Eha Lattemae
(
2. september
1922
Monnaste
[1]
?
14. november
2012
[2]
) oli eesti
luuletaja
.
Lattemae lopetas
1948
. aastal
Tartu Riikliku Ulikooli
ajaloolasena.
[2]
Esimesed luuletused avaldas ta 1955. aastal Viljandi kohalikus lehes, tema debuutkogu trukiti 1968. aastal. Kaks Lattemae raamatut ilmus ka
Karjala ANSV
-s.
[2]
1971
. aastal sai temast kutseline kirjanik
[3]
, 1974. aastal voeti ta vastu
Eesti Kirjanike Liitu
.
[2]
Eha Lattemae kirjutas peamiselt nukratoonilist loodus- ja isikuluulet
eesti
(palju
Tarvastu
murrakus) ja
soome keeles
.
- "Oma sammude varjust" (
1968
)
- "Uskon aurinkoon" (
1969
,
Petroskoi
)
- "Paasuke paevalind" (
1971
)
- "Nonda ma lahen" (
1973
)
- "Metsamarju. Motsamarju" (
1974
)
- "Poimin marjoja sinisesta metsasta" (
1975
,
Petroskoi
)
- "Kahel haalel" (
1981
) (koos isa Andres Lattemaega)
- "Elulugu" (
1981
)
- "Iltakavelylla / Ohtune jalutuskaik" (
2003
)
- "Eha Lattemae sunnipaevaks"
. Eesti Raadio, 1982 (ERR-i arhiiv)
- Terttu Vikstrom
. "Oma vaikne haal" (Eha Lattemae 60). Soomekeelsest kasikirjast tolkinud
Vaime Kabur
. Looming 1982, nr 9, lk 1273?78;
loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
- Lauri Sommer.
"Eha Lattemae seisab mitme kultuuri veerel"
. Sakala, 20. veebruar 2008
- Lauri Sommer.
"Eha Lattemae at the edge of several cultures"
. Estonian Literary Magazine, autumn 2008
- Eha Lattemae
"Koikjalt olen lainud jaljetult...
Luulesaade Klassikaraadios 14. veebruar 2008
- Brita Melts
.
"Liivi luulepreemia palvis sel aastal Eha Lattemae"
. EPL, 2. mai 2008
- "Suri luuletaja Eha Lattemae"
. ERR, 17. november 2012
- Eha Lattemae 2. IX 1922 ? 14. XI 2012. Eesti Kirjanike Liidu nekroloog
. Looming 2012, nr 12, lk 1798?99
- Alvar Loog
.
"Nimetu nukruse 50 halli varjundit"
.
Postimees
, 2. september 2022
- Haud Tallinna Metsakalmistul