Poola-Turgi soda (1672?1676)

Allikas: Vikipeedia
(Umber suunatud lehekuljelt Teine Poola-Turgi soda )
Poola-Turgi soda (1672?1676)
Osa Suurest Turgi sojast
Toimumisaeg 1672 ? 1676
Toimumiskoht Poola-Leedule kuulunud Ukraina alad
Tulemus Turgi voit, ?urawno rahu ( 1676 )
Osalised
Poola-Leedu
Valahhia vurstiriik
Hanenko kasakad 		Osmanite riik
Krimmi khaaniriik
Moldova vurstiriik
Kasakate hetmanaat
Vaejuhid voi liidrid
Jan Sobieski
Mykolas Kazimieras Pacas
Mohhailo Hanenko 		Mehmed IV
Koprulu Fazıl Ahmed
Selim I Giray
Petro Doro?enko

Poola-Turgi soda (1672?1676) ehk Teine Poola-Turgi soda oli soda Poola-Leedu ja Osmanite riigi vahel, mida Eesti ajalookirjutuses loetakse osaks Suurest Turgi sojast . Poola-Leedu poolel osalesid sojas ka Valahhia vurstiriik ja Paremkalda-Ukraina kasakad , Osmanite poolel Krimmi khaaniriik ja Petro Doro?enko hetmanaati kuuluvad kasakad.

Soda algas jaanuaris 1672 Osmanite sultani sojakuulutusega ja loppes 1676 . aastal Poola-Leedule ebasoodsa ?urawno rahuga , millega Poola-Leedu pidi loovutama Osmanite riigile Podoolia koos selle pealinna Kamienec Podolskiga .

Eellugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

1672 . aastal vallandunud Poola-Turgi soja pohjused ulatuvad tagasi 1666 . aastasse, mil Ukraina hetman Petro Doro?enko solmis krimmitatarlastega liidu Poola-Leedu vastu. 1667 . aastal pikkadest sodadest kurnatud Poola-Leedu ja Moskva tsaaririigi vahel solmitud Andrussovo rahu muutis aga kasakate unistuse oma riigist ebatoenaoliseks. Selle lepinguga jagati Zapori??ja kasakate maa-alad piki Dnepri joge ? Paremkalda-Ukraina laks Poola-Leedu voimu alla ja Vasakkalda-Ukraina Moskva tsaaririigi voimu alla. [1] Ukraina langes nuud aastakumneid kestnud kaosesse, kus omavahelist kodusoda pidasid poolameelsete, venemeelsete ja turgimeelsete kasakate ruhmitused. Seda ajastut nimetatakse Ukraina ajalookirjutuses "varemete perioodiks" ( ukraina keeles Ру?на ). [2] Hetman Doro?enko soovis taastada kontrolli Poola-Leedule kuuluva Paremkalda-Ukraina ule. Kuna tal need katsed ebaonnestusid, astus ta 1667. aastal labiraakimistesse Osmanitega . 1669 . aastal solmis ta sultan Mehmed IV lepingu, mis tagas Paremkalda-Ukraina kasakatele Osmanite vasallriigi staatuse pealinnaga T?ogoronis . [3]

Poola-Leedu aadlivabariik oli liialt norgestatud mitmetest sodadest ja rahutustest nagu Bogdan Hmelnotskoi ulestous ( 1648 ? 1654 ), Vene-Poola soda (1654?1667) , Rootsi-Poola soda (1655?1660) ning vurst Lubomirski mass Poola kuninga vastu ( 1665 ? 1666 ), et edukalt kasakate ulestouse maha suruda voi alates 1648 . aastast endast pusivalt rahutuste piirkonda kujutanud Ukraina alade ule taielikku kontrolli taastada.

Poola norkust ara kasutades vahetas alates 1654 . aastast Poola-Leeduga Moskva tsaaririigi ja Bogdan Hmelnotskoi vastu liidus olnud Krimmi khaaniriigi uus khaan Adil Giray 1666. aastal uuesti poolt ja astus hetman Doro?enkoga liitu Poola-Leedu vastu. Molemad liitlased olid esialgu edukad ja suutsid 19. detsembril 1666 Brajłowi lahistel toimunud lahingus luua ullatusrunnakuga Sebastian Machowski juhitud 6000-mehelist Poola armeed. Jargmisel aastal suutis Poola krooni suurhetman Jan Sobieski kasakate ja krimmitatarlaste pealetungi peatada ning neid mitmel korral ka lahingutes taganema sundida. Parast poolakatele edukat Podhajce lahingut solmis Poola-Leedu 16. oktoobril 1667 Krimmi khaaniriigiga ja 19. oktoobril 1667 Doro?enkoga relvarahu.

Kui Doro?enko noudis 1669. aastal Ukrainale senisest suuremat autonoomiat, vabastati ta Poola kuninga korraldusel ametist ja asendati hetman Mohhailo Hanenkoga . Kui parast 1667. aasta rahulepingut Poola-Leedu suhtes sobralikuks muutunud khaan Adil Giray solmis uue hetmaniga liidu selleks Osmanite sultanilt luba kusimata, kukutasid Osmanid ta mais 1671 ja asendasid endale lojaalse Selim I Giray 'ga. Seejarel uuendas Doro?enko Krimmi khaaniriigiga aastatel 1666?1667 kehtinud liidulepingu. Augustis 1671 vallandus sojategevus uuesti, kuid ka seekord saavutasid Jan Sobieski vaed liitlaste ule voidu. Seejarel palus khaan Selim I Osmanite sultanilt sojalist toetust, viimane kasutas aga oma vasalli palvet selleks, et Poola-Leedule soda kuulutada ning Poola-Leedu, Moskva ja Krimmi vahel vaidlusi tekitanud Ukraina alad endale haarata. [4]

Sojategevus 1672. aastal [ muuda | muuda lahteteksti ]

Jan Sobieski Chocimi lahingus ( Andreas Stechi maal 1670. aastatest)

Sultan Mehmed IV maaras vagede etteotsa, kuhu kuulus 80 000 ? 100 000 meest, suurvesiir Koprulu Fazıl Ahmed Pa?a . Augustis 1672 tungis see armee Poola-Leedule kuuluvatele Ukraina aladele, vallutas 26. augustil Kamieniec Podolski kindluse ja piiras 20. septembril sisse Lwowi . Krimmitatarlased, kes piiramises ei osalenud, alustasid reide Wieprzi , Bugi , Sani ja Wisłoki joe piirkonnas, kus asusid Zamo??i , Lwowi, Bieczi ja Drohobyczi linnad. 5. ? 14. oktoobrini jalitas ja rundas Jan Sobieski neid tatarlaste uksusi oma vaikese, kuni 4000-mehelise eraratsavaega. 1672. aasta lopuks polnud Sobieski sojategevuses suurt edu saavutanud, aga ta suutis vangistusest vabastada kuni 44 000 inimest, kes olid orjadena viidud Krimmi poolsaarele . Poola vaed olid liiga norgad, et 1672. aastal Osmanite peavagedega lahinguvaljal vastamisi minna. Kuningas Michał Korybut Wi?niowiecki , kes oli 1669. aastal voimule tulnud tanu vaikeaadlile, ja suuraadli ehk magnaatide vahel, kes soovisid sundida saamatut kuningat troonist loobuma, valitsesid sisetulid, mistottu ei olnud norgestatud Poola-Leedu uueks sojaks uldse valmis. Lisaks ei suutnud 1672. aasta esimesel poolel kuninga pooldajate liberum veto tottu kaks korda too katkestanud seim tosta makse, mis oleksid voimaldanud Osmanite sojakuulutusele vastata vagede suurendamisega. Parast mitmeid sojalisi kaotusi olid kuninga esindajad sunnitud Osmanite sultani esindajatega 18. oktoobril 1672 solmima Buczaczi rahu , millega loovutati Osmanite riigile Podoolia koos Kamieniec Podolski kindlusega ja Petro Doro?enko kasakatele kui Osmanite vasallile peaaegu kogu Paremkalda-Ukraina . Lisaks kohustus Poola-Leedu tasuma Osmanite sultanile igal aastal andamit summas 22 000 punast zlotti . [5] [6] [7]

Uhe kirjelduse sellest sojakaigust on talletanud turgi kroonik Hacı Ali .

Sojategevus 1673. aastal [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kuna Poola-Leedu seim keeldus Buczaczi rahu ratifitseerimast, sest pidas seda lepingus sisalduvate territoriaalsete kaotuste ja andamikohustuse tottu habistavaks, jatkus soda jargmisel aastal. Nuud suutis seim ka lopuks kokku leppida maksude tostmises, mis voimaldas teenistusse kutsuda taiendavalt 43 000 meest (31 000 meest Poola krooni ja 12 000 meest Leedu aladelt). Teistel andmetel kutsuti teenistusse 37 000 meest ja suurendati registreeritud kasakate arvu 40 000 meheni [8] . Samuti on raagitud vagede suurendamisest 50 000 meheni [9] .

Suurhetman Jan Sobieski asus juhtima uut armeed, millel onnestus Osmanite vagesid mitmes lahingus luua. Osmanite kaest vabastati suur osa Moldovast ja vaidlusalustest Ukraina aladest kuni Kamieniec Podolski kindluseni, mille Poola-Leedu vaed sisse piirasid. 11. novembril 1673 toimunud Chocimi lahingus vallutas Sobieski turklaste sojalaagri ja Chocimi kindluse. Sealne 35 000-meheline turklaste garnison Silistre pa?a Huseyini juhtimisel havitati peaaegu taielikult husaaride runnakuga. Parast Chocimi vallutamist keskendus sojategevus Moldova aladele ja Poola-Leedu vagedel onnestus luhiajaliselt hoivata Moldova pealinn Ia?i , kuid deserteerumiste ja Leedu vagesid juhtinud suurhetman Mykolas Kazimieras Pacase omavolilise taandumise tottu Leedu aladele tuli linn taas maha jatta. Paev enne Chocimi lahingut suri kuningas Michał Korybut Wi?niowiecki ning mais 1674 valiti sojaliste edusammude ja isamaale osutatud teenete eest uueks kuningaks suurhetman Jan Sobieski. Voit Chocimi all ei muutnud soja kaiku ja ei kujutanud ka Osmanite oukonnale piisavat sojalis-poliitilist looki, et oma plaane muuta. Seetottu jatkus soda ka jargmisel aastal endise hooga. [8] [9]

Sojategevus 1674.?1675. aastal [ muuda | muuda lahteteksti ]

Trembowla piiramine ( Romeyn de Hooghe gravuur 17. sajandist)
Trembowla kaitsmine ( Aleksander Lesseri gravuur 19. sajandist)

1674 . aastal ja sellele jargnenud aastatel keeldus magnaatide kontrolli all olev seim Osmanite luuasaamiste valguses uuesti makse tostmast, mis toi kaasa suutmatuse armeele palka maksta ja sodurite ulatusliku deserteerumise. Lisaks otsustas Leedu suurhetman Mykolas Kazimieras Pacas asuda tokestama oma isikliku vaenlase, nuud kuningaks saanud Jan III Sobieski tegevust, mis soodustas siseintriige Poola-Leedu armees, samal ajal kui Osmanid oma vagesid reorganiseerisid ja tugevdasid. Vaatamata sellele jatkasid Poola-Leedu vaed 1674. aastal pealetungi, millele aitasid kaasa kaks aastat hiljem Vene-Turgi sojani viinud tulid venelaste, kasakate ja Osmanite vahel ( Vasakkalda-Ukraina kasakate ja neid toetanud Moskva tsaaririigi ning Osmanite riigi vasalli Petro Doro?enko ja tema T?ogoroni kasakate vahel). Poolakad vallutasid tagasi kogu Paremkalda-Ukraina kuni Kamieniec Podolskini ? see ala jai Poola-Leedu voimu alla 1674. aasta sugisest kuni 1675 . aasta kevadeni. Seejarel saatsid Osmanid Ukraina aladele uue vaed ja vastasid juunis 1675 vastupealetungiga. Kuni 30 000-meheline Osmanite armee Buda kuberneri ja sultani vaimehe Serdar ?i?man Ibrahim Pa?a juhtimisel uletas Tighina juures Dnestri joe. Manaczyni juures uhines nendega peaaegu sama suur krimmitatarlaste armee. ?i?man vallutas Bari , millele jargnesid 27. juunil Zbara? ja 11. septembril Podhajce . 20. septembril 1675 alustas ta Trembowla piiramist. 24. augustil 1675 oli Jan III Sobieski 6000-meheline armee purustanud Lwowi lahingus krimmitatari vaepealiku Nuradin Safa Giray kuni 20 000-mehelise armee ja saatis seejarel abivae Trembowla piiramist murdma. Kui ?i?man kuulis lahenevatest abivagedest, lopetas ta 11. oktoobril linna piiramise ja tombus tagasi Dnestri teisele kaldale. [10] [11]

Sojategevus 1676. aastal [ muuda | muuda lahteteksti ]

Augustis 1676 alustas Osmanite ja Krimmi kuni 60 000-meheline uhendarmee Damaskuse kuberneri ?ajtan Ibrahim Pa?a ja Krimmi khaani Selim I Giray juhtimisel uut pealetungi Poola-Leedu vastu. Nad tungisid Pokucie piirkonnas Poola aladele ja marssisid tanase Ivano-Frankivski peale. Parast Wojniłowi lahingut 24. septembril 1676 tombus Jan III Sobieski oma vagedega Sise-Ukrainasse tagasi, kus ta asus umbes 20 000 mehega laagrisse ?urawnos Lwowist louna pool Haliczi lahistel. Parast kolm nadalat ( 25. septembrist 14. oktoobrini 1676 ) kestnud ?urawno piiramist turklaste ja tatarlaste poolt leppisid vaenupooled kokku relvarahus. [12]

Soja lopp [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parast ?urawno piiramist solmisid vaenupooled 17. oktoobril 1676 ?urawno rahulepingu . Selle lepinguga sailitas Osmanite riik otsese kontrolli Podoolia ule koos Kamienec Podolskiga (Osmanite riigis oli selle haldusuksuse nimi Podoolia eyalet ). Poola sai tagasi osa Buczaczi rahuga kaotatud Paremkalda-Ukraina aladest ( Biała Cerkiew ), kuid ulejaanud Paremkalda-Ukraina laks hetman Petro Doro?enko kui Osmanite riigi vasalli voimu alla. Samuti vahetati omavahel sojavange. [12]

Osmanite riigis sai ?urawno rahu ametliku tunnustuse 1678 . aasta Konstantinoopoli lepinguga, milles Osmanid tuhistasid Krimmi khaani palvel juba Buczaczi rahuga Poola-Leedule maaratud aastase andami, mida poolakad ei olnud aga kunagi maksnud. Poola-Leedu seim Austria diplomaatide ja paavst Innocentius XI mojul rahulepingut kunagi ei ratifitseerinud. [12]

Tagajarjed [ muuda | muuda lahteteksti ]

Soda naitas Poola-Leedu kasvavat norkust ja korratust. 17. sajandi teiseks pooleks oli Poola-Leedu joudnud oma jarkjargulise allakaigu faasi, mis kulmineerus sajand hiljem Poola jagamistega . Distsiplineerimatus seimis, mille tood halvasid liberum veto ja valisriikide altkaemaksud, domineerisid poliitikud, kes olid keskendunud vaid luhiajalisele kasule ja keeldusid pidevalt vagede suurendamiseks makse tostmast, sest nais, et suurem osa Poola-Leedu aladest jaab niikuinii Osmanite vagedest puutumata. Isegi parast ebasoodsat Buczaczi rahulepingut , mis veenis seimi makse tostma, ei suudetud parast esialgseid edusamme veenda seimi enamust jatkama vaenlasele surve avaldamist; soduritele jaeti tasu maksmata ja nende massiline deserteerumine mojutas negatiivselt Poola eesmarke. See ilmne suutmatus ennast kaitsta, mis ilmnes ka teistes toonastes ja hilisemates Poola-Leedu osalusega konfliktides, ahvatles valisriike neid uha enam rundama.

Poola poolel andsid voitlusse suurima panuse vaeuksused, mida rahastas eraviisiliselt Jan Sobieski ise. Ta sai tuntuks voimeka ja julge vaejuhina, ent samuti patrioodina, kes oli osa isiklikust varandusest investeerinud Poola-Leedu kaitsesse. Selle tulemusel valiti ta 1674. aastal Jan III nime all Poola kuningaks. Sobieski maine oli korge ka Osmanite seas ja mitmed aastad hiljem tema juhtimisel 1683 . aastal Viini lahingus saavutatud voit tagas talle voimekaima Osmanite-vastase vaejuhi maine. Siiski ei suutnud ka tema peatada Poola-Leedu allakaiku ega viia labi reforme, mis oleksid riigi paastnud.

Aastatel 1683 ? 1699 peetud sojas Osmanitega onnestus Poola-Leedul kull 1699. aasta Karlowitzi rahuga varem kaotatud alad tagasi saada, kuid see jai ka uheks viimaseks voiduks riigi ajaloos.

Lahingud [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kajastamine kirjanduses ja filmis [ muuda | muuda lahteteksti ]

Poola kirjanik Henryk Sienkiewicz kirjutas 17. sajandi Poola-Krimmi ja Poola-Turgi sodadest oma ajaloolise triloogia esimeses romaanis " Pan Wołodyjowski " ( 1888 ). Eesti keeles ilmus see teos esmakordselt 1938 . aastal Lydia Skomorowska tolkes, hiljem on sama tolge uuesti valja antud 1995 . aastal.

Selle raamatu pohjal lavastas re?issoor Jerzy Hoffman 1969 . aastal ajaloolise mangufilmi " Pan Wołodyjowski ".

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

  1. ↑ Magocsi, Paul Robert. A History of Ukraine. Toronto, University of Toronto Press, 1996, p. 227.
  2. ↑ Magocsi, Paul Robert. A History of Ukraine. Toronto, University of Toronto Press, 1996, pp. 217?228.
  3. ↑ Finkel, Caroline. Osman's Dream: The History of the Ottoman Empire. Cambridge, Basic Books, 2005, p. 273.
  4. ↑ Tucker, Spencer C. (ed.) A Global Chronology of Conflict. Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, p. 646.
  5. ↑ Tucker, Spencer C. (ed.) A Global Chronology of Conflict. Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, p. 648.
  6. ↑ Shaw, Stanford; Shaw, Ezel Kural. History of the Ottoman Empire and Modern Turkey. Vol. 1. Cambridge, Cambridge University Press, 1976, p. 213.
  7. ↑ Stone, Daniel. The Polish-Lithuanian State, 1386-1795. Washington, University of Washington Press, 2001, pp. 235?236.
  8. ↑ 8,0 8,1 Tucker, Spencer C. (ed.) A Global Chronology of Conflict. Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, pp. 648?649.
  9. ↑ 9,0 9,1 Stone, Daniel. The Polish-Lithuanian State, 1386-1795. Washington, University of Washington Press, 2001, p. 236.
  10. ↑ Finkel, Caroline. Osman's Dream: The History of the Ottoman Empire. Cambridge, Basic Books, 2005, p. 275.
  11. ↑ Tucker, Spencer C. (ed.) A Global Chronology of Conflict. Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, p. 653.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Tucker, Spencer C. (ed.) A Global Chronology of Conflict. Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, p. 655.

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parit lehekuljelt " https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Poola-Turgi_soda_(1672?1676)&oldid=6440700 "