Mati Hint
(
28. august
1937
?
5. detsember
2019
) oli eesti keeleteadlane, uhiskonnategelane ja poliitik.
Mati Hint sundis
Tartus
Mellini kliinikus. Pere elas Ulpre talus Tartumaal
Rongu vallas
Raigaste
kulas. Isa Oskar Hint (1896?1982) oli suure talu peremees, Rongu
valla volikogu
liige, neli aega
vallavanem
(
Vabadussoja
algusest kuni 1930), paljude seltside ja uhistute liige voi asutaja,
kirikukoguduse
noukogu liige,
kaitseliidus
tegev mitmel ametikohal. Punavoimude hinnangul oli Oskar Hint “rahvavaenlane”, ta arreteeriti, oli Polaar-Uuralites vangilaagris 1945?1952, ema Linda Hint (1911?1985) aeti kahe lapsega seljariietes kodutalust Ulprelt valja. Ajutine ulualune saadi
Aakre
vallas Undi kulas sugulaste juures, millest kujunes alaline elukoht vaga kitsastes oludes. Perekonna mitme polve polist kodutalu ei saadudki tagasi, vaatamata isa Oskari pikale kohtuskaigule Noukogude ajal ja Mati vastavale taotlusele taasiseseisvunud Eesti ajal.
[1]
Mati Hint oppis
Aakre algkoolis
aastatel 1944?1952, kooliaeg pikenes haiguste tottu, kool muudeti seitsmeklassiliseks, ta lopetas selle kiitusega. Seejarel oppis
Elva Keskkoolis
1953?1957, kus lemmikained olid kirjandus ja matemaatika, lopetas hobemedaliga.
[1]
[2]
1957?1963 oppis
Tartu Riikliku Ulikooli
ajaloo-keeleteaduskonnas eesti filoloogiat spetsialiseerumisega
soome-ugri keeltele
ja
rakenduslingvistikale
(strukturaalne ja matemaatiline lingvistika, seega ka koik matemaatika teoreetilise haru kursused); lopetas ulikooli kiitusega. Ta oli ulikooli ajal
KGB
jalgimise all, seetottu onnestus ulikool lopetada ule noatera rektor
Fjodor Klementi
eriloaga tingimusel, et ta ei lahe kunagi toole opetajana noorsoole vaari arusaamu sisendama. Seetottu toole teda ei suunatud, kuid ta paases
Teaduste Akadeemia
aspirantuuri
sisseastumiseksamitele
akadeemik
Paul Ariste
isikliku soovituskirjaga ja temast sai Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant 1963?1966, filoloogiakandidaadi (
PhD
) vaitekirja kaitses 1971.
[1]
Mati Hint tootas Keele ja Kirjanduse Instituudi teadurina kuni 1975, seejarel
Tallinna Pedagoogilise Instituudi
(hiljem Pedagoogikaulikool, nuud
Tallinna Ulikool
) eesti filoloogia osakonnas oppejouna. Uldeesti keele ja kultuuri korval oli tema erihuviks paritolu tottu lounaeesti keel ja kultuur. Ta korraldas uliopilastele murdepraktikaid Louna-Eestis (
Kambja
,
Otepaa
,
Rongu
,
Kanepi
,
Sangaste
kihelkonnas), samuti Saaremaal (
Sorves
ja
Jaani kihelkonnas
), nendel valjasoitudel tutvuti eesti keele koige eriparasemate murretega. Ta oli ka
liivi keele
huviline ja harrastaja ning liivi kultuuri tutvustaja, kainud paarkummend korda
Kuramaal
liivi kulades ja nainud liivi konekeele haabumist emakeelena. Sealt tema teravnenud pilk ja tahelepanu juhtimine
kakskeelsuse
ohtudele.
[1]
[3]
1982. aastal algatas ta eesti keele opetamise uuendamise uldhariduskoolis ja juhtis uuenduslike opikute autorite kollektiivi, tema enda eesti keele opik 10. klassile ilmus mitmes trukis. Oppetoo korval tegeles ta poole sajandi jooksul ka teadustooga, vottis osa paljudest konverentsidest ja kongressidest (enamasti keeleteaduslikud, aga vahemikus 1989?1995 ka poliitilised ja inimoigusalased), millega kaasnes arvukalt ettekannete publikatsioone, nendest voorkeelseid publikatsioone paarikumnes riigis. Ta oli ka
Eesti Rooma Klubi
liige.
Uhiskondlikust elust osavott oli seotud venestamisele vastutootamise ja Eesti iseseisvuse taastamisega
Rahvarinde
liikmena 1988?1992 ja
Keskerakonna
liikmena 1991?1995. Poliitiliselt maaratles ta end
sotsiaaldemokraadina
sojaeelse
Eesti Vabariigi
sotsiaaldemokraatia mottes, ideaaliks uhiskondlik
oiglus
. Tallinna raekoja platsil pidas ta 1989 kolme
Balti riigi
rahvarinde juhtidega kooskolastatud programmilise iseseisvuskone ?Balti tee“, mis ilmus sel puhul ka trukisena eesti, lati, leedu, inglise ja vene keeles (hiljem on tolkeid lisandunud). Konekoosoleku foto temast joudis USA poliitikaajakirja
Time
kaanepildile.
Balti keti
ajal 23. augustil 1989 koneles ta USAs Baltimaade iseseisvust toetavatel demonstratsioonidel ja kommenteeris Balti ketti USA populaarsetes televisioonisaadetes. Sama aasta suvel sai ta valissoite voimaldava
passi
ja siis tuli ka ridamisi kutseid rahvusvahelistele inimoiguskonverentsidele, kus oli voimalik Balti kusimust kasitleda. Paljude auhindade ja muu tunnustusega kaasnenud rahalised toetused voimaldasid tal lisaks osavottudele valismaistest konverentsidest kaasajastada tehniliselt Tallinna Ulikooli eesti keele
oppetooli
ja osta erialast kirjandust oppetoolile.
[1]
[2]
Eesti poliitika toi talle siiski monegi pettumuse, nii et ta lopetas oma erakondliku kuuluvuse ja parast
riigikogu
volituste loppu poordus tagasi erialasele toole Tallinna Ulikoolis. Ta oli 1978. aastast
dotsent
, 1993. aastast
professor
. 1997. aastal kaitses
Helsingi Ulikoolis
filosoofiadoktori
kraadi, 2002. aastast
emeriitprofessor
. Oppetoost loobus alles 2016. aastal, aga mitte akadeemilisest elust ? publitseerimine ja konverentsidel esinemine jatkus elu lopuni. Ta on maetud
Rongu
surnuaiale vanemate ja vanavanemate korvale.
[1]
[4]
- "Eesti keele sona
fonoloogia
" I ,
Eesti NSV
Teaduste Akadeemia, 1973
- "Haalikutest sonadeni",
Valgus
1978, oluliselt muudetud tekst 1998
- "Eesti keele opik 10. klassile 1982 (ilmus mitmes trukis, 9. klassi opikuna 1983, 10. klassi opikuna 1987, 1991 ja 1995, suvaopikuna 2004)
- "Balti tee. Baltijas cels. Pabaltijo kelias. Baltiiskii putj. The Baltic Way",
Valgus
1989,
ISBN 5440009205
- "Eesti keele astmevahelduse ja prosoodiasusteemi tupoloogilised probleemid",
Eesti Keele Instituut
1997,
ISBN 9985851331
- "Keel on tode on oige ja vale",
Ilmamaa
2002,
ISBN 9985770498
- "Eesti keele foneetika ja morfoloogia",
Avita
2004,
ISBN 9985209273
- "Minu vaade maale ja merele",
TEA
Kirjastus 2007,
ISBN 9789985716489
- "Uue Testamendi
" uue tolke keeleline toimetaja, tolkijad
Uku Masing
ja
Toomas Paul
, 1989 ja hilisemad trukid
Mati Hint on avaldanud ule 300 keeleteadusliku artikli, ka paljudes voorkeeltes ja paljudes riikides, lisaks ka kirjanduskriitikat ning arvukalt
publitsistikat
Eestis, Soomes ja
valiseesti
ajakirjanduses.
Eesti Kirjandusmuuseumi
Eesti artiklite andmebaasis
ISE
on autorinime Mati Hint all 448 kirjet: artiklid, kommentaarid, retsensioonid, konverentside-kongresside ettekanded, avalikud esinemised paljude elualade poletavatel teemadel, temaga tehtud intervjuud ja artiklid temast. Koik need on paljudes keeltes mitme maa valjaannetes, peale eesti keele ka soome, inglise, prantsuse, vene, saksa ja liivi keeles.
[1]
[5]
- Koolipoisina ja ka hiljem ~40 aasta jooksul osavott
Elva keskkooli
meesopetajate, vilistlaste ja vaheste meesopilaste noukogudevastasest ringist eesmargiga Eesti iseseisvuse taastamine.
- “40 kirja” (1980) allakirjutaja.
- Rahvarinde kolme esimese
eestseisuse
liige (1988?1992).
- Eesti, Lati ja Leedu rahvarinnete juhtorganite koostoo koordineerimine 1989. aastal, mis tipnes 13.?14. mail 1989 Tallinnas
Balti Assambleega
, millel Eestimaa Rahvarinde, Lati
Tautas Fronte
ja Leedu
Saj?dise
volikogud deklareerisid selgesonaliselt suunda Balti riikide taielikule poliitilisele iseseisvusele.
- Keeleseaduse
valjatootamisel osalemine.
- Osalemine humanitaaride kultuuriuhingus
Wellesto
aastatel 1988?1990.
- Keskerakonna
liige 1991?1995.
- Taasiseseisvunud Eesti esimese (uldjarjekorras VII)
Riigikogu
liige, valituna
Tartumaalt
.
- Eesti delegatsiooni liige
Euroopa Noukogu Parlamentaarses Assamblees
1993?95 (Eesti sai
Euroopa Noukogu
liikmeks 14. mail 1993).
-
Eesti Rooma klubi
liige.
- 1996 ? Alfred Kordelini Fondi (Soome) avaldamisstipendium
- 1996 ?
Avatud Eesti Fondi
isikustipendium Pedagoogikaulikooli eesti keele oppetooli arendamiseks 1996?1997
- 1998 ?
Eesti Teaduskompetentsi Noukogu
toetus keeleteadusliku uurimistoo eest Tallinna Ulikoolis 1998?2002
Tema poeg
Madis Hint
(1970?2001) oli ajakirjanik, minia
Astrid Kannel
on samuti ajakirjanik.
- ↑
1,0
1,1
1,2
1,3
1,4
1,5
1,6
Hint, Mati (2007).
Minu vaade maale ja merele. Raamat Madise malestuseks
. TEA kirjastus.
- ↑
2,0
2,1
?Meenutusi Elva koolist 1946?1957“. Koostanud M. Saar (143 lk., Tartu Trukiteenused 2020)
- ↑
"Vaated kakskeelsusele roosade prillideta", Vikerkaar 1987
- ↑
Haudi. www.kalmistud.ee
- ↑
ISE
? Eesti artiklite andmebaas
Eesti Kirjandusmuuseumis
- Kull, Kalevi
; Velmezova, Ekaterina 2017. "Ma ei saa kunagi aru, miks ma pean Tartust ara soitma, kui ma seal olen": Mati Hindiga eesti keelest, semiootikast ja Tartust.
Acta Semiotica Estica
14: 165?175.
- "Mati Hint (70)"
, Eesti Paevaleht, 25. august 2007
- Mari Klein
,
"Mati Hint ? sunge keeleteadlane ja pessimistlik uhiskonnategelane"
, Eesti Paevaleht, 14. september 2007
- Jurgen Rooste
,
"Kiri pojale ja pojapojale"
, Sirp, 20. november 2007
- Mati Hint,
"Noukogude aeg ja vaartused"
, Sirp, 29. august 2013