Vladimir Bukovski

Allikas: Vikipeedia
Vladimir Bukovski (1987)

Vladimir Konstantinovit? Bukovski ( Владимир Константинович Буковский ; 30. detsember 1942 Belebei , Ba?kiiri ANSV ? 27. oktoober 2019 Cambridge ) oli vene kirjanik ja uhiskonnategelane, endine Noukogude dissident .

Bukovski oli esimesi, kes puudis paljastada poliitvangide psuhhiaatrilist karistamist NSV Liidus.

Ta viibis 12 aastat kinnipeetavana vanglates, toolaagrites ja psuhhiaatrilise sundravi asutustes.

1976 . aastal Bukovski deporteeriti ja ta asus elama Suurbritanniasse .

Vladimir Putini valitsusajal astus Bukovski ules aktiivse opositsionaarina.

Bukovski soovis kandideerida Venemaa 2008. aasta presidendivalimistel , kuid Venemaa keskvalimiskomisjon ei registreerinud tema kandidatuuri.

Elukaik ja tegevus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Vladimir Bukovski sundis 30. detsembril 1942 Belebei linnas Ba?kiirias . Tema vanemad olid sinna soja eest evakueerunud Moskvast . Soja lopul poordus Bukovskite perekond tagasi Moskvasse, tema isa Konstantin Bukovski (1908?1976) oli tuntud ajakirjanik ajakirja Ogonjok juures.

Keskkooli viimases klassis visati koolist valja kuna toimetas porandaalust ajakirja. Lopetas ohtukeskkooli ja astus 1960. aastal Moskva Riiklikku Ulikooli oppima bioloogiat. Ta eksmatrikuleeriti jargmise aasta sugisel komsomoliorganisatsiooni kritiseerimise eest, kui tal ilmus samizdat -trukis "Teesid komsomoli lagunemisest" (" Тезисы о развале комсомола" ). [1] [2]

Ta oli juba 1960. aasta sugisel hakanud koos sopradega kaima Majakovski valjakul , kus toimusid mitteformaalsed noorte kogunemised (loeti luuletusi, mangiti kitarril lugusid jne), mis olid voimudele pinnuks silmas. Sellised noorte kogunemised, hoolimata ilmast, toimusid Majakovski ausamba juures Moskvas alates ausamba pustitamisest 1958. aastal kuni oktoobrini 1961, mil voimud keelasid valjakul kogunemised, valjakut kutsuti Moskva Hyde Parkiks . [3] Majakovski valjakul tutvus ta mitmete dissidentidega, nende hulgas porandaaluste samizdat -valjaannete toimetajate Vladimir Ossipovi ja Juri Galanskoviga . [4] Uhel ohtul parast kogunemist pidasid tundmatud isikud ta kinni, peksid ta johkralt labi ja lubasid ara tappa, kui ta jatkab valjakul kaimist. [5]

KGB arreteeris Bukovski 6. oktoobril 1961 tema kodus. [6] Ta viidi Lubjankale, kust ta parast paev otsa kestnud ulekuulamist ooseks tagasi koju soidutati. [7] 9. oktoobril pidas Majakovski valjaku seltskond viimase kogunemise: luuletusi loeti nii Majakovski valjakul, kui V. I. Lenini nimelise Noukogude Liidu Riikliku Raamatukogu ees. Samal ajal toimus Kremlis NLKP 22. kongress . Ohtu edenedes ilmus Lenini-nimelise raamatukogu ette rohkearvuliselt kongressi delegaate, kellele demonstrandid kurtsid oma kurba saatust KGB kaes. Antud uritust kirjeldas ka Noukogude ametlik meedia, kus Bukovskit nimetati "labikukkunud tudengiks, kes on eksinud hea elu vastu, mida tema isa uritas talle anda." [8]

Neli kuud hiljem toimus suletud kohtuistung, kus rida tema kamraade saadeti pikemaks ajaks vangi suudistatuna "noukogudevastases agitatsioonis ja propagandas ", kuna nad lugesid Majakovski valjakul luuletusi. Kartes arreteerimist, uhines Bukovski Siberisse suunduva geoloogilise ekspeditsiooniga. Ta oli Siberis pool aastat ja poordus sugisel 1962 tagasi Moskvasse. [9]

1. juunil 1963 vahistas KGB ta oma kodus uuesti. Teda suudistati NSV Liidus keelatud Milovan đilasi raamatu "Uus klass. Kommunistliku susteemi analuus" omamises ja paljundamises. Bukovskile pandi skisofreenia diagnoos ja ta saadeti Leningradi Eripsuuhiaatriahaiglasse, kus ta viibis veebruarini 1965. [10]

Tagasi Moskvas, aitas ta korraldada 5. detsembril 1965 meeleavaldust Moskva Pu?kini valjakul kirjanike Juli Danieli ja Andrei Sinjavski ule peetava kohtuprotsessi vastu. Sellel esimesel NSV Liidus parast soda toimunud poliitilisel voimudevastasel meeleavaldusel, nn Glasnosti miitingul ("Митинг гласности"), ta ise ei osalenud, kuna oli arreteeritud kolm paeva varem. Seejarel veetis kaheksa kuud Serbski-nimelise psuhhiaatriakeskuse kinnises osakonnas. Psuhhiaatrite kolleegiumi liikmete arvamus temast lahknes: kaks leidsid, et ta on vaimuhaige ja kaks jallegi arvas, et terve. Tollal lasti Laande minna tema sobral kirjanik Valeri Tarsisel, kes korraldas Bukovski toetuseks laialdase kampaania, mille tulemusena augustis 1966 saabus Moskvasse Amnesty Internationali delegatsioon. Rahvusvahelise surve tulemusena vabanes Bukovski augustis 1966. [11]

Osales 22. jaanuaril 1967 Pu?kini valjakul toimunud meeleavalduse organiseerimisel, mis toimus arreteeritud kirjanike Juri Galanskovi , Aleksander Ginzburgi , Aleksei Dobrovolski ja Vera La?kova toetuseks. Arreteeriti jaanuaris 1967. Kohtuistungil 1. septembril 1967 rundas ta oma viimases sonavotus Noukogude voimuesindajaid suutmatuses kaitsta NSV Liidu pohiseadust, mille uks paragrahv lubas korraldada avalikke meeleavaldusi. Tema sonavottu kohtus tsiteeriti laialdaselt porandaalustes samizdat -valjaannetes. Kuna keeldus kahetsemast oma tegusid, moistis kohus talle kolm aastat vabadusekaotust uldre?iimiga vanglas. Vabanes Voron?i oblastis olevast vangilaagrist jaanuaris 1970 ja asus toole kirjanik Vladimir Maksimovi kirjandusliku sekretarina. [12]

Detsembris 1970 osales inglise keele tolgina "Leningradi lennukiprotsessis" (kohtuprotsess isikute ule, keda ei olnud lastud Iisraeli emigreeruda ja kes plaanisid reisilennuki kaaperdamist) ja oli lahedalt seotud rahvusvahelise kampaaniaga (protesteerisid muuhulgas USA president Richard Nixon ja Iisraeli peaminister Golda Meir ), millega kahele juhtfiguurile Mark Dom?itsile ja Eduard Kuznetsovile moistetud surmaotsused muudeti vanglakaristusteks. [13]

Vabaduses asus uurima Noukogude psuhhiaatriahaiglate tegevust dissidentliku liikumise lammatamisel. Tal onnestus saata Laande ule 150 lehekulje dokumente, mis toendasid Noukogude psuhhiaatriahaiglate kuritegelikku tegevust. Oma kirjas Laane psuhhiaatritele kutsus Bukovski ules kasitlema seda teemat jargmisel rahvusvahelisel psuhhiaatriakongressil. Tema kiri ilmus 12. martsil 1971 Londonis The Timesis ja veidi hiljem British Journal of Psychiatry's. Tema poolt Laande smugeldatud dokumendid avaldas 10. martsil 1971 grupp Prantsuse inimoiguslasi. Novembris 1971 andis Vaimse Tervise Maailmafoderatsioon valja korralduse uurida Bukovski suudistusi. Selle tulemusena ja rahvusvahelise surve alla sattununa moistis Maailma Psuhhiaatrite Uhendus (WPA) oma kuuendal maailmakongressil 1977. aastal hukka Noukogude psuhhiaatriapraktika dissidentide kallal, mille tulemusena NSV Liit lahkus 1983. aastal antud organisatsioonist, et valtida valjaviskamist. [14]

Bukovski vahistati 29. martsil 1971 Moskva KGB poolt ja suleti Lefortovo vanglasse, kust ta augustis 1971 suunati Serbski-nimelise Psuhhiaatriakeskuse kinnisesse osakonda. Novembris tunnistas psuhhiaatrite komisjon ta vaimselt terveks. Enne vahistamist ilmus ajalehes Pravda paskvill, kus teda nimetati "Noukogude-vastase tegevusega tegelevaks pahatahtlikuks huligaaniks." [15] [16] Kohtuprotsess toimus 5. jaanuaril 1972 Moskva Ljublino rajooni rahvakohtus. Bukovskit suudistati Noukogude psuhhiaatria laimamises, kontaktides valisajakirjandusega ja porandaaluste samizdat -valjaannete omamises ja levitamises. Oma kaitsekones suudistas Bukovski Noukogude psuhhiaatriahaiglaid kuritegelikus tegevuses ja rundas taiesti avalikult KGB-d seadusvastases tegevuses. Ta moisteti suudi "Noukogudevastases agitatsioonis ja propagandas" ning sai maksimumkaristuse ? 2 aastat turmivangistust ja 5 viis aastat vangistust range re?iimiga vangikoloonias ning seejarel asumisele saatmine viieks aastaks. Samuti pidi ta tasuma kohtukulud 100 rubla. Antud kohtuotsuse vastu protestiti maailmas laialdaselt. 22. jaanuaril 1972 saatsid 52 allakirjutanud Bukovski sopra kirja URO peasekretarile Kurt Waldheimile . 31. jaanuaril ilmus ajalehes The Times 39 Suurbritannia mojuka kirjaniku, opetlase ja poliitiku kiri, 20. jaanuaril ilmus ?veitsi ajalehes Der Bund 75 ?veitsi kirjaniku apell NSV Liidu Ministrite Noukogu esimehele Aleksei Kossoginile , 21. jaanuaril ilmus Briti ajalehes The Guardian akadeemik Andrei Sahharovi apell NLKP Keskkomitee peasekretar Leonid Bre?nevile . Kuid koik see ei aidanud, 22. veebruaril 1972 kinnitas Vene NFSV Ulemkohus kohtuotsuse. Bukovski saadeti Vladimiri vanglasse ja sealt edasi Permi oblastisse poliitvangide laagrisse Perm-36. [17] [18]

Vanglas olles kirjutas koos oma kaasvangi, endise psuhhiaatri Semjon Gluzmaniga "Dissidentide psuhhiaatria kasiraamatu", kus ta opetab, kuidas psuhhiaatrilise sundravi tingimustest kaituda ja seda kuidas valtida ulekuulamisel vaimuhaigeks tunnistamist. Raamat ilmus vene keeles 1975. aasta algul New Yorgis ja tolgiti mitmesse keelde. [19] [20]

Olles rahvusvahelise surve all, noustus NSV Liit Bukovski valjavahetamisega T?iili Kommunistliku Partei peasekretar Luis Corvalani vastu, ettepaneku selleks tegi T?iili tollane juht Augusto Pinochet , vahendajana toimisid Ameerika Uhendriigid. Vahetus toimus 18. detsembril 1976 Zurichi lennujaamas kuhu kaeraudades Bukovskit konvoeeris Noukogude KGB eriuksus Alfa. Kuid tema vanglakaristus jai ametlikult kehtima, samuti jaeti talle alles Noukogude kodakondsus. [21] Antud sundmuse kohta kirjutas Bukovski sober ja kaasdissident Vadim Delone t?astu?ka, mis saavutas Venemaal suure populaarsuse:

" Обменяли хулигана

На Луиса Корвалана.

Где б найти такую б...дь,

Чтоб на Брежнева сменять?" [22]

Asus elama Inglismaale Cambridge'i, kus jatkas parast 15-aastast pausi bioloogiaopinguid ning sai Cambridge'i Ulikoolist magistrikraadi neurofusioloogia alal.

Martsis 1977 vottis teda Valges Majas vastu USA president Jimmy Carter .

1978. aastal ilmus talt memuaarteos " И возврашается ветер... " [23] ("Ja tuul naaseb..."), inglise keeles " To Build a Castle: My Life as a Dissenter" [24] ("Kindlust ehitamas. Minu elu teisitimotlejana"), kus ta kirjeldab oma dissidentlikku tegevust.

Parast Noukogude invasiooni Afganistani oli ta uks Moskva olumpiamangudele boikoti organiseerijatest. 1981. aastal osales Afganistanile moeldud raadiojaama Radio Free Kabuli kaivitamisel. Suures osas sama inimoigusaktivistide ja Noukogude dissidentide seltskonnaga osales ta 1983. aastal Pariisis Resistance Internationali asutamises ja valiti selle presidendiks. Resistance International toimis paljude antikommunistlike ruhmituste katusorganisatsioonina ja oli eriti aktiivne aastatel 1983?1986. Antud organisatsioon esindas suhtumises NSV Liitu nn. Reagani doktriini. [25]

Juulis 1985 osales ta Laanemere Rahu ja Vabaduse Ristlemisel ( Baltic Peace and Freedom Cruise ) reisilaeval Baltic Star . [26]

22. martsil 1987 avaldas koos kuue teise Noukogude pagulasega artikli The New York Timesis "Is Glasnost a Game of Mirrors", kus ta kahtles Gorbat?ovi reformide siiruses. [27] Artikkel leidis maailmas laialdast tahelepanu.

1991. aasta aprillis kulastas ta Boriss Jeltsini kutsel Moskvat. Vahetult parast 1991. aasta augustiput?i saabus uuesti Moskvasse, kus kohtus KGB viimase esimehe Vadim Bakatiniga . Enda aranagemisel vottis ta NLKP endise keskkomitee hoonest valja enam kui 3000 lehekulge salajasi dokumente. 11. septembril 1991 kirjutas ta koos Venemaa Riikliku Arhiiviteenistuse juhataja Rudolf Pihojaga alla lepingule "NSVL parteistruktuuride ja riiklike julgeolekuorganite tegevuse uurimise rahvusvahelise komisjoni kohta", mille kohaselt peaksid komisjoni kuuluma eelkoige Hooveri Instituut Stanfordis, Ameerika Ettevotlusinstituut (American Enterprise Institute ehk AEI) Washingtonis, raadiojaama Vabadus uurimisosakond, Venemaa Riiklik Humanitaarulikool ja uhendus Memoriaal .

5. detsembril 1991 annulleeris Venemaa Ulemkohus talle moistetud kohtuotsused ja rehabiliteeris ta taielikult. [28]

Kevadel 1992 andsid kommunistid Venemaa Konstitutsioonikohtusse sisse hagi, et vaidlustada president Boriss Jeltsini dekreeti NLKP keelamise kohta. Bukovski esines Jeltsini poolel ekspert-tunnistajana, tuhnis poolavatud arhiivides ning lootis, et kohtuprotsessist tuleb midagi Nurnbergi protsessi laadset. Protsess kestis labi 1992. aasta. Kuid Konstitutsioonikohtu otsus 30. novembril 1992 oli kompromiss: NLKP korgemate struktuuride keelamine vastab Venemaa pohiseadusele, kuid esmased kohalikud organisatsioonid voivad tegutseda edasi. Bukovski oli sellise otsuse suhtes aarmiselt rahulolematu: "Kuna me ei suutnud kommunistlikku susteemi loplikult likvideerida, on meil nuud oht integreeruda sellest tulenev koletis meie maailma. Seda ei pruugi enam nimetada kommunismiks, kuid see on sailitanud paljud oma ohtlikest omadustest ... Kuni Nurnbergi stiilis kohus ei vota vastu otsust koigi kommunismi toimepandud kuritegude kohta, pole ta surnud ja soda pole veel loppenud." [29]

1992. aasta lopus tegi ta avalduse oma Venemaa kodakondsusest loobumise kohta, protestides president Boriss Jeltsini poliitika, eriti Venemaa uue pohiseaduse eelnou vastu; kodakondsusest loobumist ei aktsepteeritud ja juhtumi lopetamiseks ei tehtud taiendavaid oiguslikke joupingutusi. Kui ta 1996. aastal uritas Venemaale siseneda Uhendkuninriigi passiga, keeldus Venemaa talle viisat andmast vaites, et ta on Venemaa kodanik ja peab reisima Venemaa valispassiga, mida talle polnud aga antud. 3. augustil 2007 sai ta uue Venemaa valispassi. [30] Kui ta 2014. aastal uritas saada uut passi (vana aegus 2012. aastal) keeldus Venemaa Londoni suursaatkond seda tegemast. Venemaa valisministri asetaitja Vladimir Titov teatas, et kuna auditi kaigus ei selgunud Bukovski avaldus Venemaa kodakondsuse saamiseks ja “sobiv otsus”, ei saa kaebajat pidada Venemaa kodanikuks. "Seega peetakse koiki tema nime kandvaid Venemaa kodaniku passe ebaseaduslikult valjaantuks." [31]

Bukovski oli algusest peale opositsioonis Vladimir Putini re?iimiga. Aprillis 2002 kulastas teda Cambridge'is Venemaa opositsiooniliider Paremjoudude Liidu esimees Boriss Nemtsov , kelle sonul Bukovski oli moraalne autoriteet ? "Venemaa demokraatia vaimne juht", kellega rajada Putini-vastane liikumine. [32]

28. mail 2007 nimetati ta demokraatliku opositsiooni presidendikandidaadiks 2008. aasta Venemaa presidendivalimistel. Bukovski presidendikandidaadiks nimetamise algatusruhma kuulusid akadeemik Juri Ro?ov, endine poliitvang Aleksandr Podrabinek, ajakirjanik Vladimir Kara-Murza , politoloog Andrei Piontkovski , kirjanik Viktor ?enderovit? , ajaloolane Vladimir Pribolovski jt. [33] 18. oktoobril 2007 poordus ta koigi presidendikandidaatide poole ettepanekuga lubada voidu korral vabastada koik poliitvangid, lopetada poliitiline tagakiusamine, piinamine ja psuhhiaatria kuritarvitamine repressiivsetel eesmarkidel, tagada riigis voimalikult kiiresti objektiivne ja soltumatu kohtumenetlus. 19. oktoobril 2007 kohtus "Jabloko" partei esimehe Grigori Javlinskiga , kes toetas seda uleskutset. 14. detsembril 2007 allkirjastasid opositsioonilised presidendikandidaadid Bukovski, Mihhail Kasjanov ja Boriss Nemtsov uhisavalduse, milles oeldakse, et "2. detsembri 2007. aasta" Riigiduuma "valimised" muutusid koige ebavajalikumaks, ebaausamaks ja rapasemaks Noukogude-jargse Venemaa ajaloos "( "... votame endale uhise kohustuse: igauks meist, kes valitakse Venemaa Foderatsiooni jargmiseks presidendiks, saadab laiali riigiduuma ja korraldab esimesel voimalusel uued valimised, mis toimuvad vastavalt mitmeparteilise demokraatia standarditele, tagades sonavabaduse, labipaistvuse koik protseduurid ja vordsed voimalused koigile osalejatele"). Bukovski teatas 16. detsembril 2007, et on valmis loobuma valimistel osalemisest, kui Kasjanovi voi Nemtsovi reiting on korgem. 23. detsembril 2007 lukkas Venemaa keskvalimiskomisjon Bukovski kandidatuuri tagasi, kuna ta polnud elanud Venemaal viimased kumme aastat. [34]

Ta oli esimese 34 hulgas, kes allkirjastasid petitsiooni "Putin peab lahkuma" (" Путин должен уйти "), mis pandi Internetti ules 10. martsil 2010.

31. martsil 2011 taotles ta Briti kohtult arreteerimismaarust Suurbritannias kulas olnud endisele NSV Liidu riigipeale Mihhail Gorbat?ovile, suudistades viimast massimorvades aastatel 1989?1991 Bakuus, Tbilisis ja Vilniuses. Taotlus lukati tagasi. [35]

Bukovski kritiseeris teravalt Euroopa Liitu ja toetas Brexitit . Oma 2004. aastal ilmunud raamatus " EUSSR: The Soviet Roots of European Integration ? Our Slogan is a World-wide Soviet Union -Anthem of the Comintern 1938") avaldas ta kahtlust, et Euroopa Liit voib areneda millekski NSV Liidu taoliseks. Ta vaitis, et leidis 1992. aastal Moskvast NLKP Poliitburoo ja Keskkomitee arhiividest dokumente, mis naitavad vaga selgelt, et kogu Euroopa uhisturu liitriigiks muutmise idees leppisid Euroopa vasakpoolsed parteid ja Moskva kokku uhisprojektina, mida Gorbat?ov aastatel 1988?1989 nimetas meie “uhiseks Euroopa koduks”. [36]

2015. aasta mais tehti talle kaheksa tundi kestnud sudameoperatsioon.

Vladimir Bukovski suri 27. oktoobril 2019 Cambridge'i Addenbrooke'i haiglas sudameataki tagajarjel. [37] Maeti 19. novembril 2019 Londoni Highgate'i kalmistule . Matustel osales arvukalt vene emigrante ja opositsionaare, samuti Poola Londoni saatkonna esindus, kes luges ette Poola peaministri Mateusz Morawiecki jarelehuude, tanades Bukovskit Poola vastupanuliikumise toetamisel 1980ndate algul. [38]

Teosed [ muuda | muuda lahteteksti ]

  • Владимир Буковский. " Тезисы о развале комсомола" . Cамиздат, 1961
  • Владимир Буковский, Семён Глузман. "Пособие по психиатрии для инакомыслящих" . Cамиздат, 1975
  • " Владимирская тюрьма. Сборник статей и документов ". Сост. Владимир Буковский. Нью-Йорк: Хроника, 1977
  • Владимир Буковский. " И возврашается ветер... ". Нью-Йорк: Хроника, 1978
  • Владимир Буковский. "Письма русского путешественника" . 1980
  • Vladimir Boukovski. " URSS : de l'utopie au desastre ". Paris: ROBERT LAFFONT, 1990
  • Vladimir Boukovski. "Jugement a Moscou" . Paris: Hachette, 1996
  • В. Буковский, И. Геращенко, М. Ледин, И. Ратушинская. " Золотой эшелон" . Москва: Гудьял-Пресс, 2001
  • Vladimir Bukovsky, Pavel Stroilov. " EUSSR: The Soviet Roots of European Integration ? Our Slogan is a World-wide Soviet Union -Anthem of the Comintern 1938" . Worcester Park, Surrey: Sovereignty Publications, 2004
  • Владимир Буковский. " Наследники Лаврентия Берия. Путин и его команда" . Москва: Алгоритм, 2013
  • Владимир Буковский. "Тайная империя Путина. Будет ли ≪дворцовый переворот≫?" Москва: Алгоритм, 2014
  • Владимир Буковский. " На краю. Тяжелый выбор России ". Москва: Алгоритм, 2015

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

  1. ↑ https://www.nationalreview.com/2019/05/vladimir-bukovsky-legendary-dissident-conversation/
  2. ↑ Philipp Boobbyer. " Vladimir Bukovskii and Soviet Communism ". ? The Slavonic and East European Review . 2009, 87(3): 452
  3. ↑ http://old.memo.ru/history/majak/
  4. ↑ https://www.jstor.org/stable/40650408?read-now=1&seq=3#page_scan_tab_contents Pp. 454
  5. ↑ Joshua Rubenstein. "Soviet dissidents: their struggle for human rights". Boston: Beacon Press, 1980. P. 21
  6. ↑ https://web.archive.org/web/20130501033705/http://antisoviet.imwerden.net/bukovsky_v_to_build.pdf Pp. 156
  7. ↑ https://web.archive.org/web/20130501033705/http://antisoviet.imwerden.net/bukovsky_v_to_build.pdf Pp. 159
  8. ↑ https://web.archive.org/web/20130501033705/http://antisoviet.imwerden.net/bukovsky_v_to_build.pdf Pp. 161?162
  9. ↑ https://web.archive.org/web/20130501033705/http://antisoviet.imwerden.net/bukovsky_v_to_build.pdf Pp. 162?167
  10. ↑ https://web.archive.org/web/20100923133309/http://antisoviet.narod.ru/samizdat_kaznim.pdf C. 34
  11. ↑ https://web.archive.org/web/20100923133309/http://antisoviet.narod.ru/samizdat_kaznim.pdf Pp. 34?35
  12. ↑ https://www.livelib.ru/author/182576-vladimir-bukovskij
  13. ↑ https://www.jstor.org/stable/40650408?read-now=1&seq=8#page_scan_tab_contents Pp. 459
  14. ↑ https://www.jstor.org/stable/40650408?read-now=1&seq=8#page_scan_tab_contents Pp. 458?459
  15. ↑ https://chronicle-of-current-events.com/2015/12/08/19-1-the-arrest-of-vladimir-bukovsky/
  16. ↑ https://www.jstor.org/stable/40650408?read-now=1&seq=6#page_scan_tab_contents P. 457
  17. ↑ https://chronicle-of-current-events.com/2015/12/09/23-1-the-case-of-vladimir-bukovsky/
  18. ↑ https://web.archive.org/web/20100923133309/http://antisoviet.narod.ru/samizdat_kaznim.pdf C. 36
  19. ↑ Robert van Voren. "Abuse of Psychiatry for Political Purposes in the USSR" ? Ethics in Psychiatry. International Library of Ethics, Law, and the New Medicine. 45. (Springer: 2010). P. 496
  20. ↑ "Arhiivikoopia" . Originaali arhiivikoopia seisuga 1. mai 2022 . Vaadatud 18. juulil 2020 . {{ netiviide }} : CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana ( link )
  21. ↑ https://web.archive.org/web/20130501033705/http://antisoviet.imwerden.net/bukovsky_v_to_build.pdf Pp. 432?436
  22. ↑ https://meduza.io/en/slides/from-the-gulag-to-brexit
  23. ↑ "Arhiivikoopia" . Originaali arhiivikoopia seisuga 2. november 2020 . Vaadatud 20. juulil 2020 . {{ netiviide }} : CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana ( link )
  24. ↑ "Arhiivikoopia" (PDF) . Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1. mai 2013 . Vaadatud 14. juulil 2020 . {{ netiviide }} : CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana ( link )
  25. ↑ https://www.jstor.org/stable/40650408?read-now=1&seq=17#page_scan_tab_contents Pp. 468?469
  26. ↑ "Vabadusristlemine" . Viktor Niitsoo blogi, 26. juuli 2015
  27. ↑ https://www.nytimes.com/1987/03/22/opinion/is-glasnost-a-game-of-mirrors.html
  28. ↑ http://www.bukovsky-archives.net/pdfs/perestr/perestr-e.html
  29. ↑ https://www.nationalreview.com/2016/05/russian-dissident-vladimir-bukovsky-sues-uk-government-libel/
  30. ↑ https://www.kommersant.ru/doc/792822
  31. ↑ https://www.vedomosti.ru/politics/articles/2014/11/28/grazhdanstvo-ne-zasluzhil
  32. ↑ https://web.archive.org/web/20030917154545/http://www.sps.ru/?id=42440
  33. ↑ https://www.newsru.com/russia/28may2007/bukovsky.html
  34. ↑ https://sudact.ru/vsrf/doc/aGMVEofctDV5/
  35. ↑ https://echo.msk.ru/news/762305-echo.html
  36. ↑ https://www.brusselsjournal.com/node/865
  37. ↑ https://ura.news/news/1052404856
  38. ↑ https://www.bbc.com/russian/news-50478031

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parit lehekuljelt " https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vladimir_Bukovski&oldid=6452774 "