Soda kais edasi ka Noukogude Venemaa (hiljem Noukogude Liidu) ja Eesti Vabariigi vahel. See saab selgeks kohe esimesest (numeratsiooni jargi 9ndast) lehekuljest, kust selgub, et 1920. aasta Tartu rahu oli Noukogude Venemaale vaid ajutise iseloomuga ja vaheetapiks soja kuulutamisele. Selles valguses on muidugi halenaljakas kuulata arutelu, miks Noukogude Liit ei pidanud kinni Tartu rahust. Ei pidanudki pidama.
Pohjalik too
Soda avalikult ei kuulutatud, kuid vaga kaugel Noukogude Venemaa tegevus Eestis sellest ka polnud. Vaheteadvustatud faktina lisas Eesti-Vene suhetele ≪vurtsi≫ asjaolu, et kuna Noukogude Vene saatkond oli esimene omataoline just Eestis ? teiste riikidega polnud veel diplomaatilisi suhteid ?, siis sai Eestis katsetada ka saatkonna kaudu spioneerimise meetodeid, mis osutusid hiljem mujal tohusaks.
Vaiksema osa raamatust on kirjutanud Marko Tamming, kes peatub Noukogude sojavaeluure arengul. Autoreil on oigus, kui nad rohutavad, et raamatus saab ulevaate molema poole luuretegevuse ajaloost.
Ehkki raamat on kirjutatud aarmise sustemaatilisusega, ei ole sellest kadunud belletristika (sellest hiljem), missuguseid voimalusi muidugi luuretegevus ise pakub. Kuid samas kais voitlus elu ja surma peale.
Tammingu ja Rosenthali raamat esindab parimas mottes saksa ajalookirjutuse traditsiooni, mis tahendab pohjalikku arhiivides tootamist, korralikku viiteaparatuuri ja kindlat struktuuri. Ule 100 lehekulje raamatust moodustavad lisad ja sellele otsa mitukummend lehekulge kasutatud allikad ja kirjandus.
Imestusvaarne on sealjuures asjaolu, et raamatu pohiautor Reigo Rosenthal on suhteliselt luhikese ajaga kirjutanud kolm teost ? ≪Loodearmee≫, ≪Laidoner ? vaejuht: Johan Laidoner korgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussojas≫ ja siis nuud kaesolevast uurimusest loviosa. Kusjuures hinnaalandust eriti ei tehta, tegemist ei ole lati alt labijooksmisega, vaid korralike ajaloouurimustega.
Raamatu pohisisu seisneb muidugi kaitsepolitsei toimikute labitootamises. Juhtum juhtumi haaval votab Rosenthal labi kommunistide katsed Eesti Vabariiki kukutada voi oonestada.
Voib-olla ei jaa siin vaga aega ja ruumi uurida, miks kommunistid sellisele teele laksid. Veidi koneleb sellest naiteks Marju Lauristin oma malestusteraamatus, kui ta kirjutab oma emast Olga Kunnapuust (hilisem Lauristin), kes oli olnud tugevate ideaalidega ja seetottu ei maksvat teda naeruvaaristada.
Tegelikult Rosenthal kommunistide naeruvaaristamisega nii vaga ei tegelegi, pigem voib leida suisa koomilisi seiku kaitsepolitsei toost. Siin seisnebki raamatu uks suurimaid plusse ? tegemist ei ole ideoloogilise pamfletiga Eesti Vabariigi kaitsmiseks.
Lutsulik koomika
Otse vastupidi: kohati tundub, et mone toimiku autoriks on olnud Oskar Luts. Kes maletab ≪Kevadest≫ peatukki, kus Tootsi koerused olid luhidalt ules loetud, siis selles raamatus saab kohati samasuguse tunde katte kull.
Saame teada, kuidas kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna ulem Viljam Liiv joi 1922. aastal maha agentide paevaraha Viktor Kingissepa tabamise eest ? kokku 50 000 marka. Sellele eelnevalt oli siseminister Kaarel Einbund uhest miljonist KAPO-le maaratud margast endale votnud 200 000.
KAPO kantseleiametniku Aleksander Grossi vaitel oli KAPO uks juhtametnikke Paul Varfolomejev ise sisustanud porandaaluse trukikoja, soovides niiviisi saada trukikoja tabamise eest saadavat preemiat.
Selliseid naiteid on muidugi veel. Ent siin selgubki taas kord vana banaalsus ? tegelik ajalugu on huvitavam kui ilukirjandus.
Igal juhul toestab Tammingu ja Rosenthali raamat, et tosine ajalookirjutus pole kuhugi kadunud ja et tulemused sunnivad ranga tooga arhiivides. Populaarseid elulugusid on lihtne ules tahendada, kuid saarase raamatu kirjutamiseks laheb vaja eriettevalmistust ja tahet teha musta tood. Tulemus on oma too vaariline.
Raamat
Reigo Rosenthal
Marko Tamming
≪Soda parast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Noukogude luure ja porandaaluste kommunistidega 1920?1924≫
SE & JS, Tallinn 2010
861 lk