Innocentius X
Sunninimi	Giovanni Battista Pamphili
Valitsemisaja algus	15. september 1644
Valitsemisaja lopp	7. jaanuar 1655
Eelkaija	Urbanus VIII
Jareltulija	Aleksander VII
Sunnikuupaev	6. mai voi 7. mai 1574
Sunnikoht	Rooma
Surmakuupaev	7. jaanuar 1655
Surmakoht	Rooma

Innocentius X ( Giovanni Battista Pamphili voi Giambattista Pamphili , varasemas kirjapildis ka Pamphilj ; 6. mai voi 7. mai 1574 ? 7. jaanuar 1655 ) oli paavst aastatel 1644 ?1655. Ta oli 236. paavst.

Giovanni Battista Pamphili sundis Roomas Camillo Pamphilj ja Maria Cancellieri del Bufalo uheksalapselise pere kuuenda lapsena. Ta on emapoolsest suguvosaliinist paavst Aleksander VI otsene jareltulija Isabella Borgia kaudu. Tema onu Girolamo Pamphili sai 1604 . aastal kardinaliks . Pamphili oppis Rooma kolleegiumis oigusteadust ja sai 1594 . aastal doktorikraadi . Ta oli Gregorius XV ja Urbanus VIII jarel kolmas paavst, kes oli oma hariduse omandanud jesuiitidelt .

Ametid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• 1601 ? advokaat
• Juuni 1604 ? 26. marts 1621 Rota Romana audiitor
• 26. marts 1621 ? 1625 nuntsius Napolis
• 1625 ?1626 kardinal Francesco Barberini datarius
• 1625 ? kardinal Francesco Barberini juhitava delegatsiooni koosseisus Prantsusmaal
• 19. jaanuar ? 30. mai 1626 Antiookia patriarh ( ordineeriti piiskopiks 25. jaanuaril )
• 1626 ? kardinal Francesco Barberini juhitava delegatsiooni koosseisus Hispaanias
• 30. mai 1626 nuntsius Hispaanias
• 30. august 1627 kardinalpreester in pectore (avalikustati 19. novembril 1629 )
• 12. august 1630 ? 15. september 1644 San Eusebio kardinalpreester
• 1639 ? 15. september 1644 Trento Oikumeenilise Kirikukogu Otsuste Teostamise kongregatsiooni kardinalprefekt
• Jurisdiktsiooni ja immuniteedi komisjoni liige.
• Rooma inkvisitsiooni sekretar
• Poola protektor
• 12. jaanuar 1643 ? 14. marts 1644 kardinalide kolleegiumi camerlengo

1644. aasta konklaav [ muuda | muuda lahteteksti ]

Innocentius X valiti paavstiks 15. septembril 1644 Vatikani paavstipalees ja krooniti 4. oktoobril kardinal Carlo de' Medici poolt. Ta oli esimene paavst, kes oli kardinaliks saanud in pectore .

9. augustist 15. septembrini 1644 toimunud konklaavi viimases voorus osales 53 kardinali. Sellel konklaavil oli soosikuks kardinal Giulio Cesare Sacchetti , kuid Gil Garrillo de Albornoz esitas tema vastu veto . Kompromisskandidaadina valitud Pamphili vastu olid prantslased, kuid kardinal Jules Mazarini veto saabus Rooma liiga hilja. 7. septembril suri konklaavil kardinal Guido Bentivoglio . 10. septembril lahkusid kardinalid Giulio Gabrielli ja Gaspare Mattei konklaavilt.

Barberinide hukkamoist [ muuda | muuda lahteteksti ]

Innocentius X maaras ametisse komitee, mis pidi uurima Barberini suguvosa seotust esimese Castro sojaga . Karistuse kartuses pogenes kardinal Antonio Barberini 27. septembril 1645 Prantsusmaale , kardinal Francesco Barberini ja Taddeo Barberini jargisid 15. jaanuaril 1646 tema eeskuju, siirdudes samuti Prantsusmaale, kus Mazarin vottis nad oma kaitse alla. Innocentius X lasi seejarel Barberinide varanduse konfiskeerida. 1648 taastati Francesco Barberini ametid, kuid paavsti lepitus Barberini suguvosaga saabus alles 1653 , kui Carlo Barberini puhitseti kardinaliks ja Antonio Barberinil lubati poorduda tagasi Rooma.

Valispoliitika [ muuda | muuda lahteteksti ]

Suhted Saksamaaga [ muuda | muuda lahteteksti ]

Munsteris vahendas 1648 katoliiklaste huve Kolmekumneaastase soja lopetanud Vestfaali rahu solmimisel nuntsius Fabio Chigi . Innocentius X oli vastu selle rahulepingu solmimisele, kuna selle raames vois naha katoliiklaste seniste oiguste kitsendamist Saksamaal. Ta avaldas 20. augustil 1650 apostelliku kirja "Zelus domus Dei" (koostatud 1648), milles taunis katoliiklaste oiguste eiramist. Innocentius X ei toetanud Saksa-Rooma keisri Ferdinand III -t piisavalt, et too oleks suutnud turklased oma aladelt tagasi luua.

Suhted Prantsusmaaga [ muuda | muuda lahteteksti ]

Innocentius X uritas tagada rahu Prantsusmaa ja Hispaania vahelises sojas, kuid tema suhted kardinal Jules Mazariniga olid vaga jahedad, mis leevenesid vaid ajutiselt, naiteks jansenismi taunimise ajal. Ta puhitses Mazarini venna Michel Mazarini kardinaliks, kuid ei tunnustanud 1653 Mazarini maaramist Metzi piiskopiks Louis XIV poolt. Ta puhitses 1652 kardinaliks Pariisi koadjuutori Jean-Francois-Paul de Gondi de Retzi , kes arreteeriti detsembris 1652. 2. jaanuaril 1653 teatas Roomas resideeriv Prantsusmaa suursaadik juhtunust paavstile, kes protesteeris Mazarini kaitumise vastu. Paavst kutsus nuntsius Nicola Guidi di Bagno Pariisist tagasi ja saatis tema asemele Neri Corsini , keda Mazarin omakorda ei tunnustanud. Corsini pandi uhte Marseille kloostrisse aresti alla ja Bagno jatkas oma tegevust Pariisis 1656 .aastani. 1654 onnestus kardinal Retzil vanglast pogeneda ja ta joudis 30. novembril 1654 Rooma, kus ta jargmisel paeval kohtus paavstiga.

Suhted Hispaaniaga [ muuda | muuda lahteteksti ]

1647 puhkes Hispaaniale alluvas Napolis ulestous , kuid Hispaania hegemooniat Itaalias kartev Prantsusmaa soovitas paavsti vagedel ala vallutada. Innocentius X keeldus Napolisse tungimast ja lasi Hispaania vagedel hoivata Napoli. 1650 saatis Hispaania kuningas Felipe IV oma suursaadikuks Rooma Daniel O'Daly .

Suhted Portugaliga [ muuda | muuda lahteteksti ]

Innocentius X taunis Portugalis 1640 puhkenud ulestousu, mis viis Portugali kuningriigi taasiseseisvumiseni, kuid Hispaania kuningas Felipe IV ootas paavstilt karmimate meetmete rakendamist portugallaste vastu. 1648 keeldus Innocentius X tunnustamast Joao IV -t Portugali kuningana ja keeldus maaramast ametisse Portugali piiskoppe, mistottu tegutses sel ajal Portugalis ametlikult vaid uks piiskop.

Suhted Inglismaaga [ muuda | muuda lahteteksti ]

Innocentius X tunnustas Iirimaal puhkenud kodusojas konfoderatsiooni . Ta soovis 23. novembril 1644 saadetud kirjas anda kardinalitiitli Luke Waddingile , kes keeldus sellest. Wadding soovitas paavstil saata Iirimaale nuntsius, kelleks maarati peapiiskop Giovanni Battista Rinuccini . Benburbi lahingus saavutatud voitu tahistati Santa Maria Maggiore katedraalis " Te Deumiga ". Selles lahingus katoliiklaste katte trofeedena langenud lahingulipud toodi Puha Peetruse basiilikasse , Innocentius X saatis Tyrone krahvile mooga ja oma onnistuse Owen Roe O'Neillile .

Suhted Poolaga [ muuda | muuda lahteteksti ]

Innocentius X oli kardinalina Poola protektor . Ta toetas poolakate voitlust turklastega.

Suhted Rootsiga [ muuda | muuda lahteteksti ]

1651 saadeti jesuiit Paolo Casati Rootsi . 6. juunil 1654 loobus kuninganna Kristiina troonist.

Suhted Itaalia riikidega [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parma hertsog Rannuccio II Farnese keeldus tasumast Castro sojas maaratud maksu ( monti ) ja keeldus tunnustamast Cristoforo Guardit Castro piiskopina. Kui piiskop tapeti, pidas Innocentius X selles teos suudlaseks hertsogit, paavsti vaed tungisid 2. septembril 1649 Castrosse ja linn havitati. Hertsog pidi Castro loovutama paavstile, kes pantis selle maad hertsogi volgade katteks.

Innocentius X toetas Veneetsia voitlust turklastega.

Kiriku institutsioonide reformid [ muuda | muuda lahteteksti ]

1644 kinnitas Innocentius X Laane-India patriarhi jurisdiktsiooni .

1644 avaldatud kirjas lubas ta kardinalidel parast ametissepuhitsemist jatta alles aadlitiitlid, kuid keelas neil kasutada oma vappidel krooni .

Seoses Barberinide pogenemisega avaldas Innocentius X 19. veebruaril 1646 bulla "Cum juxta", milles satestas, et kardinalid, kes lahkuvad paavsti loata oma valdustest, ei tohi sinna tagasi poorduda 6 kuu jooksul.

Ambrosiaanid

1650 saatis ta laiali Alessandro Crivelli rajatud ambrosiaanide ordu .

Bartolomiidid

Ta saatis laiali bartolomiidid ja kohustas neid liituma teiste ordudega.

Bona Mors vennaskond

Ta tunnustas Vincenzo Caraffa soovitusel rajatud Bona Mors vennaskonda .

Jesuiidid

1646 avaldatud kirjas "Prospero felicique statui" kohustas ta jesuiite iga 9 aasta jarel pidama uldkongregatsiooni ja keelas neil kauem kui 3 aastat pidada jargemooda uhtki ametit, valjaarvatud noviitside ulema ametit.

1647 puhkes La Puebla de Los Angelese piiskopi Juan de Palafax y Mendoza ja jesuiitide vahel tuli jesuiitidele satestatud privileegide parast. 25. mail 1647 paavstile saadetud kirjas moistis piiskop hukka jesuiitide privilegeerimise. 18. mail 1648 saadetud vastuses kinnitas Innocentius X, et piiskopil on jurisdiktsioon oma piiskopkonnas, kuid ta peab olema palju sallivam jesuiitide suhtes. Vaidluse jatkudes kinnitas paavst 27. mail 1653 uuesti oma otsust.

Minimi ordu

1645 satestas ta minimi kerjusordu ( Ordo Minimorum O.M.) Trinita dei Monti konvendi kuuluvust prantsuse vaimulikele.

Piaristid

1646 saatis ta laiali Jose de Calasanzi rajatud piaristid (Sch. P.).

Tsistertslased

1. veebruaril 1647 lahendas ta Citeaux kloostris puhkenud vaidluse abti maaramise ule.

Ursuliinid

1648 tunnustas ta Anne de Xainctonge rajatud ursuliini odede seltsi .

Muud otsused

1644 tunnustas ta Jeanne Chezard de Mateli rajatud ordu ( l'Ordre du Verbe Incarne ) privileege.

1651 saatis ta laiali Hea Jeesuse regulaarvaimulikud, kes kaldusid korvale oma reeglitest.

22. martsil 1652 tunnustas ta Francis Deuwerdersi rajatud Puha Toomase sudame vennaskonda.

15. augustil 1652 rajas ta Super statu regularium kongregatsiooni ( Sacree Congregation Super statu regularium ).

Ta eraldas Somaschi kongregatsioonist Cesar de Busi rajatud Kristliku Doktriini regulaarvaimulikud (CCD).

Liturgilised reformid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Innocentius X moistis 12. septembril 1645 hukka jesuiitide praktika hiina riituse kasutamisel.

1650. aastat tahistati juubeliaastana .

30. juulil 1650 avaldatud bullas "Etsi alias" kohustas ta prelaate kasutama missal "Cæremoniale Episcoporumit".

Jansenism [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Jansenism

Urbanus VIII oli moistnud hukka Cornelius Janseniuse 1640 ilmunud teose "Augustinus", kuid vaidlus augustiinliku teoloogia ule jatkus. 85 Prantsusmaa piiskoppi teatasid paavstile koostatud uhises avalduses teoses leiduvate 5 lause vastuolulisusest katoliikliku teoloogiaga, mille tottu maaras Innocentius X 20. aprillil 1651 ametisse komisjoni, mis pidi uurima Janseniuse vaadete oigsust ja vaidlusaluste 5 lause teoloogilist vastavust katoliikliku teoloogiaga. Samas tekkis Prantsusmaa prelaatidel seoses gallikaani kiriku privileegidega kusimus, kas antud teemat tuleb arutada Prantsusmaal voi Roomas. 31. mail 1653 avaldas Innocentius X bulla " Cum occasione ", milles moisteti vaidlusalused 5 lauset ketserlikeks . 11. juulil 1653 tunnustasid paavsti otsust Prantsusmaa piiskopid, mis oli esimene kord parast Bourges'i pragmaatiliste sanktsioonide avaldamist, kui Prantsusmaa prelaadid tunnustasid ilma oikumeenilise kirikukogu vastava otsuseta paavsti poolt langetatud otsust religioossetes kusimustes.

Uued piiskopkonnad [ muuda | muuda lahteteksti ]

• 4. mai 1648 La Rochelle'i piiskopkond Prantsusmaal
• 13. september 1649 Aquapendente piiskopkond Itaalias
• 1650 Amida piiskopkond Turgis
• 1650 taastas Belgradi piiskopkonna
• 1651 Prantsuse Guajaana apostellik prefektuur
• 13. oktoober 1653 ?otimaa apostellik prefektuur

Beatifikatsioonid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Innocentius X kuulutas ondsaks 5 isikut

1. Bernard Tolomeo 24. novembril 1644
2. Filippo Benizi 8. oktoobril 1645
3. Nicolaus Fluest 1. veebruaril 1649
4. Johannes Capistranost 19. detsembril 1650
5. Bernardine Feltrest 13. aprillil 1654

Jeanne Baptiste de Bourbon soovitas tal alustada Arbrisseli Roberti ondsakskuulutamise protsessi.

Kristlik eetika ja moraal [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Kristlik eetika

1655 muutis Innocentius X Kirikuriigis asuvate vanglate tingimused inimlikumaks.

Onupojapoliitika [ muuda | muuda lahteteksti ]

Innocentius X venna Pamphilio Pamphili abikaasa oli Olimpia Maidalchini Pamphili . Nende poeg Camillo Francesco Maria Pamphili puhitseti 1644 kardinaliks, kuid ta loobus 1647 oma ametist, abielludes Meldola, Sarsina ja Rossano vurstinna Olimpia Aldobrandiniga, kelle ema Ippolita Ludovisi oli Gregorius XV sugulane. Pamphilio tutar Maria Flaminia abiellus 1640 Bassano vursti Andrea Giustinianiga .

Pamphilio Pamphili tutar Costanza Pamphili abiellus 21. detsembril 1644 Piombino vursti ja Fiano hertsogi Niccolo I Ludovisiga .

Innocentius X ode Porzia abiellus Ferrante Scottiga.

Pamphili perekond adopteeris Camillo Astalli-Pamphili , kes sai 1650 kardinaliks, kuid kuna ta ei kuuletunud paavstile ja avaldas riigisaladusi Hispaania suursaadikule, pidi ta veebruaris 1653 loobuma Pamphili nimest, vapist ja koikidest ametitest ning minema eksiili .

Olimpia Maidalchini Pamphili vennapoeg Francesco Maidalchini sai 1647 kardinaliks.

Kardinalide puhitsemine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Innocentius X puhitses 40 kardinali 8 konsistooriumil . Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast, 1 prantslane, 1 sakslane ja 1 poolakas. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Aleksander VII , Innocentius XI ja Aleksander VIII . Parast Innocentiust on ainult Paulus VI poolt puhitsetud kardinalidest saanud kolm kardinali paavstideks. 5. oktoobril 1654 rajas ta Santa Agnese fuori le Mura titulaarkiriku.

1. konsistoorium 14. novembril 1644
   1. Domenico Cecchini in pectore
   2. Francesco Maria Farnese in pectore
   3. Giancarlo de' Medici
   4. Camillo Francesco Maria Pamphili
2. konsistoorium 6. martsil 1645
   1. Niccolo Albergati-Ludovisi
   2. Pier Luigi Carafa
   3. Tiberio Cenci
   4. Alderano Cibo
   5. Orazio Giustiniani
   6. Benedetto Odescalchi (Innocentius XI)
   7. Federico Sforza
3. konsistoorium 28. mail 1646
   1. Jan Kazimierz Waza
4. konsistoorium 7. oktoobril 1647
   1. Antonio de Aragon-Cordoba-Cardona y Fernandez de Cordoba in pectore
   2. Francesco Cherubini
   3. Francesco Maidalchini
   4. Michel Mazarin
   5. Fabrizio Savelli
   6. Lorenzo Raggi
   7. Cristoforo Vidman
5. konsistoorium 19. septembril 1650
   1. Camillo Astalli-Pamphili
6. konsistoorium 19. veebruaril 1652
   1. Baccio Aldobrandini
   2. Giberto Borromeo in pectore
   3. Fabio Chigi (Aleksander VII)
   4. Giacomo Corradi
   5. Jean-Francois-Paul de Gondi de Retz
   6. Friedrich von Hessen-Darmstadt
   7. Lorenzo Imperiali
   8. Giovanni Girolamo Lomellini
   9. Luigi Omodei
   10. Pietro Vito Ottoboni (Aleksander VIII)
   11. Domingo Pimentel
   12. Marcello Santacroce
7. konsistoorium 23. juunil 1653
   1. Carlo Barberini
8. konsistoorium 2. martsil 1654
   1. Ottavio Acquaviva d'Aragona
   2. Francesco Albizzi
   3. Decio Azzolini
   4. Prospero Caffarelli
   5. Carlo Gualterio
   6. Carlo Pio di Savoia
   7. Giovanni Battista Spada

Innocentius X kultuuriloos [ muuda | muuda lahteteksti ]

Innocentius X ajal lopetati Puha Peetruse basiilika siseviimistlused, renoveeriti Lateraani basiilikat , taastati Piazza Navona, ehitati Villa Doria Pamphili .

Diego Velazquez tegi temast portreemaali ning Alessandro Algardi ja Gian Lorenzo Bernini tegid busti .

Alates 1650. aastast kuulutas ta " Urbi et orbit " Palazzo del Quirinale palee palkonilt .

Ta oli Pierre Mignardi ja Claude de Lorraini patroon .

Vatikani raamatukogu juhtis tema ajal Lucas Holstenius .

Tema pihiisa oli jesuiitide ordukindral Giovanni Paolo Oliva ja kantsler oli Girolamo Casanata .

20. novembril 1645 muutis ta Manilas asuva dominikaanide kolleegiumi ulikooliks .

6. juulil 1648 rajas ta Ravennasse maroniidi kolleegiumi.

Innocentius X keelas 8. jaanuaril 1650 avaldatud apostellikus konstitutsioonis tubaka kasutamise Rooma Peetri kiriku kabelites ja portikuses.

Surm [ muuda | muuda lahteteksti ]

Innocentius X haigestus augustis 1654 ja suri 7. jaanuaril 1655 kella 14.45 paiku paeval Roomas. Ta maeti Vatikani basiilikasse . Hiljem maeti tema sailmed umber Rooma Sant'Agnese in Agone kirikusse.

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Rina Arya : Painting the Pope. An analysis of Francis Bacon's study "After Velazquez's portrait of Innocent X" . "Literature and Theology" 23, 2009: 33?50.
• A. Bagatta: Le vite d'Innocenzo X e d'Alessandro VII regnante fino all'anno MDCLXIII. "Le vite de' Pontefici del Platina et altri". Venezia, 1663: 851?880.
• Domenico Bernini : Memorie historiche di cio che ha operato contro i turchi il sommo pontefice Innocenzo X . Napoli, 1695.
• Pierre Blet : Louis XIV et les papes aux prises avec le jansenisme . "Archivum Historiae Pontificiae" 31, 1993: 109?192.
• Lucien Ceyssens : Autour de la publication de la bulle In eminenti. Un dossier a retrouver . "Revue d'histoire ecclesiastique" 49, 1954: 90?115.
• Lucien Ceyssens: Innocent X . Jansenistica III, Mechelen, 1957: 7?110.
• Lucien Ceyssens: La publication officielle de la bulle 'In Eminenti' (1651?1653) . "Augustiniana" (A), 9, 1959: 161?82, 304?38, 412?30; A 10, 1960: 77?114, 245?96, 365?423.
• Lucien Ceyssens: La premiere bulle contre Jansenius. Sources relatives a son histoire (1644?1653) , I-II. Roma, 1961.
• Ignazio Ciampi : Innocenzo X Pamfili e la sua corte . Imola, 1878.
• Hermann Conring : De Electione Urbani IIX Et Innocentii X Pontificum Commentarii historici duo . Helmstedt, 1651.
• Henri Coville : Etude sur Mazarin et ses demeles avec le pape Innocent X (1644?1648) . Paris, 1914.
• Antonio de Egana : Politica internacional de Inocencio X. Su mediacion previa a la paz de los Pirineos (1649?1651 . "Estudios de Deusto" 1, 1953: 355?399.
• Michel F. Feldkamp : Das Breve 'Zelo domus Dei' vom 26. November 1648. Edition . "Archivum Historiae Pontificiae" 31, 1993: 293?305.
• Ascanio Filomarino : Lettere al pontefice Innocenzio X sulla sommossa di Masaniello scritte dal cardinal Filomarino, arcivescovo di Napoli . Firenze, 1843.
• Walter Friedensburg : Regesten zur deutschen Geschichte aus der Zeit des Pontifikats Innocenz X . "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" (QFIAB) 4, 1902: 236?285; QFIAB 5, 1903: 60?124; QFIAB 6, 1904: 146?173; QFIAB 7, 1905: 121?138.
• Jorg Garms : Quellen aus dem Archiv Doria-Pamphilj zur Kunsttatigkeit in Rom unter Innocenz X . Roma, Wien, 1972.
• Ludwig Hammermayer : Grundlagen der Entwicklung des papstlichen Staatssekretariats von Paul V. bis Innocenz X. (1605?1655) . "Romische Quartalschrift fur Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte", 5, 1960: 157?202.
• Tadhg O Hannrachain : Vatican Diplomacy and the Mission of Rinuccini to Ireland . "Archivum Hibernicum" 47, 1993: 78?88.
• J. N. D. Kelly : The Oxford Dictionary of Popes . 1996.
• Torgil Magnuson : From the election of Innocent X to the death of Innocent XI . 1986.
• Luigi Mascilli Migliorini : I somaschi . Roma, 1992.
• Fiorenzo Ferdinando Mastroianni : L'inchiesta di Innocenzo X sui conventi cappuccini italiani (1650). Analisi dei dati . Roma, 1985.
• Mascia Meleo : La collezione dei "preziosi" di Maria di Savoia: doni e dispersione dell'eredita sabauda da Innocenzo X Pamphili ad Alessandro VII Chigi . S. Macioce, "Ori nell'arte: per una storia del potere segreto delle gemme". Roma, 2007: 185?193.
• Pio Pecchiai : Il metropolita Cirillo di Trebisonda ed una sua protesta contro Innocenzo X . "Orientalia christiana periodica" 15, 1949: 167?184.
• Konrad Repgen : Der papstliche Protest gegen den Westfalischen Frieden und die Friedenspolitik Urbans VIII . "Historisches Jahrbuch" 75, 1956: 94?122.
• Konrad Repgen: Die Proteste Chigis und der papstliche Protest gegen den Westfalischen Frieden (1648/50). Vier Kapitel uber das Breve 'Zelo domus Dei' . Dieter Schwab, "Staat, Kirche, Wissenschaft in einer pluralistischen Gesellschaft. Festschrift zum 65. Geburtstag von Paul Mikat". Berlin, 1989: 623?647.
• Giovanni Ruggieri : Diario dell'anno del santissimo giubileo 1650 . Roma, 1651.
• Alessandro Zuccari , Stefania Macioce : Innocenzo X Pamphilj. Arte e potere a Roma nell'eta barocca . Roma, 1990.
• A. Tauretto: Vita . Bologna, 1644.
• Vincenzo Tornetta : La politica del Mazzarino verso il papato (1644?1646) . "Archivio Storico Italiano" (ASI), 99, 1941; disp. III-IV: 86?113; ASI 100, 1942, disp. III-IV: 95?134.
• Pierre Linage de Vauciennes : Le differend des Barberins avec le pape Innocent X . Paris, 1678.
• Ludwig Veit : Die Kirche im Zeitalter des Individualismus (1648?1800) . Freiburg, 1931.

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Artikkel Innocentius X kohta. (inglise keeles)
• Artikkel Innocentius X kohta. (saksa keeles)
• Innocentius X elulugu. (inglise keeles)
• 1644. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Innocentius X maaratud kardinalid.
• Innocentius X dokumendid.
• Piiskopkonnad.
• Pamphili suguvosa.
• Artikkel Aleksander VII kohta. (inglise keeles)
• Artikkel ambrosiaanidest. (inglise keeles)
• Artikkel armust. (inglise keeles)
• Artikkel Arnauld'st. (inglise keeles)
• Artikkel bartolomiitidest. (inglise keeles)
• Artikkel Berninist. (inglise keeles)
• Artikkel Bona Morsist. (inglise keeles)
• Artikkel glagoolitsast. (inglise keeles)
• Artikkel Hiinast. (inglise keeles)
• Artikkel Holsteniusest. (inglise keeles)
• Artikkel Iiri kolleegiumitest. (inglise keeles)
• Artikkel jansenismist. (inglise keeles)
• Artikkel Kaldea kristlastest. (inglise keeles)
• Artikkel Lateraani basiilikast. (inglise keeles)
• Artikkel maroniitidest. (inglise keeles)
• Artikkel Mazarinist. (inglise keeles)
• Artikkel Mateli ordust. (inglise keeles)
• Artikkel minimi ordust. (inglise keeles)
• Artikkel O'Dalyst. (inglise keeles)
• Artikkel Olivast. (inglise keeles)
• Artikkel regulaarkanoonikutest. (inglise keeles)
• Artikkel regulaarvaimulikest. (inglise keeles)
• Artikkel Retzist. (inglise keeles)
• Artikkel Robertist. (inglise keeles)
• Artikkel Urbi et orbist. (inglise keeles)
• Artikkel ursuliinidest. (inglise keeles)
• Artikkel vanglatest. (inglise keeles)
• Artikkel vennaskondadest. (inglise keeles)
• Artikkel Vincent de Paulist. (inglise keeles)

Eelnev Urbanus VIII

Paavst 1644 ? 1655

Jargnev Aleksander VII