Auruvedur (ingl.k. steam locomotive ) on aurumasina voi auruturbiiniga vedur, mille puhul on energiakandjaks ja liikumiseks vajaliku jou tekitajaks veeaur. Auruveduri paneb liikuma iseseisev aurujouseade , mis koosneb aurukatlast ja aurumasinast . Auruvedureid ei kasutata tanapaeval tavaraudteeliikluses reisija- ja kaubavedudel. ^[1]

Ulevaade [ muuda | muuda lahteteksti ]

Auruveduri katlas toodetakse aur, mis juhitakse labi ulekuumendi aurumasinatesse . Aurumasinad paiknevad veduri molemal kuljel ning neid on enamasti kaks. Aurumasinatest antakse joud veo- ning sidetiislite kaudu edasi ratastele, pannes need liikuma. Auruveduritel on kuttena kasutatud pohiliselt kivisutt voi masuuti, kuid ka metsamaterjali ja polevkivioli. Vee- ja kuttevarud on auruveduritel harilikult veduri jarele haagitud tendris . Vaiksematel, ilma tendrita tankveduritel on kuttevarud veduril. Auruvedurid olid ehituselt lihtsad, pakkudes suurt voimsust aurumasina madalate poorete juures. Samas olid auruvedurid liialt rasked ja nende kiirendusvoime liikumahakkamisel vaike. Enne liikumise alustamist ja vagunite ette haakimist oli vaja auruvedureid mitu tundi ette soojendada (kutta). Vorreldes diiselmootoriga on kolbaurumasina kasutegur suhteliselt madal ( keskmiselt 4?8. Maksimaalselt on kasutegurit suudetud tosta 12%-ni. ^[1]

Kuigi auruvedur oli raskete rongide vedamisel sitke ?tooloom“, ei sobinud see hasti manoovriveduriks. Ka puudusid sobivad auruvedurid vaikeste rongikoosseisude vedamiseks. Suurte vedurite kasutamine rongide koostamiseks ei olnud majanduslikult tohus, vaikesed auruvedurid seevastu olid jallegi liiga aeglased. Auruvedurite hiilgeaeg oli 1930 aastatel, mil auruvedurite tippkiiruseks saavutati 200 km/h ning suurimad Ameerika vedurid omasid voimsust ule 3000 kW. ^[1]

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Esimesed auruvedurid ehitasid Suurbritannias Richard Trevithick ( 1803 ) ja George Stephenson ( 1814 ). Venemaal ehitasid esimesed auruvedurid isa ja poeg Jefim ja Miron T?erepanovid 1833 ? 34 . ^[2]

NSV Liidus lopetati auruvedurite tootmine 1956 . Nad asendati suurema kasuteguriga elektri - ja mootorveduritega . ^[2]

Auruvedurid Eestis [ muuda | muuda lahteteksti ]

"Surnukskuulutatud auruvedur ei motlegi alla vanduda. Aurukatla kasuteguri tostmises, aurumasina voime valjaarendamises, kahjulikkude takistuste voitmises ja ehitusdetailide parandamises on mone viimase aasta jooksul tehtud otse uskumatuid edusamme. Kui viis aastatki tagasi oleks ennustatud neid saastuprotsente ja seda voimetousu, mida praegu tegelikult annavad koige voimsamad vedurid, siis oleks seda raske olnud uskuda isegi spetsialistil. Selles veenda mittetehnikuid, kes aga vajalikkude kapitalide noutamisel tihti suurema kaaluga on, kui asjatundjad, oleks veelgi raskem olnud." Otto Sternbeck . Ta siiski elab. Eesti Raudtee , 12. veebruar 1937, nr. 1, lk. 1.

1930. aastate keskel oli Eestis iga paev liikvel keskmiselt 65 laia- ja 55 kitsaroopmelist vedurit, sealhulgas isegi 70-aastasi. Veduri keskmine eluiga oli 40?50 aastat ^[3] . 1. jaanuaril 1969 oli Eestis 126 auruvedurit ^[4] . Veel 1990. aastail oli Eestis kumneid auruvedureid, mis seejarel vanarauaks muudi.

Aastatel 1931?1940 ehitati Franz Krulli masinatehases 26 auruvedurit ^[5] .

Auruvedureid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• A
• B
• FD
• IS
• Kc4
• L
• O
• OR21
• M
• P36
• Sk
• SO
• Tk
• V
• DRB-Baureihe 50

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Raudteetransport
• Kaspar

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Juri Loog . Eesti raudteeveeremi ajalugu. I?II osa. Tallinn, 2009?2012.

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• [2]
• Postmark Eestis ehitatud auruveduriga Sk
• Ristloike auruvedur aurukatla video - Youtube.com