Tagasivaade

Eesti fotograafia kujunemistee on olnud usna vastuoluderikas: selle jatkuvalt populaarse meediumi ja kunstivahendi “loomulik” areng on toimunud mitmete takistavate sotsiokultuuriliste tegurite kiuste. Olulisemateks neist voiks pidada Eesti geograafilist asendit piiririigina, kirjasonal pohineva kultuuri suhtelist noorust ja aeg-ajalist koloonia staatust. Kui arvestada, et fotograafia, nagu modernne kunst tervikuna, on ennekoike sundinud ja arenenud metropolides, siis peaks olema moistetav ka see ajaline “hilinemine”, millega uusimad nahtused Eesti (nagu ka enamike lahiriikide) fotograafia esteetikasse on joudnud.

Tartu aastal 1913

Pollumajanduspiirkonnale iseloomulikuna on Eesti kunstis pikka aega domineerinud kasitookesksus ? mis uhelt poolt on fotokunsti ja kinematograafiat torjunud kui “toostuslikke” kunste; teisalt aga ka (ule)tahtsustanud oskustoo rolli nende valdkondade sees. Vaheldumisi sakslaste ja venelaste poolt koloniseeritud riigina on Eesti kultuur aga saanud mitmekulgseid mojutusi, mistottu siinne kultuuriruum on pigem katkendlik kui uhetaoline voi uhtset paritolu. Et saksa ja noukogude kultuuriametnikud moistsid fotokunsti tugevat potentsiaali inimeste arvamusi kujundada, oli siinse rahvusliku fotograafia muutmine teisejarguliseks kunstiliigiks totalitaarsetele riikidele eluliselt vajalik.

Johannes Mulberg - Turul, 1925

Fotograafia juurde tulles peame markima, et varasemas ajaloos on see valdkond Eestis labinud enamiku neist etappidest ja arengutest, mis tuntud ka Laane-Euroopas. Aastatel 1840?1890 levisid siin nagu mujalgi fotostuudiod ja -ateljeed; tuupilisena sellele perioodile tehti rohkesti portree- ja etnograafilist fotot. Sajandivahetusel hakatakse raakima nn. kunstfotografie´st; tekib “rahvuslik fotograafia”, antakse valja opikuid, korraldatakse suuri rahvusvahelisi naitusi jne. Esimese modernse fotograafina tegutseb Johannes Paasuke (1892?1918), kelle tood lubavad konelda nagemisviiside moderniseerumisest ja moningasest montaaþikultuurist.

Vitali Gorbunov - Autahvel, 1956

Ometi kulub veel palju aega hetkeni, mil saab konelda modernse fotograafia tekkest Eestis. Labi Eesti Vabariigi esimese perioodi (1918?1940), mil fotograafia oli ennekoike sumbolistlik ja piktoriaalne, ning sojajargse stalinistliku ENSV (40.?50. aastad), mil foto ja kino kuuluvad jaagitult propaganda sfaari ? joutakse alles 1960. aastatel teatava loomingulise iseseisvuseni.

Peeter Tooming - Kaldal II, 1973

Fotograafide ruhmitus STODOM (Peeter Tooming, Rein Maran, Andrei Dobrovolski, Kalju Suur, Tatjana Dobrovolskaja, Boris Maemets), aga ka teised grupeeringud (FF, A-4, BEG jt.) toid naitustele ja publikatsioonidesse fotokultuuri, millele oli tunnuslik subjektiivsus, fotograafiale spetsiifiliste valjendusvahendite domineerimine ja rohuasetus piltide vormilise kulje kasuks. STODOM’i ideoloog Peeter Tooming (1939?1997) rohus oma toodes ja manifesteerivates kirjutistes optika ja fotokeemia poolt pakutavatele pildikeele subjektiveerimise voimalustele ? tulemuseks billbrandt’likult kummastatud maailm, mis ennekoike esitas modernistlikke arusaamu pildiruumi "iseseisvusest" argikogemuse suhtes. Infrapunase filmi, filtrite ja keemiliste eritehnikate kasutamine ðokeeris vaataja arusaamu ka tonaalsete vahekordade osas.

Kalju Suur - Lennart Meri portree, 1984

Lohkudes sihikindlalt publiku seisukohti foto tolgendamisel, kujunes Tooming modernistliku perioodi koige uuenduslikumaks ja provokatiivsemaks autoriks Eesti fotograafias. Teine STODOM’i autor, Kalju Suur (1928), saavutas korgendatud tahenduse omas ajas sootuks teistsugusel viisil. Tegutsedes peamiselt “seltskonnafotograafina”, kujundas ta oma lustakates portreegaleriides ennekoike ENSV-aegse kultuuri-eliidi korporatiivset identiteeti. Tervikuna voib oelda, et 1960.?1970. aastatel vabanes foto monevorra propaganda teenistusest ? ideoloogilise maailmaesituse korvale ilmus ridamisi erinevaid subjektiivseid nagemisviise. Samas ei saa me aga vaita, et fotograafia ja kino oleksid taielikult pooranud oma retoorilise potentsiaali korrumpeerunud uhiskonna vastu.

Jaak Veiderma - Aravool, 1982

1980. aastatel asendub hoogne modernism teatava dekadentslikkusega, mille marksonadeks voiksid olla “diskreetsus” stilistikas, rohutatud juhuslikkus ja visuaalsete vastete otsimine alateadvuslikele kaemustele. Oluliseks nihkeks, mis hakkas kujundama uusi autorihoiakuid 1990. aastate eesti fotos, oli kindlasti voimaluste avanemine enesetaiendamiseks valisriikides (Kaido Teesalu Goteborgis, Peeter Linnap San Franciscos, Peeter-Maria Laurits New Yorgis; Toomas Volkmann Londonis jne).