ka
Prantsuse Kommunistlikule Parteile
, kuid asus siis agedalt kritiseerima selle
stalinistlikku
peavoolu ja lahkus parteist.
1950. aastate alguses hakkas Felix Guattari huvi tundma
Jacques Lacani
seminaride vastu. Ta vaimustus
psuhhoanaluusist
ja tahtis saada Lacani too peamiseks jatkajaks, labides ka analuusi Lacani diivanil.
1955
kutsus psuhhiaater
Jean Oury
ta
La Borde
'i kliinikusse, kus katsetati uuenduslikke ravimeetodeid, suhestades omavahel
hullumeelsust
ja
loovust
, rohutades kontakte kohaliku umbrusega ning vahendades patsiendi hierarhilist alluvust arstile.
[2]
Kuna ravialuseid kinni ei peetud, uletas nende arv kumnekordselt voodikohtade arvu. La Borde'i ohkkond oli kogukondlik, tooulesandeid taideti kordamooda, jagades need patsientide, sanitaride ja arstide vahel. Uhised peod ja teatrietendused tugevdasid vastastikuseid sidemeid. Siiski kasutati kliinikus monede
psuhhooside
puhul ka
insuliini
ja
elektri?okke
, eristudes nii
antipsuhhiaatriast
.
Felix Guattarist sai Jean Oury korval kliiniku keskne figuur, ta kutsus sinna oma sopru ja jai La Borde'i elu lopuni.
1960
loi Jean Oury
institutsionaalse psuhhoteraapia
ruhma, mille eesmark oli tegelda haigega tema sotsiaalses seostevorgus, ilma patsienti isoleerimata. Guattari liitus selle ruhmaga ainsa mittepsuhhiaatrina.
1965
asutas Felix Guattari uurimisruhmade ja institutsionaalsete uuringute foderatsiooni (FGERI), mis oli transdistsiplinaarne ning koondas peale psuhhiaatrite ja psuhhoanaluutikute veel haridustootajaid, oppejoude, arhitekte, majandusteadlasi, filmitegelasi jt.
[3]
Selle pinnal loodi uurimiskeskus CERFI, mis tegutses 1970. aastatel vaga aktiivselt tervishoiu ja hariduse vallas.
1969
viis uks La Borde'i kaastooline Felix Guattari kokku Gilles Deleuze'iga. Nende vahel tekkis intensiivne dialoog, millest sai eluaegne soprus.
[4]
Guattari oli votnud psuhhoanaluusi suhtes kriitilisema hoiaku, ta ei tunnustanud enam
Oidipuse kompleksi
maaravat rolli ega Lacani vormelit "teadvustamatus on struktureeritud nagu keel", mis voimaldas taandada teadvustamatud protsessid
tahistaja
instantsile. Deleuze'i ohutusel hakati koos kirjutama raamatut, mille pealkirjaks sai "Anti-Oidipus" (1973). Suurem osa uusi ideid parines Guattarilt, Deleuze aga asus neid sustematiseerima ja filosoofiliselt motestama. Vastandumaks strukturalistliku keeleteaduse mudelile, hakkas Guattari kirjeldama teadvustamatust "ihamasinate" kaudu (
machines desirantes
).
Jargnesid "Kafka" (1975) ja kogumik "Tuhat platood" (1980), kus siduvaks pohimoisteks saab "seade" (
agencement
).
[5]
Deleuze ja Guattari vaatlesid keelelist valjendust kollektiivse lausumisseadena, mida ei saa taandada uhelegi
subjektile
. Strukturalismis olid olnud kesksel kohal kaksikjaotused, mida illustreerib
puu-diagramm
. Kaksikjaotuste valtimiseks loid Deleuze ja Guattari
risoomi
mudeli, kus iga punkti saab uhendusse viia iga teise punktiga. Deleuze'i ja Guattari viimane koos kirjutatud teos oli "Mis on filosoofia?", kus Guattari lisas oma soovitusi ja taiendusi Deleuze'i kasikirjale.
- ↑
Francois Dosse (2009).
Gilles Deleuze et Felix Guattari. Biographie croisee
. Paris: La Decouverte. Lk 41.
- ↑
Ibid.
, lk 61 jj.
- ↑
Ibid.
, lk 97.
- ↑
Ibid
., lk 13 jj.
- ↑
Ibid
., lk 25 jj.