Jakob Hurda
koostatud "
Vana kandle
" esimene koide (
1886
) sisaldab
Polva kihelkonnast
kogutud regilaule
Piksepapilt Vihtla Jurgenilt ules kirjutatud "Pikse palve" Johann Gutslaffi 1644. aastal Tartus ilmunud teoses "Kurtzer Bericht und Unterricht Von der Falsch-heilig genandten Bache in Lieffland Wohhanda" ("Vaaralt puhaks peetud Vohandu joest Liivimaal")
Eesti rahvaluule
(ka:
eesti folkloor
) on
eesti rahva
vaimne
parimus
, milles on
sunkreetiliselt
uhendatud
uskumused
,
teadmised
, kogemused,
tavad
ja
esteetika
.
Eesti keeles
kasutatakse vahel sunonuumsetena ja vahel eri tahenduses moisteid "
rahvaluule
" ja "
folkloor
". Esimene neist tahistab eeskatt rahva parimuslikku suulist loomingut, teine voib tahistada laiemalt kogu vaimset parandit, sealhulgas
rahvausundit
, tavandeid,
muusikat
ja muud.
Traditsioonilises kasitluses moistetakse rahvaluule all eeskatt talupojauhiskonnas levinud parimust (
muinasjutud
,
muistendid
,
naljandid
,
pajatused
, vanad
rahvalaulud
,
moistatused
,
vanasonad
,
konekaanud
). Tanapaevane kasitlus loeb rahvaluule hulka ka tanapaeval levivad
anekdoodid
,
keerdkusimused
,
linnalegendid
jms.
Vanimad kirjalikud allikad, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad (
Saxo Grammaticuse
"Taanlaste vagiteod",
Lati Henriku
"
Liivimaa kroonika
",
Bartholomaus Hoeneke
"
Liivimaa noorem riimkroonika
jt), alates
17. sajandist
ka kohtu- ja muud ulekuulamisprotokollid, pastorite markmed ja aruanded, reisikirjad (nt
Adam Oleariuse
"Uus Parsia reisikiri"), sonaraamatud jms. Varaseimad regilaulutekstide ulestahendused naiteks parinevad 1660. aastatest.
Seoses
romantismi
ja
rahvusliku arkamisega
elavnes huvi Eesti rahvaluule vastu
19. sajandil
. Esimesed selles vallas olid baltisaksa estofiilid.
Johann Heinrich Rosenplanter
andis valja eesti keele uurimise teemalist ajakirja ja kutsus ules koguma rahvaparimust.
Arnold Friedrich Johann Knupffer
kogus ja andis valja Kadrina rahvalaule ja jutte.
Alexander Heinrich Neus
kogus ja avaldas regilaule.
Friedrich Robert Faehlmann
pani oma kunst
muutidega
aluse eesti
pseudomutoloogiale
ning kogus
Kalevipoja
-muistendeid rahvuseepose tarbeks.
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi
toos voib naha eestikeelse folkloristika algeid.
1888. aastal avaldas
Jakob Hurt
uleskutse "
Paar palvid Eesti arksamaile poegadele ja tutardele
", kutsudes koiki kirja panema rahvamalestusi ehk vanavara, sisuliselt rahvaluule tahenduses. Hurdale tegi kaastood ligi 1400 korrespondenti, kujunesid kogumise, sailitamise ja avaldamise pohimotted. Hurda algatusel koostati esimesed eesti rahvaluule teaduslikud valjaanded, alguse sai hiigelsari "
Monumenta Estoniae Antiquae
".
Matthias Johann Eisen
vottis kasutusele termini "rahvaluule". Ka tema tegeles rahvaluule kogumisega ning avaldas lisaks arvukalt kogutud materjali rahvavaljaandeid. Eisen kogus mh rahvausundilist materjali.
Eesti Kirjameeste Seltsi
tegevuse raames kogusid rahvajutte
Juhan Kunder
,
Jakob Korv
,
Jaan Jogever
.
19.?20. sajandi vahetuseks hakkas rahvaluuleteadus iseseisvana valja kujunema, eristudes
etnograafiast
ja
arheoloogiast
. Eesti rahvaluuleteaduses sai ainuvaldavaks
vordlev-ajalooline meetod
, tugev oli Soome koolkonna moju, mis kestis labi 20. sajandi.
1919
. aastal asutati
Tartu ulikoolis
eesti ja vordleva rahvaluule oppetool, mida asus juhtima professor
Walter Anderson
. Ta keskendus folkloristlikule meetodile, eesti ainese vordlemisele teiste rahvaste folklooriga ja rahvaluule arhiivi korraldusele. Aastail 1919?1934 oli Tartu ulikooli oppejouks Matthias Johann Eisen, kelle loengud tuginesid tema varasemale toole, keskendudes usundile, eepostele ja eesti ning soome materjali vordlemisele.
1927
. aastal asutati
Oskar Looritsa
algatusel ja juhtimisel
Eesti Rahvaluule Arhiiv
. Selle nurgakiviks sai Jakob Hurda kaastooliste abiga loodud 162-koiteline vanavarakogu, mille Loorits toi ara Helsingist
Soome Kirjanduse Seltsist
. Eri arhiivide juures asuvaid rahvaluulekogusid (Eesti Kirjameeste Seltsi kogu, EUS-i kogu jpt) hakati koondama ERA ruumesse. 1930. aastail algatati mitu rahvaluule kogumise voistlust alates 1935. aastast maaras
riigivanem
iga aasta iseseisvuspuhaks parimaile rahvaluulekogujaile rahalised preemiad. Aastatel 1936?1938 toimus rahvaviiside ja -juttude heliplaadistamine. 1930. aastatel olid eesti rahvaluuleteaduses esindatud filoloogiline (
August Annist
) ja etnoloogiline suund (
Oskar Loorits
,
Richard Viidalepp
,
Herbert Tampere
).
1940. aastal muudeti Eesti Rahvaluule Arhiiv Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks, 1947 uhendati rahvaluule oppetool kirjanduse kateedriga. Rahvaluule oppejouks (alates 1974 professor) sai
Eduard Laugaste
, kes opetas rahvaluule teooria, ajaloo ja liikide pohikursusi. Hiljem lisandusid
Udo Kolk
, kelle uurimisalaks oli regilaul ja rahvamuusika, ning
Paul Hagu
, kelle tood keskendusid setu folkloorile. Uurimismeetodis jai valdavaks vordlev-ajalooline meetod; mujal maailmas toimunud
paradigmade
mitmekesistumine Noukogude perioodil Eestisse praktiliselt ei joudnud.
1980.?1990. aastatest on Eesti rahvaluuleteaduse uurimisaines ja lahenemisviisid mitmekesistunud. Rohkem tahelepanu on pooratud teksti korval kontekstile; uuritud on kaasaja folkloori.
Arvo Krikmann
on uurinud rahvaluule luhivorme,
Ingrid Ruutel
eesti rahvamuusikat,
Mall Hiiemae
rahvakalendrit,
Eda Kalmre
tanapaeva rahvaluulet,
Ulo Valk
mutoloogiat,
Risto Jarv
rahvajutte,
Tiiu Jaago
regilaulu poeetikat ja rahvaluule uldteooriat.
1993. aastal taastati Tartu ulikoolis ajaloolise nime all iseseisev eesti ja vordleva rahvaluule oppetool. 1995 sai Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond Eesti Rahvaluule Arhiivi oigusjarglasena tagasi oma ajaloolise nime. Molemad institutsioonid tegelevad Eesti rahvaluule kogumise, uurimise ja avaldamise ning oppetooga.