Aa mois

Aa mois (ka Aamoisa mois ; saksa keeles Haakhof ) oli ruutlimois Virumaal Luganuse kihelkonnas . Nuudisajal jaab endine moisasuda Ida-Viru maakonna Luganuse valla territooriumile Aa kulla. Aa moisa harrastemaja asub Pohja-Eesti paekalda lahedal.

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Mois rajati arvatavasti 15. sajandil , ajavahemikul 1426 ? 1497 . Enne Liivi soda oli see Narva foogtile alluva orduametkonna keskus.

Suvel 1630 kinnistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf valduse Tallinna burgermeistrile Georg von Wangersheimile . Wangersheimide perekonna kasutusse jai mois kuni 1787 . aastani.

Algul elasid moisaomanikud tagasihoidlikus palkmajas. Aastatel 1696 ? 1698 , mil Aa moisnikuks oli Georg Bogislaus von Wangersheim , ehitati Tallinna ehitusmeistri Peter Jonase juhtimisel kiviloss, mis palladianistlikult pohiplaanilt sarnanes umbes samal ajal ehitatud Palmse moisahoonega ja paarkummend aastat vanema Maardu moisaga . Tegemist on uhega vahestest sailinud rootsiaegsetest moisatest Eestis . Sellest ajast on sailinud kahekorruseline keskosa. Nagu Palmse moisalgi, olid hoonel tiibosad, mis fassaadil eendusid ja tagakuljel taandusid. See oli uks esimesi lossilikult kujundatud moisasudameid Eestis .

Arvatavasti samal ajal rajati iluaed hoone tagant laskuvatele terrassidele , mis klindiveere all loppesid tiikidega .

Pohjasojas moisahoone ruustati ja poletati maha, nii et jarele jaid ainult muurid.

Kindralleitnant Axel von Wangersheim , kes oli vahepeal Riia komandant , sai 1720. aastatel moisa enam-vahem endisse korda. Umbes 1723 seati peahoonesse ules vaga ilusad koobaltiga kirjatud kahhelahjud , millest uks on praegu Kadriorus endises " Lustihoones ". Tislermeistritena tootasid moisas naiteks Tobias Schamer ja J. G. Borchardt ja 1753 Johann Ulrich Rumber Saksamaalt .

18. sajandi lopul jai vana harrastemaja kitsaks. Seda laiendati meister Christian Gottlieb Waltheri juhtimisel mahukate uhekorruseliste tiibosadega . Fassaad muudeti klassitsistlikuks . Keskosa, mis varem oli taandunud, ehitati kinni ning selle otsa pandi barokne frontoon. Sellest ajast parinevad ka kurekujuline tuulelipp hoone frontoonil (umbes samasugune nagu Narva Raekojal ) ning varaklassitsistliku nikerd-dekooriga peauks.

1782 oli moisas 66 teenijat. Moisale kuulus vaike sadam. Nii monelgi vaiksel suveohtul soudis seltskond merele paberlaternate ja tammepargadega ehitud paatides. ^[
viide?
]

Aastatel 1787 ? 1841 kuulus mois Nasackinitele . Aastatel 1869?1886 oli Aa mois Cramerite suguvosa valduses, 1869 ostis Georg Wilhelm Cramer (1812?1882) moisa Nasackinitelt ja loovutas 1882. aastal oma pojale Charlesile.

19. sajandist parinevad moonakate majad, kus praegu on hooldekodule kuuluvad korterid, ning (sajandi teisest poolest) harrastemaja historitsistlikud puitpitsilised varikatustega verandad fassaadi sissekaigu ees.

Viimased kumnendid enne natsionaliseerimist (alates 1889 . aastast) kuulus mois Grunewaldtidele . Viimane omanik oli kirjanik ja vene klassikalise kirjanduse saksa keelde tolkija Otto von Grunewaldt .

1919 mois natsionaliseeriti. Moni aasta hiljem jagati moisa maad asundustaludeks .

Alates 1924 . aastast tegutseb moisahoones hoolekandeasutus . Esimesed hoolealused toodi sisse juba detsembris 1923 , ametlik avapidu toimus jaanuaris 1924 .

Aa moisaansambel on 1979 . aastast arhitektuurimalestisena riikliku kaitse all.

Puuliikide rohke Aa park on looduskaitse all.

Restaureerimist alustati 1987 ? 1988 pargi laaneservas paiknevast 18. sajandi lopust parinevast paviljonist, mis oli koige viletsamas seisundis: krohv oli varisenud ja volvid tillkusid. Too valmis suvel 1988 (restaureerimise projekti autor U. Saar, sisekujundaja K. Roosi). Hoone voeti kasutusele kabelina .

Moisaansambel [ muuda | muuda lahteteksti ]

Peahoone on barokkstiilis kivihoone, mille keskosa on kahekorruseline ja tiibosad on uhekorruselised.

Hoonest ida pool asus tall , laane pool varaklassitsistlik kuppelkatusega kaheksanurkne kabel . Edela pool asus suur karjaou paljude hoonetega umber hoovi. Kaugemal laanes oli vesiveski ja selle lahedal pollul kuivati ja rehi , mis tuleohutuse huvides paigutati moisakompleksist kaugemale.

Seisukord [ muuda | muuda lahteteksti ]

Peahoone valiskuju on parit 19. sajandist. Et sees tootab hooldekodu, on maja heas korras. Maalitud kahlitega jalgadel ahi 18. sajandi algusest on viidud Eesti Kunstimuuseumi . Vasakule tiivale ehitati 1970. aastate lopus suur kolmekorruseline hooldekodu juurdeehitis .

Mitmed korvalhooned on sailinud, kuigi osalt umberehitatuna. Kabel on 1980. aastate lopul restaureeritud. Karjaou on varemetes, vesiveski on maatasa. Varemetes on ka endine viinavabrik, kus piiritust aeti veel isegi parast Teist maailmasoda.

Muuseum [ muuda | muuda lahteteksti ]

Moisahoone esimesel korrusel on sisustatud muuseum. Praegu saab seal naha moisaaegses stiilis sisustatud kabinetti ja saali. Fuajees on naitus vanaaegsetest esemetest.

Muistend [ muuda | muuda lahteteksti ]

Aa mois olla vanasti olnud mereroovli loss. Umberringi olnud mannimets ja umbrust kutsutud Manniskorbeks. Mere poolt olnud lahtine vaade merele, maa poolt aga paks mannimets. Mereroovlid eksitanud oositi tuledega laevu ja riisunud varandusi.

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Ants Hein . Aa ? mois mererannal. Horisont , 1988, nr 9, lk 32-33.
Meeli Muuripeal . Aasse ajamatkale. ? Maakodu , juuni 2002 , lk 10?14.

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Aa mois Rahvusarhiivi Eesti ala moisate registris
Aa mois. Inventariseerimine . Muinsuskaitseameti digiteeritud arhivaalid
Aa moisa peahoone esikulg, foto; allikas