Rauaaeg

?Rauaajal muutusid rauast tera- ja tooriistad tavaliseks. Tegelikult olid eestlaste esivanemad esimesi raudesemeid nainud ja kasutanud juba pronksiajal; Eesti vanim teadaolev raudese, naaskel, on leitud Iru kindlustatud asulast ja kuulub aega 700?500 eKr.

?Eesti rauaaeg on jagatud luhemateks perioodideks, mida igatuht iseloomustavad erinaolised muistised ja esemeline kultuur. Pole marke sellest, et Eesti ala rahvastik oleks sel ajal muutunud ? inimesed on oma polde harinud ja karja kasvatanud. Maa eraomand oli kesksetes asustuspiirkondades kinnistunud juba rauaaja alguseks. Selle tunnistuseks olid muuseas nii maastikul nahtavad kividest kuhjatud pollupeenrad kui ka monumentaalsed kivikalmed poldude keskel.

?Eelrooma rauaaja (500 eKr ? 50 pKr) algusest on sailinud pollujaanuseid ja kivikalmeid Pohja-Eesti paepealsetel. Nagu varasemalgi ajal, kasvatati peamise pollukultuurina otra, olulisemaks koduloomaks olid veised. Asulakohtadest on vaid vaheseid jalgi ? elati vaikestes eraldiasuvates taludes. Eelrooma rauaaja algupoolel maeti veel enamikku nooremal pronksiajal rajatud kivikirstkalmetest. Teisalt hakati eelrooma rauaajal Pohja-Eesti rannikualal, Laane-Eesti mandriosas ja Saaremaal ehitama ka uut tuupi kalmeid ? varaseid tarandkalmeid. Need olid kivikalmed milles matmisala piiriks on nelinurkne kivirida voi -muur, mille moodustatud tarand taideti kividega. Vanimad tarandid olid enamasti paari meetri pikkused ja laiused, kujult ebakorraparased ja lohakalt laotud ning paiknesid karjetaoliselt uksteise korval. Lisaks kivikirstkalmetele ja varastele tarandkalmetele maeti surnuid ka 5?15 m labimooduga kivihunnikutesse ehk kangurkalmetesse.

?Rooma rauaaeg (50?450 pKr) on Eesti alal eelneva perioodiga vorreldes muistise- ja leiurikas. Sel ajal hakati ehitama suuri ja voimsaid, paljudest korraparastest kivikambritest koosnevaid tarandkalmeid. Kui varem ehitati kivikalmeid vaid rannikupiirkonnas, siis nuud pustitati neid ka laialdastel aladel sisemaal. Rooma rauaajal hakati surnuid poletama. Tarandkalmetsesse visati tugevasti poletatud inimjaanused, millele pandi kaasa hulgaliselt ehteid; ka viimased on sageli tules olnud voi tahtlikult purustatud. Tarandkalmed olid kollektiivhauad, kus eri surnute jaanused ja panused kivide vahel segunesid. Relvi ja tooriistu tarandkalmetes pole, samuti pole teada sellest ajast linnuseid. Rooma rauaaeg oli jatkuva arengu periood, mil uksiktaluline asustus laienes ja rahvaarv kasvas. Esemelises kultuuris on nahtavad tihedad kontaktid lounapool elanud balti hoimudega. Viimaste aladelt Laanemere kaguranniku piirkonnast on parit ka Eestis tollal kantud ehted voi nende eeskujud. Balti hoimude ala tousiski tollal oluliseks keskuseks, mille taustal oli merevaigu vahendamine Rooma aladele. Rooma rauaaeg oli rauaaeg juba selle toelises tahenduses ? selle perioodi algusest on esimesed arheoloogiliselt toendatud andmed rauatootmisest Eesti alal.

?Rooma rauaaja stabiilse arengu perioodi lopetas rahvasterannuaeg (450?600) . Rooma riigi lagunemine ja rahvasterannud muutsid sel ajal oluliselt Louna-, Kesk- ja Laane-Euroopa olusid. Segaste aegade moju ulatus aga ka Pohjalasse. Ka Eesti alal lopetati matmine tarandkalmetesse ja matmisviis muutus mitmekesisemaks kui kunagi varem; surnuid sangitati poletatuna ja poletamata nii kivikalmetesse kui ka maa-alustesse haudadesse. Laane- ja Loode-Eesti ranniku ulikutel tekkisid taas suhted skandinaavlastega, mida toestavad monest kalmest leitud uhked skandinaavia paritolu ehted. Hauapanuste hulka ilmusid relvad ja hakati pustitama linnuseid. Ida- ja Kagu-Eestis, mis tollal kuulus uhte kultuuripiirkonda Peipsi taguste laanemeresoome aladega, hakati surnuid matma liivakaabastesse, mida iseloomuliku kaapakuju jargi kutsutakse pikk-kaabasteks.

?Eesti muinasajas eristub rahvasterannuaeg relvadest, tooriistadest ja ehetest koosnevate peitleidude rohkuse poolest. Tegemist ei ole mitte tarenurka maha jaanud varandustega, vaid toenaoliselt soodesse voi veekogudesse ohverdatud ohvriandidega. Keskmisest rauaajast parinevaid ohvrileide on teada koikjalt Laanemere maadest.

?Eelviikingiaeg (600?800) on teadaolevate muististe ja leidude poolest palju vaesem kui rooma rauaaeg, rahvasterannuaeg voi jargnevad ajalooperioodid. Ka sooturbasse ja jarvesetetesse ladestunud oietolm naitab, et 6. sajandil on inimmoju loodusele margatavalt vahenenud. Arvatavasti on millalgi rahvasterannuaja lopus Eesti rahvastikku tabanud mingi suurem demograafiline tagasilook.

?Eelviikingiajal hakati laialdasemalt rajama linnuseid. Moned neist (nt Iru Tallinna lahedal, Tartu, Rouge Vorumaal) hakkasid kujunema voimukeskusteks, kus elas piirkonna eliit. Selliste linnuste korvale kujunesid suured kulad, kus tegeleti lisaks pollundusele ka kasitoo ja kaubitsemisega. Jatkus poletatud surnute matmine kivikalmetesse ja pikk-kaabastesse. Endiselt olid tihedad kontaktid balti hoimudega, kuid esemelises aineses lisandusid ka skandinaavia mojud. See pole ka ime, sest just sel perioodil hakkasid skandinaavlased purjetama ule Laanemere itta, liikusid kaubaretkedel Ida-Euroopa jogedel ja asutasid kolooniaid tanapaeva Vene aladel.

?Viikingiajana tuntakse Eestis, nagu ka mujal Pohja-Euroopas, ajastut 800?1050 pKr. Eelviikingiajal valja kujunenud asustus- ja voimustruktuur linnuste ja nende juures paiknenud kesksete kuladega elas viikingiajal oma oitseaega. Enamik rahvastikust elas uksiktaludes ja haris polispolde. Tihenesid sidemed skandinaavlastega, mida naitavad rohked araabia hoberahad Eesti tolleaegsetes aaretes, mis olid skandinaavia kaupmeeste poolt Kesk-Aasiast hangitud. Hobeehted muutusid tavaliseks. Surnuid hakati ka poletamata maha matma. Viikingiajal maeti nii peamiselt joukaid mehi koos relvade ja tooriistadega; poletusmatus kivikalmetesse pusis siiski laialdaselt kasutusel.

?Hilisrauaaja algus, 11. sajand on oluline murranguaeg Eesti asustuspildis. Senine linnusasula susteem lagunes, koikjal ule maa jaeti enamik vanadest linnustest maha ning ehitati uusi ja voimsamaid. Ka rajati hulgaliselt talusid ja kulasid uutesse kohtadesse ning suur osa viikingiajal kasutatutest huljati. Hilisrauaajal voib juba kindlasti raakida peamise asustusuksusena kuladest kui mitme majapidamisega asustusuksustest talude vahel siiludeks jagatud kulapollu ja uhiskasutuses olevate rohu- ja alemaadega. Samal aja kasvas peaaegu koikjal Eesti alal rahvaarv ning pollumaa pindala. Asustuse umberpaiknemine toimus enamasti juba olemasolevate asustusuksuste piires: kohta vahetasid majad ja linnused, mitte pollud. Hilisrauaajast teada olevate muinasjaanuste hulk on suurem kui uhestki varasemast muinasaja perioodist teada olevad jaanused. Lisaks umbes 50 hilisrauaaegsele linnusele on teada sadu muinaskulade asemeid, aardeleide, pollujaanuseid ning kivi- ja laibakalmeid. Surnutele pandi kaasa rikkalikult esemeid.

?Muutus pollumajandus ja aineline kultuur: kasutusele tulid uued maaharimisriistad, levis talirukki- ja seakasvatus, uued ehted asendasid vanad. Saaremaal ja Ida-Eestis sulatati kohalikust soomaagist rauda lausa toostuslikul hulgal. Rannikuasukad, eelkoige saarlased, osalesid oma laevadega Laanemere kaubanduses ja kaisid aeg-ajalt ka roovretkedel. Eestis ilmnes hilisrauaajal hulgaliselt nahtusi, mis uhendavad seda ajastut keskajaga. Enamgi veel: hilisrauaajal kujunes asustuspilt ning juurdus palju ainelise ja vaimse kultuuri elemente, mis elasid kuni traditsioonilise Eesti talupojauhiskonna kadumiseni 19. sajandil. Rauaaja lopuks oli kujunenud haldusjaotus muinaskihelkondade ja -maakondadega, milles voime juba ara tunda tanapaeva Eesti piirjooni.

Lisateave artikli kohta