Viljandi Vabadussojas langenute uhiskalmistu
on
kalmistu
Viljandi kihelkonnas
Viljandimaal
, tanapaevase haldusjaotuse jargi
Viljandi
linnas
Viljandi maakonnas
.
Vabadussojas
langenud sojavaelastele eraldati uks
idapoolsem
osa
vana kalmistust
1919. aastal ning kuni martsini 1920 maeti sinna 38 langenud sojameest.
Kalmistu kavandati umber 1933. aastal kujur
Roman Haavamae
projekti jargi, sinna maeti malestussamba juurde 27. juulil umber kapten
Anton Irv
ning avati pidulikult 6. augustil 1933.
Kalmistule maeti edaspidi umber kolm inimest. 1939. aastal taheti kalmistu korvale rajada eraldi kalmistu Vabadusristi kavaleridele.
[1]
Viimane matus toimus 29. septembril 1944. Kokku on kalmistule maetud 42 inimest, neist kolm tundmatuna.
Noukogude kolmanda okupatsiooni
ajal havitati kalmistu malestusmark 11. septembril 1945 ning hiljem havitati ja kaeti mullaga ka muud kalmistu tahised, kuid ala sailis ilma pealematusteta. Kalmistut hakati korrastama 1988. aastal, 19. juunil 1991 avati uuesti pidulikult malestusmark ning 15. septembril 1991 avati pidulikult kalmistu. Viljandi Vabadussojas langenute uhiskalmistu on 2003. aastast riiklik ajaloomalestis.
[2]
Algselt olid koik kalmistuehitised (malestusmark, piire ja hauatahised)
dolomiidist
. 1991. aastal paigaldati uued ehitised algsete koopiana. 2011. aastal asendati algne paigaldis hallist
graniidist
ehitistega.
- 1919 ? lipnik
Martin Kiisvek
(1896?1919)
- 1920 ? reamees Joosep Sorg (3. november 1885 ? 13. veebruar 1920)
- 1920 ? reamees Aleksander Ruger (15. veebruar 1900 ? 17. veebruar 1920)
- 1920 ? reamees Johan Hallik (22. september 1893 ? 29. veebruar 1920)
- 1944, 29. september ? kolonelleitnant
Aleksander Tilgre
(1897?1944)
- "Leinapraad malestussamba juures". Sakala, 5. jaanuar 1928
- Toomas Mattson
. "Uhe kalmistu lugu". Sakala, 11. august 1988
- Jaak Pihlak
. "Vabadussangareid malestades". Sakala, 12. september 1991
- Maire Sala
. "Viljandimaa kalmistute lugu". Viljandi 2007. Lk 77 ja 111