|
ESIMESTEST PILTNIKEST EESTIMAAL
JA NENDE FOTODEST EESTI KULTUURILOOLISES ARHIIVIS
(1844-1900)
Vilve Asmer
Piltnikud Eestis aastatel 1844-1900
Enam kui poolteist sajandit tagasi, aastal 1839, levis üle kogu
maailma elevust tekitanud sõnum prantslase Daguerre'i leiutisest,
mis võimaldas mistahes kujutist jäädvustada hõbetatud
vaskplaadile. Saadud tulemusest dagerrotüübist sai fotograafia
ajaloo suursugune algus, "hõbedane ime", mis oma harukordsusega
on imeks jäänud tänapäevani. Ometi ei saa väita,
et fotograafia ainuleiutaja tiitel kuulub Daguerre'ile. Juba 1835. aastal oli inglasel W.Talbotil õnnestunud teha esimene paberfoto. Seega, oma meetodite ja vahenditega samas valdkonnas üheaegselt eksperimenteerijaid leidus kahtlemata mitmeid, töötati aga eri paigus ja üksteisest sõltumatult. Määravaks sai asjaolu, et Daguerre'i poolt lõplikult välja töötatud, kuid samas osalt ka ta eelkäijate varasematel katsetustel põhinev pildisaamise viis jõudis esimesena ning seejuures suure pidulikkusega avalikkuseni, tuues kaasa hämmastust, imetlust ja uudishimu.
Tallinnasse tõi esimese dagerrotüüpkaamera kaupmees Martinsen 1840. aasta suvekuudel Pariisist. Möödus aga neli aastat enne kui sakslane
Carl Friedrich Wilhelm Borchardt
kuulutas, et ta oma ateljees Vene tänaval valmistab dagerrotüüpportreesid, olles seega Eesti esimeseks statsionaarseks fotograafiks. Tema lahkele üleskutsele pilditegemisele rohket tähelepanu osutada võis paraku reageerida ainult maksujõuline klient, kuna hõbeplaadi hind oli kõrge. Soovijaid küll leidus, kuid aja jooksul oldi
sunnitud klientuuri laiendamiseks tegema mõningaid muudatusi. Nii
lisandusid dagerrotüüpidele peagi ambrotüübid (kergelt
alavalgustatud ning mustale alusele asetatud klaasnegatiivid) ja ferrotüübid
(kujutis mustaga värvitud ning valgustundliku emulsioonikihiga kaetud
plekitükil), mis olid oma eelkäijast tunduvalt odavamad. Ükski
sellistest piltidest ei olnud paljundatav. Nad olid ainulaadsed ja kordumatud.
Ehkki C.Fr.W. Borchardt tegutses dagerrotüüpia alal üle
kahekümne aasta, ei saa me nende väheste Eestisse jäänud
dagerrotüüpide põhjal kinnitada tema autorlust, kuna tol
korral ei tavatsetud pildile märkida selle valmistaja nime. Enamus
seesuguseid fotoharuldusi on aga tõenäoliselt koos sakslastega
kui tookordse jõukama tellijaskonnaga nende Eestist lahkumisel Saksamaale
jõudnud.
Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on hoiul viis dagerrotüüpi, kaks ambrotüüpi ja neli ferrotüüpi. Dagerrotüüpidest vanim kuulub ilmselt aastasse 1844 või 1845. Seda lubavad oletada tagaküljele märgitud pildil oleva kolme lapse Marie, Georg ja Karl Maria v. Seidlitzi sünniaastad, mis on vastavalt 1832, 1840 ja 1838. Pilt on mõõdus 8,4×6,8 cm ja väga hästi säilinud. Veidi suurem dagerrotüüp, mõõdus 10×7,7 cm on nende laste isast Carl Johann v. Seidlitzist (1798-1885), tuntud arstist ja loodusteadlasest. Eestis teadaolevaks suurimaks dagerrotüübiks, 14×10,5 cm,on pilt Justine v Seidlitzist (1816-1898) tütarde Justine ja Helenega.Taas laste sünnidaatumeid arvestades võib selle valmistamisajaks
pakkuda 1853. või 1854. aastat. Dateerimata ja samuti anonüümseks
jääb dagerrotüüp Leopold Krohnist (1835-1888), mõõdus 9,8×7,4 cm. Ainsana on oletatav autor teada dagerrotüübil, millel on jäädvustatud Fr.R.Kreutzwaldi abikaasa, tütar Adelheid ja poeg Aleksis (6,5×5,6 cm). Selleks on Robert Borchardt
ja kuulub see arvatavasti aastasse 1853. Tundmatute autorite ambrotüüpidel
on ühel Helene ja Justine v Seidlitzid, seekord umbes 1865. a, teisel
grupp tundmatuid. Ferrotüüpidest on pildid Jakob Kõrvist
ja Otto Taurist, kaks jäävad kindlaks tegemata.
Dagerrotüüp valitses Eestimaal ligi viisteist aastat, veel
ka siis, kui juba oli kanda kinnitanud ja populaarsust kogumas foto paberil,
ent kui ikka veel leidus tänavanurkadel nn "plekkfotograafe",
ferrotüüpide valmistajaid. Põhjusi dagerrotüübi
lõplikuks taandumiseks oli mitmeid. Esiteks, hind püsis hõbeplaadi
tõttu endiselt kõrge ning seetõttu oli tellijaskond
piiratud. Teiseks, jäädvustatud kujutis oli peegelpildis, tegelikkusele
vastupidine ja nähtav ainult teatava nurga all langevas valguses.
Kolmandaks, dagerrotüüpiline foto saadi ainult ühes eksemplaris.
Neljandaks, mitmekümneminutilise säritusaja jooksul nõudis
fotografeerimine pildistatavalt liikumatust ja kannatlikkust. Palju kordi
vähenõudlikum oli inglase W.Talboti pildisaamise moodus, mille
abil sai negatiivvõtet paljundada odavale valgustundlikule paberile.
Seesugune pildi valmistamise viis, uudne ning avaramate võimalustega,
huvitas eelkõige litograafe.
Eestisse litograafiakunsti toonud
Georg Friedrich Schlater
oli juba 1837.a asutanud Tartus oma töökoja ning katsetanud kivitrükiga. Rahva hulgas sai ta tuntuks Tartu vaadete albumitega ("Malerische Ansichten von Dorpat u dessen Umgebung", 1837 ja 1838; "Das malerische Dorpat", 1852-1853; "Album von Dorpat u. Umgebung", 1860) ning esimese Kalevipoja-aineliste maalide autorina (6 akvarelli ja 2 õlimaali). 1852.aastal tuli Schlaterile tunnustus Peterburi Kunstide Akadeemia poolt, mis andis talle vabakunstniku astme. Seetõttu, müünud 1857. a oma litograafiatöökoja ja jätkanud ainult fotograafina,
kasutas Schlater edaspidi oma tööde allkirjastamisel tiitlit
"Akademischer Künstler". Kui litograafina olid olnud tema
objektideks linna- ja maastikuvaated, siis fotograafina eelistas ta inimest.
Ligi seitsmekümnest EKLA fotokogus olevast väikeseformaadilisest
(6×9 cm) portreepildist, mis kannavad signeeringut "F. Schlater.
Akad. Künstler. Dorpat.", on enam kui pooled Tartu Ülikooli
tolleaegsetest professoritest: E.Bergmann, Fr.Bidder, A.Fr.Christiani,
G.Flor, A. v. Oettingen, G. v. Oettingen, E.Reissner, C.Chr. Rummel, L.Stieda,
A.Vogel jt. Teiste elualade esindajatest on Schlateri poolt pildistatud
pastor ja "Kalevipoja" tõlkija Carl Reinthal, Põlva
pastor Johann Georg Schwarts, Tartu Maarja koguduse pastor Adalbert Hugo
Willigerode, Tartu Ülikooli kuraator Alexander Keyserling, Õpetatud
Eesti Seltsi esimees ja "Inlandi" toimetaja Theodor Heinrich
Beise, Tartu Tütarlastekooli õpetaja Ferdinand Biedermann,
Peterburi arst Ernst Bidder, piiskop Ferdinand Walter jt. Ainsal väikesemõõdulisel grupipildil on Toikvere mõisaomaniku abikaasa Helene Paul oma kolme tütrega. Portreteeritavad on enamasti pandud nn kolmveerand-asendisse, otsevaateid ei ole kasutatud. Kõik fotod on tugevatel papp-alustel, pruunides toonides, selgete kontuuridega.
G. Fr.Schlateri 1860-ndate aastate väärtuslikku pildimaterjali, ühtlasi kui Eesti vanimaid paberfotosid, täiendavad samaväärselt
Louis Höflingeri
tööd. Viimane oli saanud ostu teel 1857. aastal Schlateri litograafiatöökoja uueks omanikuks. Alustanud samuti litograafina ("Album von Dorpat u. Umgebungen", 1860), huvitus ta kiiresti ka fotokunstist ning tema töödes jääb äratuntavaks foto- ja litograafia
tihe seos. L.Höflingeri kümnekonna väga ilmeka portreefoto hulgas on tõenäoliselt vanim umbes 1860. aastast pärinev pilt Tartu Ülikooli käskjalast. Tolle aja teiste tavapäraste ateljeevõtete kõrval jääb see kahtlemata eredamana meelde täisfiguur lihtsakoelisest, säärsaabaste ja pika mantliga käsku täitvast ametnikust, kogukas raamat kaenla all hoogsal sammul astumas. Seega on autor osanud lihtsa võttega pildi huvitavamaks ja köitvamaks muuta. Hiljem on ta oma tööde
ilmestamiseks kasutusele võtnud ka suuri dekoratiivseid tagapõhju.
L.Höflingeri poolt portreteeritute seas on pastor Schwarts, apteeker
Fr.Beckmann, muusikategelane Fr.Brenner, advokaat H.Jürgenson, Tartu
Ülikooli professorid M.Engelhardt, F.Hörschelmann jt. Katsetanud
on ta ka nn mosaiikpildiga, millel on viisteist Tartu õpetajat. Höflingeri töödest enim huvipakkuvaimaks on aga jäänud 1952. aastal Õpetatud Eesti Seltsi pildikogu hulgas Eesti Kultuuriloolisele Arhiivile üle antud kaheksa fotot Tartu kooli- ja üliõpilastest umbes 1870. aastal. Suurte maalitud foonide taustal on siin püütud näidata ka tolleaegse tudengielu lõbusamat poolt üliõpilasnoormehed kord veini-, kord õllelaua taga klaase ja kannusid kokku löömas või siis tudengimütsidega poseerimas. Siit selgub, kuivõrd avaramaid kompositsioonivõimalusi pakkusid grupivõtted ja kuivõrd hoolikalt need ka läbi mõeldi. L. Höflingeri ligi kahe aastakümne töödest on EKLA s hoiul väga väike, kuid vaieldamatult hinnatav osa. 1876. aastal müüs ta oma ettevõtte Laakmannile ja lõpetas oma fotoalase tegevuse.
Ehkki on andmeid, et juba 1854. aastal oli Tartus oma alalise fotoateljee asutanud Tallinnast tulnud farmatseut
Ernst Ignatius
,
jäi ta Schlateri ja Höflingeri tegevuse kõrval varju. Viimaste poolt pandi alus ja tagati fotograafia areng eelkõige Tartus. Tänu nende tööle kindlustas foto endale ajaloolise dokumendi positsiooni. Kunagisest imest oli saamas igapäevane, harjumuspärane toiming. Pildistamine muutus ajapikku kõigile kättesaadavaks, fotograafe hakati kutsuma kõikvõimalikele sündmustele pulmadesse, matustele, talgutele, ristsetele. Foto populaarsuse kasvule aitas mõjusalt kaasa ka sagedane reklaam ajakirjanduses.
1857. aastal samuti litograafina Tartus alustanud
Carl
Schulzist
sai tema pikaajalise tegevuse jooksul üks produktiivseim, tuntuim ja nõutavaim piltnik. Kuulutus "Eesti Postimehes" nr 28, 12. juunil 1867. a pühendab rohkesti ruumi nii fotokunstile kui selle kõrval ka C. Schulzi reklaamimisele: "Päevapildid ei ole meie päevil mitte tundmata asjad, nagu nüüd nii mitu asja enam tundmata ei ole, millest meie vanemad poolsada aastat tagasi veel uneski ei teadnud. Tahtis end vanemal ajal keegi maalida lasta ja
oma kuju järeltulejatele mälestuseks jätta, siis pidi temal hea rahakukkur olema /---/ vaesemad ja alamad inimesed võisid oma nägu veeämbris näha seniks, kuni ise seal ees seisid. Kuid nüüd on lugu sellega koguni teine. Päike teeb pildi valmis, ja seda silmapilkselt, mis nii su enda nägu on, kui Jumal Sind loonud. /---/ Siin Tartus näeme väga sagedasti pilditegija Karl Schulzi juures maalt inimesi olevat, kes ennast nõnda odava hinna eest maalida
lasevad. Schulz elab Schrammi majas, mis Rüütli ja Küütri
uulitsa nurga peal seisab Staabimaja nurga vastas, kus iga talve nekruted vastu võetakse. Tema juures said ka need suured päevapildid tehtud mis hiljuti praost Willigerode 25-aasta ametipühal mälestuseks anti. Pildid tehakse seal ilusasti ja odavalt."
Carl Schulzi üle poole sajandi väldanud töö tulemusena kuuluvad
tema pärandisse nii portree- ja grupipildid kui ka linna ja maastikuvaated.
EKLA fotokogu on saanud tema töödest täiendust ligikaudu
kahesaja viiekümne foto võrra. Ehkki suures osas dateerimata,
jääb oletatavasti enamus möödunud sajandisse. Ligikaudu
pooled neist on üksikisikute fotod, millede hulgas seesuguseid avalikkusele
tuntud nimesid nagu Paula Brehm, Anna Haava, Miina Härma, Oskar Kallas,
Heinrich Koppel, Marie Koppel, Aino Tamm, Paul Willigerode, Gustav Wulff-Õis
jt. C.Schulzi klientuur oli üsna kirev. Tema teeneid kasutasid inimesed
nii maalt kui linnast ja erinevatelt elualadelt. Nõnda on siin esindatud
õpetaja, professor, arst, apteeker, advokaat, pastor, kingsepp,
postiametnik, põllu- ja taluperemees. Erinevalt Schlaterist, kes
kasutas standardseid võtteid, on Schulzi poolt portreteeritud inimesed
väga ilmekates poosides. Maalitud taust-dekoratsioone küll esineb,
kuid sagedamini asendavad neid mingid konkreetsed esemed (laud, tool, raamat),
mis fotot oluliselt täiendavad. Lisaks tavapärastele rinnaportreedele
on ta pildistanud ka pool-, kolmveerand- ja täisfiguure. Erinevusi
on formaadis ja värvitoonides (pruunid, mustad, mustjaspruunid), kasutanud
on ka ovaalset raamistust. Oma ülesehituselt lausa säravateks
võib aga pidada C.Schulzi väikesearvulisi grupipilte: Elisabeth
Luiga poja ja tütrega, Salme Hermann ja Paula Brehm, Jaan Jõgever
koos rahvakoolide inspektoritega. Volmaris, vabas looduses on ta 1869. aastal
pildistanud gruppi baltisaksa tegelasi. Kõnekateks näideteks
foto tähtsusest kultuuriajaloos on C.Schulzi suureformaadilised grupipildid
(koos alusega umbes 48 x 64 cm), milledest möödunud sajandisse
kuuluvad: üliõpilaskorporatsioonid "Estonia" 1871. a
ja selle koosseis koos Fr.R.Kreutzwaldiga (daatumita) ning "Livonia"
50. aastapäev 1872 ja 75.aastapäev 1897; Treffneri gümnaasiumi
õpetajaid ja õpilasi 1890/91. õppeaastast, kus õpilaste
keskel hoiab lippu hilisem piiskop Jakob Kukk; tuletõrjujate kokkutulek
Riias arvatavasti 1879. a. Seesuguste suurte grupivõtete puhul väärib
imetlust autori oskus sobitada meisterlikult kaadrisse sadakond inimest,
säilitades seejuures pildi teravuse.
Rohkesti
leidmisrõõmu pakuvad C.Schulzi sajandivanused fotod Tartust,
millede arv EKLA pildikogus ulatub üle neljakümne. Vaatamata
sõdade hävitustööle on tolleaegsetest tänavapiltidest
jäänud tänaseks palju äratuntavat. Oma ilmakuse, täpsuse
ja konkreetsusega ning autori poolt oskuslikult valitud vaatenurgaga, mis
viitab heale perspektiivitunnetusele, mõjuvad need pildid äärmiselt
vahetult, tuues vaataja ette selle ajastu olud ja inimesed. Väärtust
lisab ka korrektne tehniline teostus. Kaksteist fotot on C.Schulz koondanud
väikesesse albumisse pealkirjaga "Dorpat", mis on aja jooksul
mõnevõrra tuhmunud. Heas seisukorras on ülejäänud
pildid tugevatel alustel, pruunikates toonides, korralikus vormistuses.
Esindatud on sellised Tartule iseloomulikud hooned ja paigad nagu Ülikool
ja Ülikooli raamatukogu, Kivisild ja Inglisild, Toome varemed, Botaanikaaed,
Barclay plats
, Maarja kirik; tänavatest
Rüütli
, Lai, Jakobi, Pepleri,
Karlova, Uueturu. Kuigi 19. sajandi lõpul oli Tartus avatud juba
päris palju fotoärisid, jäi C.Schulz endistviisi autoriteetseks
ja arvestatavaks fotograafiks. Veel käesoleva sajandi esimestel aastakümnetel
oli Tartus tegev temanimeline ateljee, seda arvatavasti pärijate omandina.
Esimese kutselise piltniku Carl Friedrich Wilhelm Borchardti kõrval on Eesti fotograafia ajaloost teada veel kaks samanimelist meest, nimelt
Robert Borchardt
ja
Carl Amandus Borchardt.
Teadaolevalt olid kaks viimast vennad, kelledele esimene oli vaid nimekaim.
Robert Borchardt töötas Tartus dagerrotüpistina 1853.-1855. a
ja asus pärast seda koos vennaga elama Riiga. Lisaks eelpoolmainitud
dagerrotüübile on EKLA pildikogus temalt kuus Riias valmistatud
paberfotot: 1864. aastast pärinev portreepilt Kuramaa pastorist Johann
Heinrich Kawallist, dateerimata foto dr. Hermann Hessest, grupivõte
1881. a Riias toimunud Baltimaade suurpõllumeeste kongressist osavõtjatest
ning kolm tundmatut fotot. Carl Amandus Borchardt pöördus Riiast
tagasi 1858. aastal ja astus avalikkuse ette 1861. aastal Tallinnas. Selleks
ajaks oli fotograafide seas tekkinud juba mõningane konkurents ning
edu saavutamiseks tuli sellesse valdkonda pürgijatel tõsiselt
pingutada. Määravaks said töö hind ja kvaliteet, ateljee
asukoht, oskuslik reklaam. Carl Amandus Borchardt alustas teenistust üsna
enesekindlana. Tema ateljee sai hästikõlava nime "Charles
Borchardt" ning ühe foto hinnaks kuulutas ta julgelt kahest rublast
kuni viiekümne rublani hõbedas. Seesugune hinnavahe võis
olla tingitud ka tema kõrgest enesehinnangust, mis lubas arvestada
jõukama tarbijaskonnaga. Ch.Borchardti signeeringut kandvast mõnekümnest fotost EKLA-s on ülekaalus portreed pastoritest, näiteks Rakverest G.M.Paucker ja L.W.Pallon, Keilast C.G.Fick ja M.W.Fick, Iisakust A.K.Intelmann, Jõhvist H.T.W.Christoph, Kuusalust E.Ahrens, Väike-Maarjast C.F.L.Fankhänel jt. Kaksikportreed on Aleksis Kreutzwaldist koos Sophia v. Huseniga kas 1871. või 1872. aastal ning Johann Kunderist Teofile
Freiberg-Kunderiga. Kui esimene neist on säilitanud oma esialgse kvaliteedi,
siis viimane on saanud tugevasti kahjustada. Charles Borchardt tööd
lubavad pidada teda uute võimaluste otsijaks nii kunstilise kui
tehnilise poole pealt, millele viitavad erinevused fotografeeritute pooside
valikul ning piltide vormistuses. Seletatav on see ilmselt ka püüdega
olla kursis ja pidada sammu kogu maailma fotograafia arenguga.
Charles Borchardti kaasaegsetest jäid pealinna tihedas konkurentsis püsima vähesed. 1860. algusaastail fotograafiasse tulnutest on
G.Dietz
,
H.Ellrich
ja
C.Schmidt
ainsad, kellelt
EKLA fotokogus on üksikuid pilte. Kaks väga hästi säilinud,
korrektse teostusega fotot on G.Dietzilt: umbes 1870. aastast kooli lõpetamise
puhul Sophia v. Husenist (hilisem Aleksis Kreutzwaldi abikaasa) ja ajavahemikul
1864-1876 Kadrinas pastoriks olnud Fr.W.Treuerist. H.Ellrichi allkirja
kannavad kuus fotot. Kaks portreevõtet on J.Köleri albumis
Catherine Gernet 1863. a ja Rudolf Gernet ning neli pilti pastoritest -
Türi pastor V.E.Grohmann, Karuse pastor Fr.W.A.Hasselblatt, Paide
pastor C.G.Hammerbeck ja Tallinna Oleviste kiriku pastor O.C.H.Girgensohn.
C.Schmidti teenust on nähtavasti mõnevõrra kasutanud
Rosenthalide ja Mohrfeldtide perekonnaliikmed ning samuti mõned
pastorid, kokku on temalt kuusteist pilti. Isegi nende väheste fotode
põhjal võib öelda, et ka need kolm piltnikku olid vastavalt
aja nõuetele katsetajad ja otsijad, suutmaks pakkuda tellijaile
erinevaid kujunduslikke võimalusi.
1864. aastal alustas Tartus L.Höflingeri juures fotokunsti õpinguid
Reinhold Sachker
. Viie aasta möödudes
asus ta iseseisvale tööle, avades 30. märtsil 1869. a oma
pilditöökoja ja olles seejuures selle elukutse esindajate hulgas
esimeseks eestlaseks. Kõikidest 19. sajandi piltnikest on R.Sachkeri
panus eesti kultuuriloosse nii arvult kui sisult suurim. Tema sihikindlusele
oma ametis viitab fakt, et ta polnud mitte ateljees kliente ootav piltnik,
vaid aktiivselt tegutsev fotoreporter. Visuaalsed jäädvustused
rahvusliku ärkamisaja kultuurisündmustest ja -tegelastest on
sündinud tänu tema järjekindlusele ja missioonitunnetusele.
Eesti
Kultuuriloolises Arhiivis ulatub R.Sachkeri tööde arv üle
neljasaja. Neist 235 on klaasnegatiivid (fotokoopiad on valmistanud E.Selleke)
ja kuuluvad temanimelisse kogusse. Rohkem kui kakssada originaalfotot on
saadud aja jooksul erinevatest allikatest, sealhulgas K.E.Söödi,
M.J.Eiseni, M.Härma, K.A.Hermanni, M.Mitti, A.Kitzbergi, A.Schulzenbergi,
J.Kurriku ja "Vanemuise" materjalidega. R.Sachkeri poolt pildistatute
nimekirjas on peaaegu kõik tolleaegsed nimekad kultuuritegelased:
A.Adamson, E.Ahrens, E.Aun-Raup, J.Bergmann, M.J.Eisen, A.Grenzstein, A.Haava,
K.A.Hermann, J.Hurt, M.Härma, C.R.Jakobson, J.V.Jannsen, L.Koidula,
Fr.R.Kreutzwald, J.Köler, V.Reiman, A.Rennit, A.Saal, K.E.Sööt,
H.Treffner, M.Veske, E.Vilde jt. Neist piltidest enamikul on kujunduslik
sarnasus, valmistatud visiitfotodena, pruunikates toonides ja ovaalses
raamistuses. Ka R.Sachker on kasutanud suuri maalitud tagaseinu ja mitmeid
lisaelemente, mis lisaks pildi ajaloolisusele selle veel väga pilkupüüdvaks on muutnud. Taoliste hulgas on fotod Treffneri gümnaasiumi esimestest õpetajatest (Kurrik, Jõgever, Grenzstein, Ohmann), K.E.Söödist oma ristiisa Karl Fischeriga 1890. a, Jaan Söödi (K.E.Söödi isa) perekonnast, Jakob Hurda lastest koos vanaemaga 1880. a, Aino Tamme vanematest, Holstre pasunakoorist 1879. a, Neeruti laulukoori liikmetest 1894. a, Neeruti rahvast J.Hurti ärasaatmisel Otepäält 1880. a, Tartu-Maarja kihelkonna koolmeistritest ja kiriku vöörmündritest.
Alates 1872. aastast oli R.Sachker tegev "Vanemuise" teatris.
Alustanud näitlejana, sai temast peagi näitejuht A.Wiera eelkäijana
kuni 1878. aastani. Tema näol oli tegemist kindlakäelise juhiga,
kes ainelises kitsikuses olevat teatrit suutis kuue aasta kestel tegevuses
hoida. Tänu R. Sachkerile on EKLA s terve rida "Vanemuisega"
seotud pilte: "Vanemuise" meeste-lauluseltsi esimestest asutajatest
ja asukohast 1865. a (mosaiikpildina, valmistatud tõenäoliselt
hiljem), esimesest teatrimajast Tartus Aleksandri tn 57, "Vanemuise"
asukohast Jaani ja Laia tänava nurgal 1866-1867 ning Jaama tänaval
1869-1903, teatri suvisest näitelavast Jaama tänava aias 1887. a,
"Vanemuise" majast asukohaga Suurturg 15 peale põlemist,
uuele teatrimajale Aia tänaval nurgakivi panekust 1905. a, teatri ehitustöödest ja valmis teatrihoonest. Fotodokumendid on olemas ka R.Sachkeri algatusel alates 1883. aastast korraldatud igasuvistest lõikuskuu rahvapidudest,
samuti mitmetest "Vanemuise" eestseisuse liikmetest 1872. a, nende
seas R.Sachkerist endastki. Tähelepanuta pole jäänud ka
laulupeod, pilte leidub IV laulupeo peaproovist, rongkäigust ja peost
Eesti Kirjameeste Seltsi aias 15.-17. juunil 1891. a ning V laulupeo rongkäigust
1894. a.
Et R.Sachker eesti rahva hulgas tunnustust oli leidnud, kinnitab tema
25. tööaasta täitumise puhul kirjutis "Postimehes"
17. märtsil 1894. a: "Sachker on täiesti Eesti rahva liige
ja sõber, on oma pikal ametiajal ikka ning alati kõigest
rahvatööst osa võtnud, on ka esimene Eesti päevapiltnik,
kes oma asutust juba 25 aastat on jõudnud elus hoida." Muuhulgas
öeldakse samas: "Ka nimi "päevapilt", mis nüüd
terve rahva suus, on Sachkeri sünnitatud".
Nn "päevapildistamine" tõmbas magnetina ligi erinevate
elukutsetega inimesi. Üheks selliseks oli
Jakob
Jobso
, kes juba 1867. aastal oli loobunud kooliõpetaja ametist.
Tema tõsisem fotoharrastus sai alguse siiski hiljem, mistõttu
esimese eesti soost piltniku tiitel jäi endistviisi R.Sachkerile.
Tegutsenud mõnda aega tõlkekirjanikuna, tõid talle
kuulsust neli saksa keelest "maakeelde" tõlgitud haledasisulist
ja õpetlikku laadi jutustust, mis ühtlasi olid teesillutajateks
maarahva keskele rändpiltnikuna. Paratamatult oli selles ametis kokkupuuteid
ka "sakstega", seepärast pidas J.Jobso paremaks võtta
perekonnanimeks
Livenstroem
(ka Livenström). Pärast ringirändamisi
jäid tema pikemateks peatuspaikadeks Valmiera, Viljandi ja lõpuks
Paide.
EKLA-s
on J.Livenstroemi töödest hoiul umbes 60 kultuuriloolist fotot,
nende hulgas: Lilli Suburgi, hiljem Anna Wiegandt - Lammase eratütarlastekooli
õpetajaid ja õpilasi 1885. ja 1895. a ning dateerimata fotol
sama kooli kasvandikke oma koolimaja ees; Kolga-Jaani kooliõpetajaid
möödunud sajandi viimasel kümnendil koos Villem Reimaniga,
kes alates 1890. aastast oli seal kohalikuks pastoriks; Fr.Kuhlbars, G.Blumberg
ja N.Bogajevski 1889.a (tagaküljel Fr.Kuhlbarsi pühendus K.A.Hermannile
1891.a); Aino Tamm noorena koos õdede ja vennaga; põllumees,
seltskonna- ja majandustegelane Jaan Tamman perekonnaga 1880ndatel aastatel;
üksikportreed Aino Tammest,
Andres Rennitist, Mihkel Kampmaast, Mats Tõnissonist, Pauline Brunbergist
jt. J.Livenstroemist kui innukast pastorite portreteerijast annavad tunnistust
üle saja selle ameti esindaja portreepildi (osad neist kopeeritud
teiste autorite joonistest, litodest, siluettvõtetest). Välisvaadetest
kannavad tema allkirja fotod Põltsamaa lossist ja Paide lossi varemetest.
J.Livenstroemi tööde tehnilise poole pealt torkab silma asjaolu,
et puudub seesugune teravus ja kontrastsus nagu oli ehk C.Schulzi töödel.
Korrektsus vormistuses oli seevastu üks olulisemaid komponente. Kõik
fotod on tugevatel alustel, pruunides toonides ning varustatud autori allkirja
ning kohanimega. Nii on need vastavalt kas Volmar (Valmiera), Fellin (Viljandi)
või Weissenstein (Paide). Sageli on ka fotode tagaküljel kaunistused
või lisatud sinna näiteks järgmise sisuga tekst: "Valmistanud
J.Livenstroemi Pildikoda Viljandis 1886. Järele trükkimised ehk
järele kujutamised sellest pildist on ära keeldud." J.Livenstroemi
töö fotograafina oli kultuuriloo seisukohalt igati tähelepandav.
Arvestada tuleks kindlasti sedagi, et suur osa J.Livenstroemi klaasnegatiividest,
tema tööde paremik, müüdi pärijate omandina koos
autoriõigusega 1910. a tegutsema hakanud fotoärile "Vennad
Parikased".
Eesti fotograafia oli 1880-ndateks aastateks saavutanud üsna kõrge
ja arvestatava taseme, ridamisi avasid ateljeid üha uued kutselised
piltnikud. EKLA kogude põhjal neil aastail alustanutest väärivad
lähemat tutvustust Tallinna fotograafid B.Lais ja P.Schmidt ning Tartust
Ch.Treyer.
Bernhard
Lais
alustas 1882. aastal. Fotoäri avamisele oli ajakirjanduses
eelnenud julge reklaam ning järgnenud põhjalik ülevaade
pilditöökoja interjöörist. Et tegemist oli tõepoolest
omal alal võimeka inimesega, tõendavad faktid nagu näiteks
see, et ta oli esimene, kes suutis teha momentvõtteid liikuvatest
objektidest ning katsetas ka väga suureformaadiliste (kõrgusega
kuni 1 m) fotode valmistamisega. Rahvusvaheline tunnustus, mis oli ühtlasi
tunnustus kogu Eesti fotograafiale, saabus 1891. ja 1892. a Belgias korraldatud
näitustelt, kus B.Laisile omistati kunstiliste fotode eest esimene
auhind. Sealt saadud aumärgi kujutise võttis ta hiljem kasutusele
fotode tagaküljel ning samuti omanimelisel kirjapaberil, rakendades
seda kui üht reklaamvõtet. B.Laisi tööd on igati
korrektsed, silma torkab eriline rõhuasetus vormistusele. Ühe
võimalusena pildi välisilme muutmisel kasutas ta kuldäärega
raamistust, seda vastavalt tellija soovile, kuna töö hind seetõttu
kallines. Hinnasoodustus kehtis aga hulgitellimustele, seda kinnitab katke
B.Laisi kirjast A.Suurkasele 28. oktoobril 1895. a: "1 tossin nende
piltisid ma saan Teile rehkendama 3 Rbl. 50 Kop. ja ˜ tossin
1 Rbl. 75 Kop. kui 100 viisi ilma kuld ärega tulleb 100 15 Rbl. kullase
ärega 20 Rbl." (KM EKLA f 124 m 3, lk 12). B.Laisi paarikümne
foto hulgas EKLA-s on rida pastoreid (J.C.Bergwitz, Fr.W.Ederberg, H.Girgensohn,
Chr.O. v. Hörschelmann, C.E.Malm, E.P.H.Paucker jt), üksikuid
portreepilte V. Rosenthali albumis, M.J.Eiseni kogus ja mujal. Ajalooliseks
dokumendiks on suur grupipilt Albu valla rahvast tolleaegse Albu mõisahärra
Otto von Lilienfeldti poolt korraldatud peol tähistamaks tema 25.
mõisaomanikuks olemise aastapäeva 2. septembril 1886. a.
Visiitkaartide ja kabinetpiltide valmistajana reklaamis ennast
Paul Schmidt
, kes avas 1884. a päevapilditöökoja, mille täpsem asukoht oli ära märgitud tema fotode tagaküljel: "Paul Schmidt. Langstrasse. Haus Behrens in Reval." EKLA-s leidub tema töid vähe, vaid kümmekond portreepilti, nende hulgas J.H.Vahtrik 1882. a M.Lipp, A.Weizenberg, Julie Brunberg (E.Bornhöhe õde). Mõnevõrra
rohkem on kultuuriloolist pildimaterjali
Ch. Treyerilt
, fotoäri omanikult alates 1885. aastast asukohaga Tartus Kivi tänaval. Koos Anna Haava pärandiga on EKLA fotokogusse laekunud kümme tema allkirjaga tööd, need on pildid luuletajast endast, tema emast, vennast ja sugulastest. Ligi kahekümne ülejäänu hulgast olgu olulisematena nimetatud K.A.Hermanni pereliikmeid, L. Koidula õepoeg Elmar Rosenthali J. Hurda poeg Max Hurtüliõpilasena, Tartu Maarja koguduse pastor Adalbert H.Willigerodet Möödunud sajandi lõpukümnendist pärinevad Ch.Treyerilt ka pildid Treffneri gümnaasiumi õpilastest ja Võnnu koolmeistritest.
Nagu teada, oli juba R.Sachker enne tööle asumist õpilaseks L.Höflingeri juures. Niisugune järjepidevus, kus oma teadmisi ja oskusi noorematele edasi antakse, jäi ka fotograafias kestma. Jakob Livenstroemi juurest said tema Valmiera perioodil ametialast õpetust
vennad Kristinid
. Olid siin põhjuseks sugulussidemed või siis teisalt vendade edukus, aga 1884. aastal, J.Livenstroemi lahkumisel
Viljandisse, jäi viimase ettevõte Kristinite käsutusse.
Ent paremate võimaluste otsinguil likvideeriti see ateljee üsna
pea.
Hans Kristin
siirdus Peterburi ning
Jaan Kristini
Tartusse. Ühisateljee
avati taas 1890. aastal ja seda Tallinnas Kaarli kiriku vastas ning vend
Hansu nime all. Kolm aastat töötati koos, kuni Jaan Kristin asus
ametisse Narva ja hiljem Narva Jõesuusse. Vennad Kristinid on kasutanud
oma tööde allkirjastamisel nii kumbki oma nime kui ka ühiseid
paspartuusid saksa või prantsusekeelse tekstiga, vastavalt "Gebr.
Christin" või "Freres Christins" (lühendatult
"Frs.Christins"). Kuigi töötati teineteisest lahus,
loodeti ilmselt konkurentide kõrval sel kombel endale rohkem tähelepanu
tõmmata. Ehkki teadaolevalt oli Kristinite omanduses Tallinnas üheaegselt
kolm fotoateljeed, oli pealinnas paikselt tegutsejaks vaid vend Hans Kristin.
Suuremaid teeneid omavaks peetakse seevastu vend Jaani. Nimelt oli tema
oma töös rohkem liikuvam, mille tulemusena valmis seeria Eesti
vaadetega postkaarte. EKLA pildikogus kannavad Kristinite erinevaid signeeringuid
sadakond pilti. Mõnikümmend nende hulgas on linnavaated, peamiselt
Tallinnast ja Tartust, mis võivad aga kuuluda ka käesoleva
sajandi algusaastatesse. Paarkümmend portreefotot on pastoritest,
tuntumatest kultuuritegelastest on E.Bornhöhe, Chr.Rutoffi, A.Tamme,
K.Türnpu fotod. Neist viimane on ka koos K.A.Hermanni ja J.Kappeliga
kui VI üldlaulupeo juhid pildistatud selle peo toimumise päevil
8.-10. juunil 1896. Järgmisest, 1897. aastast pärineb foto Paistu
kihelkonnakooli õpilastest koos Fr. Saebelmanni ja P. Ruubeliga.
Kristinite fotode välisilme on köitvam nende tööde
puhul, kus on kasutatud ühiseid paspartuusid, mis olid eelnevalt põhjalikult
ette valmistatud. Seevastu Jaan Kristini Narva perioodi töödel
seesugune rõhuasetus vormistusele puudub, keskendatud on rohkem
sisulisele küljele ning fotod on ühetaolises postkaardiformaadis.
Kristinite ateljeedes said omakorda õpetust ja erialaseid kogemusi
paljud tulevased fotograafid, nende hulgas ühena ka endine Harju Jaani
vallakooli õpetaja ja vallakirjutaja
Heinrich
Tiidermann
. Väga edasipüüdliku ning järjekindlana
saavutas ta kiiresti edu ning oli seejärel ise mitmete päevapiltnike
koolitajaks. Nõudlikkus enese suhtes ei lubanud tal aga koheselt
konkureerida pealinna arvukate ametikaaslastega, seetõttu alustas
ta 1898. a Tallinna lähistel Peningil, tutvustades end erapäevapiltnikuna.
Kahe aasta möödudes oli tema asupaigaks juba üks Kristinite
ateljeedest Tallinnas.
H.Tiidermanni nimi seostub eelkõige etnograafiliste fotode loojana ning esimese eestikeelse fotokäsiraamatu autorina. Tema väheste piltide seast
EKLA fotokogus olgu ära märgitud prosaist ja ajakirjanik Jakob
Mändmets, A.H.Tammsaare vend August Hansen, raamatukaupmees ja kirjastaja
August Busch, põllumees Hans Liiv Järvamaalt, Tallinna Pühavaimu
kiriku sisevaade. H.Tiidermanni fotode tagaküljed on varustatud ateljee
omaniku nime ja täpse aadressiga, seda rohkete kaunistuste keskel,
mida võib pidada oma töösse korrektse suhtumise märgiks.
19.
sajandi lõpukümnendil avasid üksteise järel fotoärisid
ja täiendasid arvukate päevapilditöökodade ridu Tartus
M.Fiala (1891), F.Dannenberg (1892), W.Staden (1894) ja Th.John (1896)
ning Tallinnas C.E.Meyer (1892), G.A.Schreiberg (1893) ja M.Meixner (1897).
EKLA fotokogu põhjal kokkuvõtteid tehes on neist produktiivseimad
olnud tartlased W.Staden ja Th.John. Loomulikult jääb aga ülekaalukas
osa nende töödest uue sajandi algusesse, enamasti esimese maailmasõja-eelsesse
perioodi. Lühike ülevaade nende eelnenud sajandilõpu töödest
oleks järgmine.
M.Fiala
- üks foto
Puhja köstri Rudolf Peerna vanematest.
F.Dannenberg
- umbes kolmkümmend tööd, sealhulgas Otto Grossschmidti
kogus kümme portreefotot: O.Grossschmidt, tema abikaasa, Eesti Panga
direktor K.Kaarna, õpetajad J.Juuno ja J.Kits, kaksikportree R.
ja J.Bernakoffist jt. Teistest kogudest väärivad äramärkimist
pildid Tartu Linna arhivaarist A.Hasselblattist (raamitud, klaasi all),
Türi pastorist R.Landesenist, usuteaduse professorist A.K. v. Oettingenist,
muusikategelasest L.Neumannist, L.Suburgi kooli õpilasest A.Suitsust,
dr E.Jannsenist perekonnaga, kirjanik H.Raudsepa vanavanematest, emast
ja onust, M.Kurs-Oleskist kaaslastega kooli lõpetamisel 1898.a jt.
W.Staden
saavutas oma ametikaaslaste hulgas
kiiresti kindla positsiooni. Ligi sajast pildist on täpselt dateerituid
üsna vähe, kuid oletatavasti kuuluvad neist möödunud
sajandisse ehk paarkümmend. Üksikportreedest on nende hulgas
A.Haava, K.A.Hermann, A.Läte, L.Olesk ning gruppidest Tartu Ülikooli
üliõpilasi 19. sajandi lõpul, H.Treffneri gümnaasiumi
õpilasi A.Lüüsiga, vallakirjutajad Ch.Kallas, J.Must ja
P.Fuchs 1898. a, Tartu tuletõrjujaid umbes 1900. a.
Th.John
andis 1896. a ajakirjanduse vahendusel endast teada järgmiselt: "Th.Johni
päevapildiäri Tartus, Aleksandri uul. nr. 10 uuesti ehitatud
ja nüüdse aja tarvitusi mööda klaas majaga, kõige
paremate masinatega ja muude tööriistadega täiendatud, soovitab
üksikute kui ka seltskonnapäevapiltide valmistamist kõigis
suuruses." (Postimees, 16.03.1896). Rohkem kui kakssada fotot Th.Johnilt
on muuseumi tulnud M.J.Eiseni, K.A.Hermanni, J.Köleri, A.Lüüsi
jt materjalidega. Mitmeid pilte leidub A.Kitzbergi, J.Kurriku, L.Neumanni
ja H.Rosenthali albumites. Enne sajandivahetust valmistatud pilte on neist
aga vähene hulk.
C.
E.Meyer
on ennast teostanud eduka pastorite portreteerijana, millest
annavad tunnistust umbes nelikümmend Põhja ja Lääne
Eesti ning peaaegu kõikide Tallinna kirikute sajandilõpu
pastorite pildid. Lisaks neile on temalt üksikuid fotosid V. ja H.Rosenthalide
ning A.Mohrfeldt-Mäevälja albumites.
G.A.Schreibergilt
on vaid kaks Tallinnas tehtud pilti Karl Brauer (Jaan Tatika algkuju E.Bornhöhe
"Kuulsuse narridest") ja tema abikaasa. Üheksa fotot K.A.Hermanni
pildikogus on tema poolt valmistatud Peterburis.
M.Meixner
nelja foto seas on haruldane ülesvõte Marie Underist koolipäevil,
arvatavalt Karl Hacker tundmatu mehega ja kaks fotot Toomas Gutmannist.
Tallinn ja Tartu olid linnad, mis tookordsetele fotograafidele pakkusid
paremaid teenimisvõimalusi ja igati soodsamaid tingimusi. Ometi
ei jäänud selle ameti esindajatest ilma ka väikelinnad,
kuhu jäid püsima vähemnõudlikumad, kes polnud huvitatud
enese proovilepanekust tugevas konkurentsis. Nõnda kujunesid mitmetel
maakohtadel teatud "oma" pilditegijad, kelle nimi jäi seotuks
selle paiga ajalooga. Kultuuriloosse on jäädvustanud oma töid
Kuressaarest Aleksander Grünbladt, Pärnust Paul Lanz ja Viljandist
Jaan Riet.
1881.
a oma ateljee avamisloa saanud
A. Grünbladt
on pildistanud 1880ndatel aastatel Kuressaare gümnaasiumi õpetajaid.
EKLA sse on need tulnud koos Oskar Kallase materjalidega, kes oli neil
aastail seal õpilaseks. Sellest ajast, täpsemalt 1885. aastast,
on ka ajalooline fotojäädvustus noorest Oskar Kallasest koos
baltisakslase Wittrocki ja lätlase Vihtolsiga.
P.
Lanz
ja Pärnu on eelkõige seostatavad J. Vares Barbaruse
gümnasisti-ajajärguga 1904-1910. Varasemad, arvatavasti 19.sajandi
lõpuaastaist pärinevad nn visiitfotodena võetavad tolleaegsed
traditsioonilised ateljeevõtted Mart ja Liisu Saalist (Andres Saali
vanemad), Julie Suburgist abikaasa Mart Tampuga, kirjanik Elisabeth Aspest
ja "Virmalise" toimetaja Jaan Reinvaldist.
J.Riet
alustas möödunud sajandi lõpuaastail ateljeefotograafina,
pildistades erinevate elukutsetega inimesi. Väga isikupärased
on tema varasemad perekonnafotod: Jaan Lõo vanemad, Andres Rennit
abikaasa ja lastega. Teisalt on J.Riet tuntud kui Viljandi linna visuaalse
ajaloo jäädvustaja, millest üksikuid näiteid on ka
EKLA pildikogus.
Kõigi eelpoolnimetatud piltnike töid vaadeldud ajajärgul
on Eesti Kultuuriloolises Arhiivis arvult kokku üle tuhande. Möödunud
sajandisse jäävate fotode koguarv ulatub aga kahe tuhandeni.
Siia mahuvad ka väljaspool Eestit tegutsenud fotograafide tööd
- Peterburist
R.Beyerilt
ja
A.Jasvoinilt
ning keisrikoja piltnikelt
C.Bergamascolt
,
C.Bullalt
,
H.Denierilt
ja
S.Levitskilt
;
Helsingist
D.Nyblinilt
ja
E.
Sundströmilt
, kelledelt on Krohnide perekonna pilte; Leipzigist
Naumannilt
, kahekümne portreepildi autorilt
M. Veske albumis jt. Umbes kakssada on täpselt dateeritud, ent ilma
fotograafi signeeringuta tööd ning ehk viissada, mis suure tõenäosusega
kuuluvad küll möödunud sajandisse, jäävad nii
autori kui täpse aja poolest määratlemata. Omaette väärtus
on kindlasti sajandivanustel albumitel. Nüüdseks EKLA-s hoiul
olevate fotoalbumite endisteks omanikeks on olnud K.A.Hermann, J.Hurt,
J.Köler, A.Mohrfeldt-Mäevälja, H.Rosenthal, V.Rosenthal,
K.E.Sööt ja M.Veske.
Fotograafia oli oma kujunemisaastail kuni 19. sajandi lõpuni,
seega rohkem kui viiekümne aasta kestel, läbinud kiire ja eduka
arengu. Esialgsest hämmastusest sai uudishimu, mis pilditegijates
kasvas üle põnevuseks ja hasardiks. Foto köitis oma maagilisuse
ja suutlikkusega, siin avanes võimalus ühendada huvi elukutsega.
Fotograafia tõusuajal 1880. aastatel, mil pakkumine ületas nõudmise,
sai alguse ka fotoamatörism. Erinevate fototarvete ja kemikaalide
odavnemine ning lihtsustused aparatuurides põhjustasid selle harrastuse
laienemise ka ettevõtlikematele lihtrahva hulgas. Nende teeneks
on jäänud oma kodukandi ärksamate inimeste jäädvustamine
ajalukku.
Tänaseks, mil fotograafia on saja viiekümne aasta jooksul
läbi teinud erinevaid muutusi ning üle elanud mitmeid katsumusi,
on alust tõdeda, et foto on jäänud truuks oma missioonitunnetusele,
teadvustanud enesele, kuivõrd tähtis on säilitada midagigi
kordumatust, hoidmaks sel kombel alal tagasiside minevikuga. Meie kohuseks
jääb olla foto suhtes austav ja lugupidav.
|