Maurycy Tr?bacz, "Meesakt maastikul" (1887)
Georg Pauli, "Mens sana in corpore sano" (1912)
Keha
on inimese ja looma
organism
kui fuusiline
objekt
.
Proosa
[
muuda
]
- Ma saan vaga hasti aru, miks monel
inimesel
on nii raske oma keha
moistusega
talitseda. See, kelle
suda
hakkab igas uues olukorras kohe puperdama, suudab selle vastu alguses moistusega usna napilt ara teha. Sedasi tostabki puud
viga
valtida selle veel hoopis isearanis esile.
- Suuri vallutajaid on alati imetletud ja maailma
ajalugu
liigendab nende jargi oma perioode. See on kurb, aga inimesele loomuomane. Suure ja tugeva keha korval, kuulugu see kas voi lollpeale, naib suurvaimu vaike keha ja koos sellega ka suur vaim ise
naeruvaarne
, vahemalt enamikule maailmast, ja seda niikaua, kui inimesed inimesteks jaavad. Eelistada vaikeses kehas asuvat suurt vaimu nouab mottekorgust, milleni ainult vahesed kuunivad. Veiselaadal sihivad silmad alati koige suuremaid ja rammusamaid
hargi
. (lk 13)
- Kui
loodus
poleks tahtnud, et pea alakeha noudeid kuulda votaks, milleks oleks tal siis vaja; olnud pead keha kulge liita? Keha oleks voinud ilma mingit
pattu
tegemata piiramatult ogida ja piiramatult paarida, pea aga oleks voinud ilma kooskolalist
susteemi
loomata, ilma abstraheerimata, ilma
veinita
ja ilma
armastuseta
platoonilisest joobumusest ja platoonilistest
ekstaasidest
raakida, laulda ja lobiseda.
Suudluste
murgitamine on looduse seisukohalt veel hullem tegu kui
noolte
murgitamine
vaenlasega
voideldes. (lk 16)
- Neil, kes naevad erinevust
hinge
ja keha vahel, ei ole kumbagi.
- Sinu maine keha pole midagi muud kui
kleit
, mille sees on hulga peenem kleit ja selle peenema kleidi sees oled sina ise.
- Naine veedab vaga palju aega
peegli
ees ning kusagil oma koige toelisema
mina
sugavuses kujutleb ta end alati tolle peeglinaisena. Samal ajal aga liigub tema keha ringi reaalses maailmas. Peeglimina armastavad moned mehed, ja tema armastab neid; teine mina tegeleb toidujaatmete kraapimisega taldrikutelt ja pesukuivati tuhjendamisega tohututest keerdunud kuumade linade, ratikute, aluspesu ja sokkide hunnikutest. Peeglimina armastab vasimatult, armastab kirglikult ja agedalt, pisarateni. Teine mina paneb plekilised linad masinasse ning keerab nuppu. (lk 23)
- Mehed minu elus on
suutud
.
Suudlane
olen mina, sest nemad armastavad mind, mina aga lasen end armastada. Armastatud liiga paljudest meestest, olen andnud oma keha liiga paljudele meestele ning mu keha massab nuud ja ihkab surra. (lk 25)
- [---] mu keha pakitseb, nagu hakkaks ta endast valja heitma meie armastuse oudset loppu, mingit verist lapsetompu. Kui abielu otsa saab, kas jaab siis veel kedagi, kes seda moistaks?
Tunnistajaid
ei ole. Ei ole mingit mustades sukkades tudrukut, mingit noormeest, koik tunnistajad on lainud, suureks kasvanud, edasi liikunud, kadunud. (lk 31)
- Olen naine, kes on puutud armastuse
loksu
, armastuse ouduse loksu. Armastuse
halvatus
. Nagu raske, surmava kilbi all loksus olev hiiglaslik
kilpkonn
, keha jaljend, mis keha maad ligi surub... Katsusin temaga nadal aega mitte kohtuda. See katse kukkus labi. (lk 32)
- Tahaksin noa votta ja uhe tahtsa osa oma kehast, sisikonna, valja loigata ning ules tosta... ohvriannina tanavanurgal. Kas nad siis jatavad mind rahule? Mustad mehed touklevad tanavanurkadel, nad on
tootud
ning ei tahagi tootada, nad on rahul sellega, et saavad mind vahtida, nad tunnevad mind labinisti ja ei pane midagi imeks. Minu armuke, valge mees, jaab hotelli pea kate vahel istuma, sest ma kondisin minema, kuid ta ei jookse mulle jarele, ei jargne mulle.
Nemad
jargnevad mulle. Uks neist jooksis mulle otsa ja tegi nao, et see juhtus kogemata. Tahaksin oma keha lohki rebida, ma ei saa selles kehas elada. (lk 32-33)
- Konnin segaselt nagu unes mooda maja. Vajun aeglaselt labi selle luksusliku maja poranda,
abielunaine
, kelle keha on muutunud kergeks nagu kest, tuhjaks nagu kest. Minu kehas on ainult tema enda elu. Sina ei aratanud minus mitte elu, vaid
meeleheidet
. Maletan, kunagi ammu oli mu kehas elu. See nais trikina, vagitukina, millel oli niisama vahe lootust onnestumisele kui katsel hoida vedelikku pilliroos ka siis, kui see umber poorata. Arst utles: "Lapsed pole probleem. Koik on korras." Kuid vedelik voolas valja. Minust voolab koik valja. Sel esimesel ohtul, kui ma Sind Statleri pool nagin, voolas koik nagu veri minust valja. Ma tekitasin Sinus
arevust
, Sinus, Sinu haiglase saatusetajuga, hirmuga vahi ees, narvivapustuse ees. Panin Su kogelema: Mis siis saab, kui Sa rasedaks jaad? Ma ei ole
rase
, kuid tunnen kummalist elupakitsust, kauge elu tuksatust, nagu oleks Sinu tutre vaim mingil moel minusse asunud. Ta imeb verd janunedes oma kokkusurutud armukadedate huultega mu
sisikonda
. Mu keha ihkab temast ukskoik mis moel vabaneda. (lk 34)
- Armastatud
naised
liiguvad, tantsivad lakkamatult. Meie tantsime ja
mehed
jargnevad meile
hullumeelsuse
ja
surma
piirile, kuid mis saab meist, tantsijatest? Kui
tants
lopeb, seisame jalle,
kannad
maas, uuesti kannad maas,
segaduses
ja haiget saanud. Meie reisi katva kuldse
kanga
all on
liha
, ja see liha valutab. Mehi ei huvita keha, mis
valu
tunneb, neid huvitab tantsiva naise keha
rutm
, sellise naise keha, kes ei suuda tantsus peatuda. (lk 35)
- Sooviksin vaarida teie vihkamist. Kuid alles hiljuti kohtasin Fisheri fuajees oma mehe kunagist tookaaslast, igavest
lurjust
, ning ta utles: "Te naete kohutav valja, mis teiega juhtunud on? Te olete nii kohnaks jaanud!" Ta vottis mul pihast kinni ning tombas
kleiti
kehast eemale, et naidata, kui lai see mulle on, ta ei jatnud imestamist minu
kohnuse
ule ning ei lasknud mind vabaks. Pooleldi kiilaspaine, roosaposeline lojus, kes pohjapiirkondade ulevaatajana oma varanduse kokku loi, ennast sellest seakunast tais ahmis. Tean temast koik. Politikaan, keda kunagi kuhugi ei valita. Kuid ma usaldan nende
etturite
pilku
, nende tulist, teravat taju. Nende eest ei jaa miski varjule. "Kuu aja eest," utles ta, "olite ilus naine." Miski minu elus pole mulle nii haiget teinud kui see markus.
Kuu aja eest olite ilus naine...
(lk 39)
- Hoogun
uleni. Minu keha hoogub uleni. Tunnen armukese
sperma
liikumist oma niuetes, seda kuumusesoostu, mis sunnib mind alati peatuma, vaatama uksisilmi taevasse voi seinale, millelegi tuhjale, mis peegeldaks minu enda moistuse tuhjust. Oimetuna tajun oma
kire
jareltuksest tuima keha raskust. Kuidas voisin loota kestva hingerahu saabumist, kujuks muutumist? Pole mingit lootust. Tukslemine niuetes pole veel lahustunud minu sudametuksetes. Naine ei unusta nii kiiresti. (lk 47)
- "Ei, nad pole armunud," vastas Pauline, lootes, et vastuse toon vabastab ta sellest mehest igaveseks. "Mees on surnud. Naine on
surmaingel
, surmadeemon. Naete, naise kasi on murdunud ? sellega ulatas ta pargamendirulli, millel oli kirjas mehe
saatus
. See on
hauamonument
. Seal pole elu, seal on
surm
. Nad molemad on surnud."
- Anthony vahtis kujusid ainiti.
- "Kuid nad tunduvad elavatena... nende
naod
tunduvad elavatena."
- "Kas te naete, millistes
poosides
on nende kehad? Deemoni kehaasend on taiesti ebaloomulik, vookohast allpool on ta keha vormitu ning mehe oma on peaaegu niisama moonutatud. Etruski kunstile on see tuupiline."
- "Aga miks?"
- "Ma ei tea," vastas Pauline mehe nukrat vaadet valtides. "Kunstnikud polnud lihtsalt sellest kehaosast huvitatud, ilmselt pakkus neile huvi
pea
, nagu,
torso
..." (lk 53)
- Motlen pidevalt sellele
lapsele
, sest siis mu elu muutub, koik saab teiseks. Nelja kuu parast. Peaksin kartma, kuid minu ule on votnud voimust mingi rahulik laiskus. Emal kais see nii kergesti... Minul on see aga teistmoodi, sest minu elu muutub; iial ei muutnud miski mu ema. Teda polnud voimalik muuta! Milleks pead murda? Milleks karta? Mu keha on tais armastust selle lapse vastu ja ma ei saa enam kunagi selleks kes enne. (lk 88)
- Joyce Carol Oates, "Neli suve", tolkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk
Krista Kaer
ja
Kersti Tigane
, 1977, lk 72-90
- Meie keha puudulikkuse juures on kullalt kahe
augu
ummistamisest, et helide maailma meie eest lukku panna, ja veel kahe luugikese sulgemisest, et saabuks
oo
. Kui kolmele neist nii lahestikku asetsevaist avadest, mida peopesagi vaevata kinni katab, suruda mingi tropp, siis on olend, kelle elu ripub ara uhestainsast hingetombest, omadega labi. Ta kohmakas kest, mida tuleb pesta, taita, kolde juures voi surnud
looma
villaku all soojendada, ohtul magama panna nagu last voi notra vanakest, on pantvangiks kogu
looduse
kaes, eriti aga inimuhiskonna kaes tema enese vastu.
- Iga keha hakkab vastu valgusele ja vari on tema saavutus. (lk 9)
- Keha kaetakse riidega selleks, et nao valjendusrikkus esile paaseks. (lk 19)
- Eedeni aegadest saadik on karistatud teadvuse segaduse eest talle alluvat keha. (lk 29)
- Enamik inimesi arvab, et
vaim
asub
peas
, kuid viimased fusioloogiaalased
avastused
viitavad sellele, et vaim ei elutse tegelikult ajus, vaid randab hormooni- ja ensuumikaravanidega kogu kehas ringi ning otsib tarmukalt motet neist keerukaist ja imelistest nahtustest, mida me liigitame kompimiseks, maitsmiseks, haistmiseks, kuulmiseks ja nagemiseks. (lk 17)
- Seksuaalvahekord
on ulim lahedus, ulim kompimine, mil me teineteist neelame nagu kaks
kinglooma
. Me mangime teineteise ogimist, teineteise seedimist, me toitume teineteisest, joome teineteise vedelikke, poeme sona otseses mottes teineteise naha alla.
Suudeldes
jagame uhte hingeohku, avame armastatule oma keha suletud
kindluse
. Me poeme suudluste sooja
vorgu
alla. Me joome teineteise suu
kaevust
. Asudes teise keha suudlustega katma,
kaardistame
oma
sormeotste
ja
huultega
uut
maastikku
, peatume
rinnanibu
oaasis
, reie kunkal,
lulisamba
looklevas
joesangis
. See on omalaadne puudutuste
palverand
, mis viib iha templisse. (lk 132)
- Mitte koike, mida me tunneme, ei tunne me kullalt tugevalt, et ajju
sonumit
saata; paljud
aistingud
lihtsalt jooksevad mooda kulgi maha ega utle midagi. Paljugi laheb
tolkes
kaduma voi
tsenseeritakse
valja, ja igal juhul ei tulista koik meie narvid uhekorraga. Moned neist pusivad vagusi, sellal kui teised reageerivad. See teeb meie maailmanagemise veidi lihtsustatuks, arvestades, kui keerukas maailm on. Keha ei puri
toe
, vaid
ellujaamise
poole. (lk 341-342)
- Keha on
reetur
, liikumine reedab isegi selle, kui inimene on maitselage. Koike voib oppida, aga
vaimukultuuri
puudumist tehnika ei korva.
- Spanga
raudteejaama
raadiomast
1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jaise
tuule
kaes masti otsa ja tema ees laiub inimtuhi tardunud talve
maastik
. Tema keha on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja vage tais. (lk 7)
- Jim ei ole enda moodi. Tema nagu on Carino korvetavast paikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent
ulikonda
ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapukse, kulunud T-sarke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda
matusteks
riidesse pannud. Ja
valgus
, mis alati tema
silmist
kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sunget valgust, mis valgustas ood tema umber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, looskava
tule
voi
kuristiku
. Uhe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja
alkoholita
, ilma sisemise leegitseva seksuaalse havitustuleta on jarel ainult
tuhk
, vananenud keha liiga suures ulikonnas, tulevikuta,
lootusteta
. Nagu suvel labi ohu vuhisev
salamander
, vaike vibreeriv elastne veest laikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekulma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16)
- Vahel tundub mulle, et Marion on Jimi moodi, neil on sarnane
konnak
. Lohakad, valkkiired ja veidi kramplikud
sammud
, akiline
room
, mis labib keha nagu
tuul
. See tuul sunnib Marioni maailmast labi jooksma ja Jimi alati edasi minema, mitte kuhugi pidama jaama, mitte kunagi end mugavalt sisse seadma. (lk 20-21)
- Vangla
ongi vaid
aken
. Keha ongi olemas vaid selleks, et too, kes ei muutu ega vanane, saaks naha, kuulda, haista, tunda, kogeda. Too sisemine igiuus, too vang on justkui loode selles vananevas ja moonduvas. Kord ta sunnib.
- Tonu Onnepalu
, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 194