"Tarass Bulba" (vene keeles "Тарас Бульба") on Ukraina-Venemaa kirjaniku Nikolai Gogoli romantistlik ajalooline jutustus voi romaan, mis kuulub Mirgorodi tsuklisse. Venekeelse teose esmaversioon 1835. aastast oli pigem ukrainameelne, pohjalikult umber tootatud teine trukk 1842. aastal tugevalt venemeelne. Pealkirja sai raamat peategelase, kasakaataman Tarass Bulba jargi.

Eesti keeles ilmus "Tarass Bulba" 1880. aastal Jakob Korve tolkes (2., parandatud trukk 1912) ning 1955. aastal Johan Tamme tolkes.

Tsitaadid teosest [ muuda ]

Tsitaadid valjaandest: Nikolai Gogol , "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955.

• "No naita oige ennast, poeg ! Sa ajad ju lausa naeru peale! Ja mis papikuued need teil seljas on? Voi kannavad akadeemias koik sihukesi?"

Niisuguste sonadega tervitas vana Bulba oma kaht poega, kes olid oppinud Kiievi bursas ja joudnud nuud koju isa juurde.

Pojad olid just alles hobuste seljast maha tulnud. Molemad olid pikad, tugeva kondiga noormehed , kes vahtisid veel altkulmu nagu hiljuti valjalastud seminaristid. Nende tugevaid, tervisest ohetavaid nagusid katsid esimesed karvaudemed, mida habemenuga polnud veel puudutanud. Pojad seisid liikumatult, silmad maas; nad olid jahmunud , et isa neid nonda vastu vottis. (lk 5, romaani algus)

• "Noh, las kaia rusikatega !" utles Bulba varrukaid ules kaarides. "Ma tahan oige naha, mis mees sa rusika poolest oled!"

Ning parast kauast lahusolekut hakkasid isa ja poeg tervituse asemel jagama teineteisele tumakaid kull ribide vahele, kull nimmekohta, kull rindu, kord taganedes ja ringi vaadates, kord uuesti peale tungides.

"Vaadake ometi, kulla inimesed: vana on ogaraks lainud! Taitsa aru kaotanud!" kurtis nende kahvatu, kohn ja hea ema, kes seisis lave juures ja polnud veel joudnud kallistada oma lapsi, keda ta oli nii kaua igatsusega oodanud. "Lapsed tulid koju, ule aasta pole me neid nainud, aga temal tuleb pahe teab mis; muudkui rusikatega vommima!"

"Aga vahvasti annab!" sonas Bulba peatudes.

"Jumala eest, hasti!" jatkas ta ennast pisut kohendades. "Nii et jata kas voi proovimata. Tubli kasakas tuleb temast! Noh, tere kah, pojuke! Las ma kaelustan sind!" Ning isa ja poeg hakkasid teineteist suudlema. "Tubli, pojuke! Igauht kolgi nii, nagu sa mulle praegu andsid. Ara jata kellelegi!" (lk 6-7)

• [Tarass Bulba naisele:] Mine nuud juba rutem ja too meile lauale koik, mis on. Pole vaja kukleid, mesipraanikuid, moonipirukaid ega muud suri-muri; tiri meile valja terve oinas, too kits ja neljakumneaastast modu! Ja vana kibedat rohkem, mitte mingit aranarritud marga, rosinate ja koiksugu mokapoolisega, vaid puhast vahutavat marjukest, et see satendaks ja sartsuks kui kurivaim. (lk 8)
• [Tarass Bulba:] "Noh, anna oma peeker siia! Mis, kas on hea marjuke? Aga kuldas on va kibe ladina keeli ? See'p see on, pojuke, ladinlased olid tobedad ? nad ei teadnudki, et marjuke on maailmas olemas. Noh, kuidas teda nuud kutsuti, toda, kes ladina varsse kirjutas? Kirjatarkuses pole ma tugev ja selleparast ei tea. Horaatsius vist?"

"Naed, missugune mees on meie taat!" motles vanem poeg Ostap endamisi. "Vana, kurivaim, teab koik ara, aga ise teeb nagu poleks tal aimugi." (lk 10)

• Ja vahehaaval laks vana Bulba ikka enam ja enam polema, sai lopuks paris vihaseks, tousis laua tagant pusti, ajas enda sirgu ja porutas jalaga vastu maad. "Hommepaev laheme! Milleks aega viita? Mis vaenlast meil siin oodata on? Misjaoks meile see tare? Milleks meile seda koike tarvis on? Misjaoks need potid?" karatas Tarass ja hakkas lohkuma ning puruks pilduma potte ja pudeleid. Vaene eideke, kes oli oma mehe saaraste tempudega juba harjunud, istus pingil ja vaatas kurvalt pealt. Ta ei tohtinud midagi oelda; kuid kuuldes otsust, mis oli temale nii vaga kohutav, ei suutnud ta pisaraid tagasi hoida. Ema heitis pilgu oma lastele, kellest teda ahvardas nii kiire lahkumine, ja keegi poleks suutnud kirjeldada ta aaretut tumma ahastust, mis nagu varises ta silmis ja vabises kramplikult kokkusurutud huultel. (lk 11)
• Poola kuningad , kes said udelli-vurstide asemel nende suurte maa-alade valitsejateks ? kuigi kaugeteks ning norkadeks valitsejateks ?, teadsid, mida tahendasid kasakad ja mis kasu toi nende sojaliselt valvas elu. Nad ohutasid kasakaid tagant, sest neile oli niisugune olukord vaga meeltmooda. Kuna kuningate voim oli kaugel, siis muutsid kasakate endi hulgast valitud hetmanid oma okoolitsad ja kurennid polkudeks ning korraparasteks vaeringkondadeks. See ei olnud alati pussi all seisev sojavagi , niisugust poleks keegi naha tahtnud; kuid soja voi arevate sundmuste korral ilmus igauks koige hiljem kaheksa paeva jooksul ratsa ning hambuni sojariistus lipu alla, saades kuningalt palgaks ainult uhe t?ervoonetsi, ? ja kahe nadalaga oli koos niisugune sojavagi, missugust poleks kokku toonud mingid nekrutivotmised. (lk 12)
• Ja need sonad olid kui sademed, mis kargasid kuiva puusse. Kundja loi puruks oma adra, ollepruulijad ja viinaajajad jatsid kus seda ja teist oma torred-tunnid ja purustasid vaadid, kasitooline ja kaubitseja jatsid oma ameti ja poe kus kurat, peksid kodus potid puruks. Ja koik, kes nad ka ei olnud, istusid hobuse selga. Uhe sonaga, vene loomus omandas siin laia ning voimsa hoo ja vageva valjenduse. (lk 13)
• Tarass kuulus vanade poliste polguulemate hulka; ta oli kogu olemuselt loodud sojakara jaoks ja paistis silma oma johkra otsekohesusega . Tol ajal hakkas juba avalduma poola moju vene aadlile . Paljud votsid omaks poola kombed, hakkasid elama luksuslikku elu, soetasid enestele toreda teenijaskonna, jahikullid , puugimeistrid, korraldasid uhkeid lounasooke, seadsid sisse oueteenistuse. Tarassile aga see ei meeldinud. Tema armastas lihtsat kasakaelu, laks tulli nendega oma kaaslastest, kes kaldusid Varssavi poolele, ja nimetas neid poola panide sabarakkudeks. (lk 13-14)
• Tolleaegne opetamisviis kais tegelikule elule risti vastu; neil skolastilistel , grammatilistel, retoorilistel ja loogilistel peensustel polnud uldse midagi uhist ajaga, neid ei kasutatud kunagi ja neid ei tulnud elus uldse vaja. Koolist tulnud mehed ei saanud mingil juhul rakendada oma teadmisi, isegi neid mitte, mis olid vahem skolastilised. Tolleaegsed teadusmehed ise olid koige suuremad vohikud , sest nad seisid eemal tegelikust elust. (lk 22)
• Vojevood Adam Kissel ise, kuigi akadeemia seisis tema hoole ja eestkostmise all, ei toonud bursakuid korgemasse ringi ja kaskis neid kohelda rangelt . Muuseas ? see kask oli taiesti ulearune, sest rektor ja mungast professorid olid agarad vitsu voi nuuti andma, ja nende kasu peale nuhtlesid liktorid sageli nii julmalt oma konsuleid, et need mitu nadalat ?arovare sugasid. Paljudel neist polnud sellest uldse midagi ja see tundus neile oige natuke kangem kui hea pipranaps; teisi aga tuutasid lopuks niisugused alatised keretaied ja nad pogenesid Zaporo?jesse, kui aga oskasid sinna teed leida ja kui neid teel kinni ei nabitud. (lk 24)
• Vahepeal oli stepp juba ammugi votnud neid koiki oma rohelisse ruppe, korge rohi varjas neid umberringi, uksnes mustad kasaka mutsid vilksatasid veel roheluse vahel.

"Oi, oi, joh! Mis te, poisid, nonda vaikseks jaite?" utles Bulba lopuks oma motteist argates. "Justkui moned mungad ! Noh, kaigu koik motted korrapealt kus kurat! Pistame piibud hambu, paneme tossama, anname hobustele kannuseid ja lendame nii, et lindki meile jarele ei joua!"

Ja kasakad surusid endid hobuste ligi ning kadusid stepi rohtu. Nuud polnud enam naha nende musti mutsegi; uksnes ohuvoolust mahalitsutud stepirohi naitas nende kiire kihutamise jalge.

Selginud taevast vaatas juba ammugi paike ning valas stepi ule oma elustavalt soojendava valgusega . Koik, mis kasakate hinges oli hamarat ning unist , kadus silmapilkselt; nende sudamed varahtasid nagu linnud. (lk 28)

• Mida kaugemale, seda kaunimaks muutus stepp . Kogu lounakaar, kuni Musta mereni , terve see ala, mida kutsutakse praegu Novorossiaks, oli tollel ajal lopsakalt haljendav, neitsilik rohtlaas. Veel mitte kunagi polnud ader puudutanud siinse metsiku taimestiku mootmatuid vooge. Uksnes hobused , kes varjasid end selles korges rohus nagu metsas, tallasid teda. Midagi ei saanud looduses olla kaunimat kui see stepp. Kogu maapind kujutas endast kuldrohelist ookeani, mille pinnale oli puistatud musttuhat mitmesugust lille . Peenikeste ja pikkade rohukorte vahelt vilksatasid taevakarva, lillad ja sinised jumikad ; kollane leetpoosas upitas ulespoole oma ladvapuramiidi, rohelisel taustal kirendas valge ristikhein oma paevavarjukujuliste nuttidega; puhmastikus valmis jumal teab kust siia kantud nisupea . Kaelad oieli, saalisid poldpuud peente rohuvarte vahel. Tuhandehaalne lindude sadistamine taitis ohku. Liikumatult pusisid korgel taeva all paigal kullid , tiivad valja sirutatud ja pilk stepirohtu luuramas. Jumal teab kust kaugelt jarvelt kajas vastu taamalt moodalendava metshanedeparve kisa. Moodukate tiivalookidega tousis rohust lendu kajakas ja ujus toredasti sinistes ohuvoogudes. Seal kadus ta korgusse ja vilksatas veel ainult tillukese musta tapina; samas tegi lind ohus uperpalli ja valgatas paikeses. Tont votku teid, stepid, kui ilusad te olete! (lk 28-29)
• Varavad avanesid ja sealt kihutas valja husaaripolk , koikide ratsapolkude uhkus. Koigil ratsanikel korvid argamakid, uks sarnane teisega. Teiste ees kihutas koigist sudim, koigist ilusam ruutel . Vaskkiivri alt aina lendlesid ta mustad juuksed, lehvis kasivarre kulge seotud kallis sarp , mille olid tikkinud esimese iluduse kaunid kaed. Tarass otse jahmus, kui nagi, et see oli Andri. Voitlustuhinast haaratuna ja poledes ihast kasivarre kulge seotud kinki ara teenida, tormas Andri nagu koige ilusam, kiirem ja noorem hurdakoer kogu karjas. Teda assitas vilunud jahimees - ja ta pani kihutama, jalad sirgjoonena ohus ning kogu keha kaldunud uhele kuljele, tuisates ules lund ja joudes kihutamisehoos kumme korda janesest ette. Vana Tarass peatus ja vaatas, kuidas Andri endale teed puhastas, tuiskas laiali, raius ning puistas hoope paremale ja vasakule. Tarass ei kannatanud valja ja karatas: "Kuidas?... Omi?... Omi tapad, kuradi krants? ..." Kuid Andri ei teinud vahet, kes ta ees on, omad voi moned muud; mitte midagi ei nainud ta. Kiharaid , kiharaid nagi ta, pikki-pikki kiharaid, ja luigele sarnanevat rinda, lumivalget kaela ning olgu ja koike, mis on loodud meeletute suudluste jaoks. (lk 141)
• Nii nagu koolipoiss , kes on ettevaatamatult hakanud norima tuli oma kaaslasega ja saanud temalt selle eest joonlauaga hoobi vastu otsaesist, suttib nagu tuli, kargab raevukalt pingist valja ja tormab jarele oma ehmunud kaaslasele, valmis teda tukkideks rebima, kuid satub akki klassi astuva opetaja ette: silmapilk soikub metsik soost ning vaibub jouetu raev . Nondasamuti kadus silmapilk Andri viha , nagu poleks seda olnudki. Ja ta nagi enda ees uksnes kohutavat isa.

"Noh, mis me siis nuud teeme?" sonas Tarass talle otse silma vaadates. Kuid mitte midagi ei osanud Andri selle peale oelda ja seisis silmad maas.

"Noh, poja, kas su ljahhid aitasid sind?"

Andrilt ei tulnud vastust.

"Nii maha muua? Muua maha usk ? Muua maha omad? Pea, roni maha hobuse seljast!"

Sonakuulelikult nagu laps tuli Andri hobuse seljast maha ja jai hirmust poolsurnuna Tarassi ette seisma.

"Seisa ja ara liiguta ennast! Mina olen sind sigitanud, mina su ka tapan !" utles Tarass, astus sammu tagasi ja vottis pussi olalt. Andri oli naost valge nagu louend; oli naha, kuidas ta huuled tasakesi liikusid ja kuidas ta sositas kellegi nime ; kuid ei olnud see isamaa, ema ega vendade nimi ? see oli kauni poolatari nimi.

Tarass tulistas.

Nagu viljapea, mille sirp on maha loiganud, nagu noor talleke, kes tunneb sudame all surmavat terast, nii laskis Andri pea longu ja vajus maha rohule, lausumata ainsatki sona.

Jai seisma pojatapja ja vaatas kaua hingetut surnukeha . Ka surnuna oli Andri ilus : ta mehine nagu , mis asja alles oli tais joudu ja naistele voitmatut veetlust , avaldas ikka veel imeparast ilu; mustad kulmud varjutasid nagu leinasamet ta kahvatanud naojooni. "Koigiti oleks voinud ta tubli kasakas olla!" sonas Tarass. "Korge kasv, mustad kulmud, nagu nagu aadlimehel ja kasi tapluses vagev. Kaduma laks, naotult laks kaduma nagu alatu koer !"

"Isa, mis sa tegid? Sina tapsid ta?" utles Ostap, kes selle ajaga kohale oli ratsutanud.

Tarass noogutas pead.

Ostap jai uksisilmi surnule otsa vaatama. Tal hakkas vennast kahju ja ta utles kohe:

" Matame ta ausalt maha, isa, et vaenlased ei saaks teda teotada ega roovlinnud ta konte laiali kanda."

"Kullap maetakse ilma meietagi!" utles Tarass. "Leidub ta jarel itkejaid ja nutunaisi!" (lk 142-144)

• Dnestr pole vaike jogi ja palju on tal tasaseid kaarusid, tihedat korkjastikku , madalikke ja sugavaid kohti; kaunilt sarab joe peegelpind, kajades luikede valjust kisast, ja uhke sotkas lendab kiiresti joepinnal, ning palju neppe , punapugulisi nogikikkaid ja igasugu muid linde on ta roogudes ja kaldaaarsetel. Kasakad soitsid kiiresti kitsastel kahetuurilistel paatidel , tootasid joudsasti aerudega , moodusid ettevaatlikult madalikest, heidutades ohkutousnud linde, ja ? raakisid oma atamanist . (lk 181, romaani lopp) - Dnestr