Proosa [ muuda ]

• [Athos:] " Elu on vaikestest muredest koosnev roosikrants, mida filosoof naerdes veeretab. Olge filosoofid nagu mina, istume lauda ja joome. Tulevik naib koige roosilisem , kui sinna vaadata labi ?ambertaani veini ." (lk 457)
• Alexandre Dumas vanem , "Kolm musketari". Tolkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat, 1977

• "Frank, kas palvehelmed on sul ikka alles?"

"Kullap need kusagil on."

"Kulla poiss, ara raagi nii! Kuula nuud, Frankie; sulle meeldis ikka minu roosikrants, ja see on peen too. Ma tahan selle sulle kinkida - ei, ei, mul on neid kullalt - ja ma tahan, et sa seda igal pool kaasas kannaksid ja pruugiksid. Luba mulle, Frank!"

"Tadi, kuidas ma saan lubada?"

"Lihtsalt luba siinsamas ja kohe. Puhalik, armastusega antud lubadus . Mulle antud lubadus. Sa ju tead, et mingis mottes oled sa minu laps, ainus, kes mul iial on olnud."

Niisiis vottis Frank mone norga vastuvaite jarel roosikrantsi ja andis lubaduse, ja jargmisel hommikul lahkus ta Blairlogie'st - igaveseks, nagu ta siis arvas.

• Robertson Davies , "Mis on lihas ja luus". Tolkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 218

• Ta palus meil korraks oodata, kadus tuppa ja tuli tagasi musta varvi palvehelmestega ja kinkis need mulle. Kui me juba majast eemal olime, utles Quimet, et olin voitnud tema ema sudame.

"Mis ta sulle raakis, kui te kahekesi kooki jaite?"

"Et sa oled vaga hea poiss."

"Seda ma arvasin!"

Seda oeldes vaatas ta maha ja loi kivikese jalaga eemale. Mina utlesin, et ei tea, mida palvehelmestega peale hakata. Ja tema kostis, et pangu ma need kuhugi sahtlisse, akki ukskord laheb vaja, sest midagi ei tohi ara visata.

"Voib-olla laheb neid vaja meie tutrel, kui me tutre peaksime saama..." (lk 15)

• Merce Rodoreda , "Teemandi valjak", tlk Maria Kall, 2014

• Luca hoiab palveid lugedes oma abuela sinist kivist roosikrantsi kahe kaega. Ta pigistab kive sormede vahel nii kovasti, et nende kujud soovituvad hetkeks tema ihusse. Ta motleb, kas ka abuela kunagi nii tegi, motleb, kui mitu korda veeretas ta neid kive oma eakate kate vahel, ja kui talle see mote pahe tuleb, voib ta peaaegu kuulda abuela haalt refraani ajal: Santa Maria, Madre de Dios . Luca haalepaelad on kinni nooritud, nii et ta ei saa midagi oelda, ei saa palvele oma haalt lisada, aga sellest pole midagi, sest ka kuulamine on omal moel austus , ja igal juhul tunneb ta, kuidas helmestest voogab tema sormeotstesse energiat, need on nagu tuksed, nagu sudameloogid. Roosikrants on omamoodi koidik, ja kui ta kullalt tugevalt selle kulge klammerdub, sailitab see tema sideme abuela ja Adrianiga, nende koigiga. (lk 263)
  • Jeanine Cummins , "Ameerika pind", tlk Evelin Banhard , 2021

• Hommikul joime Lizaga kohvi ja ta meenutas, kuidas oli 7. veebruaril Maidanil kainud ja poodiumil peetud jutlust kuulanud. Preester oli jutustanud loo vaga korralikust ja ausast noormehest, kes tahtis ohvitseriks saada ja astus sojakooli . Ta kandis koikjal palvehelmeid kaasas ja luges vabal ajal piiblit. Teised kadetid naersid tema ule ja narrisid teda. Uhel paeval vottis uks kadett ta palvehelmed ara ja viskas minema. Hiljem leiti need ules ja viidi sojakooli direktori katte, kes oli kindral . Kui kadetid rivistusele kogunesid, tostis kindral palvehelmed korgele ules ja kusis: "Kelle omad need on?" Nooruke kadett kostis, vaatamata hirmule tagajargede ees: "Minu!" Selle peale andis kindral talle palvehelmed tagasi ja utles koigile kohalviibijatele: "Kes on nii julgelt valmis oma usku kaitsma, kaitseb sama julgelt ka oma kodumaad." See moistujutt paigutub ajaliselt ilmselt Noukogude Liidu hilisperioodi. (lk 100)
  • Andrei Kurkov , "Ukraina paevik", tlk Anu Wintschalek, 2014

Valislingid [ muuda ]

Vikipeedias leidub artikkel

Roosikrants