한국   대만   중국   일본 
Vabakaubandus ? Vikipeedia Mine sisu juurde

Vabakaubandus

Allikas: Vikipeedia

Vabakaubandus on kaubanduspoliitika , mis ei piira ei importi ega eksporti . Tegu on rahvusvahelisele kaubandusele rakendatud vabaturu pohimottega. Valitsustes toetavad vabakaubandust valdavalt parempoolsed voi liberaalsed erakonnad. Seevastu erakonnad, mille vaated majandusele on vasakpoolsed , toetavad tavaliselt vabakaubanduse vastandit protektsionismi . [1] [2] [3] [4]

Tanapaeval on valdav osa riikidest liitunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni multilateraalsete kaubanduslepetega. Vabakaubanduse naited on ka Euroopa Majanduspiirkond ja Louna-Ameerika riikide liit Mercosur , mille raames on rajatud avatud turud . Ent enamik valitsusi rakendab endiselt protektsionistlikku poliitikat, mille eesmark on kohaliku toohoive toetamine. Sellised meetmed voivad olla tollimaksude kehtestamine impordile voi ekspordi subsideerimine . Valitsused voivad piirata vabakaubandust ka eesmargiga vahendada loodusvarade valjavedamist riigist. Muud kaubanduspiirangud holmavad impordikvoote , makse ja kaubanduse mittetariifseid tokkeid .

Majandusteadlaste seas valitseb laiaulatuslik konsensus selle kohta, et kui protektsionismil on majanduskasvule ja majanduslikule heaolule halb moju, siis vabakaubandusel ning kaubandustokete vahendamisel on majanduskasvule hea moju. [5] [6] [7] [8] [9] [10] Ent kaubanduse liberaliseerimine voib tuua kaasa markimisvaarset ja ebavordselt jaotatud kahju ning tooliste umberpaigutamist importkaubaga voistlevates sektorites. [6]

Tunnusjooned [ muuda | muuda lahteteksti ]

Vabakaubanduslikku poliitikat iseloomustavad jargmised tunnused:

  • ilma maksude (sh tollimaks) voi muude kaubandustoketeta (nt impordikvoodid voi toetused tootjatele) kaubavahetus;
  • maksude voi muude kaubandustoketeta teenuskaubandus ;
  • sellise kaubandust moonutava poliitika puudumine (nt maksud, subsiidiumid, maarused voi seadused), mis annab osale ettevotetele, majapidamistele voi tootmisteguritele teiste ees eelise;
  • reguleerimata ligipaas turgudele;
  • reguleerimata ligipaas turuinformatsioonile;
  • ettevotetel puudub voimalus valitsuse kehtestatud monopoli voi oligopoli kaasabil turgusid moonutada;
  • vabakaubandust ohutavad kaubanduslepped .

Majandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Majandusmudelid [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Pakkumine ja noudlus

Vabakaubandusest saadava kasu moistmiseks on kaks lihtsat viisi: David Ricardo suhtelise eelise teooria ja tollimaksu voi impordikvoodi moju analuus Pakkumise ja noudluse seadusparasust ning konkreetse maksu majanduslikke mojusid kasutava majandusliku analuusi abil on voimalik naidata vabakaubanduse teoreetilisi eeliseid ja puudusi. [11] [12]

Enamiku majandusteadlaste soovituste jargi peaksid isegi arengumaad oma tollimaksude maarad upris madalaks seadma. Majandusteadlane Ha?Joon Chang , kes on uks toostuspoliitika pooldajaid, arvab, et korgemad tasemed voivad arengumaades siiski oigustatud olla, sest lohe nende riikide ja arenenud riikide tootlikkuse vahel on tanapaeval palju suurem kui siis, kui arenenud riigid ise olid sarnasel tehnoloogilise arengu tasemel. Nuudisaegsed vahem arenenud riigid on norgad tegijad palju suurema konkurentsiga susteemis. [13] [14] Vastuargumendid Changi vaatepunktile seisnevad selles, et tanapaevased arengumaad on voimelised votma kasutusele valismaise tehnoloogia. Samas pidid tanapaevased arenenud riigid uued tehnoloogiad ise looma ja arengumaad saavad tanapaeval oma toodangut muua eksporditurgudele, mis on palju rikkamad kui ukski 19. sajandil eksisteerinud turg.

Kui tollimaksu peamine oigustus on uute toostusharude stimuleerimine, peab see edukas olemiseks olema piisavalt korge, et voimaldada kodumaal toodetud kaupade konkureerimist imporditud kaupadega. Seda teooriat, mille kohta kasutatakse valjendit "industrialiseerimine impordi asendamiseks", peetakse tanapaevaste arengumaade jaoks valdavalt ebaefektiivseks. [13]

Tollimaksud [ muuda | muuda lahteteksti ]

Tollimaksu kehtestamise moju voimalikule imporditavale kaubale. Roosad alad on tollimaksu kehtestamisest tulenev puhaskahjum uhiskonna jaoks

Paremal esitatud joonisel on kujutatud impordile tollimaksu kehtestamise moju ettekujutatavale kaubale. Enne tollimaksu on kauba hind maailmaturul (ja seega ka siseturul) P world . Tollimaks suurendab siseturu hinda P tariff peale. Korgem hind pohjustab kodumaise toodangu suurenemise Q S1 pealt Q S2 peale ning toob kaasa sisetarbimise vahenemise Q C1 pealt Q C2 tasemele. [15] [16]

Tollimaksul on kolm peamist moju uhiskondlikule heaolule. Tarbijate olukord halveneb, sest tarbija ulejaak (roheline ala) muutub vaiksemaks. Tootjate olukord paraneb, kuna tootjate ulejaak (kollane ala) suureneb. Ka valitsus saab lisamaksutulu (sinine ala). Ent kaotus tarbijate jaoks on suurem kui tootjate ja valitsuse saadav tulu. Selle uhiskondliku kahju suurust naitavad kaks roosat kolmnurka. Tollimaksu korvaldamine ja vabakaubanduse voimaldamine oleks uhiskonna jaoks selge kasum. [15] [16]

Selle tollimaksu peaaegu identne analuus sellise riigi seisukohast, kes toodab rohkem, kui tarbib, annab samalaadseid tulemusi. Selle riigi seisukohast jatab maksu kehtestamine tootjad halvemasse ja tarbijad paremasse olukorda, kuid tootjate puhaskahjum on suurem kui tarbijate saadav kasu (sel juhul maksutulu ei ole, sest analuusitav riik maksu ei kogu). Sarnaste analuuside korral annavad ka ekspordile seatavad maksud ning impordi- ja ekspordikvoodid peaaegu identseid tulemusi. [11]

Monikord voidavad tarbijad ja monikord tootjad, kuid kaubandusele piirangute kehtestamine toob uhiskonna jaoks kaasa puhaskahjumi, sest kaubanduse piiramisest saadavad kahjud on suuremad kui saadav kasu. Vabakaubandus tekitab voitjaid ja kaotajaid, kuid teooria ja empiirilised toendid naitavad, et vabakaubandusest saadav voit on suurem kui kahju. [11]

Kaubavahetuse umbersuunamine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Peavoolu-majandusteooria jargi voib valikuline vabakaubanduslepingute rakendamine monele riigile ja tollimaksude rakendamine teistele riikidele viia kaubavahetuse umbersuunamisest tuleneva majandusliku ebatohususeni. Kauba tootmine riigis, kus see on koige odavam, on majanduslikult tohus, kuid alati seda ei toimu ? kui korgema hinnaga tootja on solminud vabakaubanduslepingu ja madalama hinnaga tootja seisab silmitsi korge tollimaksuga. Vabakaubanduse rakendamine korgema hinnaga tootjale (mitte madalama hinnaga tootjale) voib viia kaubavahetuse umbersuunamise ja majanduse puhaskahjumini. Seetottu peavad mitmed majandusteadlased vaga oluliseks labiraakimisi globaalsete tollimaksude vahendamise ule (nt Doha arenguvoor ). [11]

Majandusteadlaste arvamused [ muuda | muuda lahteteksti ]

Vabakaubanduslike susteemide majandusele on puhendatud arvukalt teoseid ja laialdast tood on tehtud nii teoreetilise kui ka empiirilise moju uurimisel. Kuigi vabakaubandus tekitab voitjaid ja kaotajaid, valitseb majandusteadlaste hulgas konsensus selles, et uhiskonna jaoks on tegu suure ja uhemottelise puhaskasumiga. [17] [18] 2006. aastal Ameerika majandusteadlaste seas labi viidud kusitlusest (83 vastajat) selgus kaks olulist nuanssi:

  • 87,5% teadlastest oli nous vaitega, et Ameerika Uhendriigid peaksid jarelejaanud tollimaksud ja muud kaubandustokked likvideerima;
  • 90,1% vastajatest ei olnud nous soovitusega, et Ameerika Uhendriigid peaksid piirama tooandjate voimalust anda toid allhanke korras valisriikidele. [19]

Harvardi majandusprofessor Greg Mankiw on oelnud: "Vahesed ettepanekud on palvinud professionaalsete majandusteadlaste hulgas nii suure uksmeele kui see, et avatud maailmakaubandus suurendab majanduskasvu ja tostab elatustaset." [20] Juhtivate majandusteadlaste seas tehtud uuringu andmetel olid koik need teadlased nous vaitega, et "vabam kaubandus parandab tootmise tohusust ja pakub tarbijatele paremaid valikuid ning pikas perspektiivis on see tulu palju suurem kui mistahes moju toohoivele". [21]

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Rahvusvahelise kaubanduse ajajoon

Varajane ajastu [ muuda | muuda lahteteksti ]

David Ricardo

Ettekujutus mitut soltumatut riiki holmavast vabakaubanduslikust susteemist parineb algelisel kujul 16. sajandi Hispaania koloniaalimpeeriumist . [22] Ameerika jurist Arthur Nussbaum on markinud, et Hispaania teoloog Francisco de Vitoria oli "esimene, kes kais valja arusaamad (kuigi mitte nende tingimused) kaubandusvabadusest ja merede vabadusest". [23] Vitoria pohjendas seda rahvaste oiguse ( ius gentium ) pohimotete alusel. [23] Ent kaks varajast Suurbritannia majandusteadlast, Adam Smith ja David Ricardo , andsid vabakaubanduse ideele hiljem selle tanapaevase ja aratuntava kuju.

Vabakaubandust propageerinud majandusteadlased arvasid, et just kaubandus oli pohjus, miks moned tsivilisatsioonid majanduslikult hasti edenesid. Naiteks osutas Adam Smith suurenenud kauplemisele kui pohjusele, miks ei oitsenud mitte ainult selliste Vahemere riikide nagu Egiptuse , Vana-Kreeka ja Rooma keisririigi kultuurid, vaid ka Bengali ( Ida-India ) ja Hiina kultuurid. Hollandi suur majanduslik oitseng parast Hispaania valitsemise alt vabanemist ja vabakaubandusliku poliitika poole puudlemist [24] tegi vabakaubanduse ning merkantilismi vahelisest vaidlusest sajanditeks uhe majanduse olulisima teema. Vabakaubanduse pohimotted on sajandeid voidelnud merkantilistlike, protektsionistlike , isolatsionistlike , kommunistlike , populistlike ja muude pohimotetega.

Osmanite riigis olid 18. sajandiks liberalistlik vabakaubanduspoliitika juba kasutusel. Selle juured olid Osmanite riigi alistumislepingutes , mis viisid ajas tagasi esimeste Prantsusmaaga aastal 1536 allkirjastatud kaubanduslepinguteni ning mida suurendati alistumisega aastatel 1673, 1740 (millega viidi impordi ja ekspordi maks vaid 3% peale) ja 1790. Vabakaubandust toetavad Suurbritannia majandusteadlased, naiteks John Ramsay McCulloch teoses "Dictionary of Commerce", ulistasid osmanite vabakaubanduspoliitikat. Ent vabakaubandusele vastanduvad Suurbritannia poliitikud kritiseerisid seda. Naiteks viitas peaminister Benjamin Disraeli 1846. aastal teraviljaseaduse (Corn Laws) teemalisel debatil Osmanite riigile kui "piiramatu konkurentsi pohjustatud ulekohtule", vaites, et see havitas aastal 1812 selle, mis oli "uks maailma parimaid tootjaid". [25]

Koguimpordi keskmised tariifimaarad (Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika Uhendriigid)

Kauplemist koloniaal-Ameerikas reguleeris Suurbritannia merkantilistlik susteem spetsiaalsete kaubandus- ja laevandusseaduste kaudu. Kuni 1760. aastateni toetasid vaid uksikud kolonistid avalikult vabakaubandust ja seda osaliselt seetottu, et eeskirju ei viidud taide rangelt ( Uus-Inglismaa oli kuulus salakaubaveo poolest), ning ka seetottu, et koloniaalkaupmehed ei tahtnud voistelda valismaiste kaupade ja laevandusega. Ajaloolase Oliver Dickersoni jargi ei olnud aga iha vabakaubanduse jarele uks Ameerika revolutsiooni pohjustest. "Mote, et 18. sajandi peamised merkantilistlikud tavad olid valed," kirjutas Dickerson, "ei olnud uks osa revolutsiooniliste juhtide motlemisest." [26]

Vabakaubandus joudis tulevasse riiki nimega Ameerika Uhendriigid Ameerika iseseisvussoja tulemusena. Parast seda, kui Suurbritannia parlament andis 1775. aastal valja koloniaalsadamad blokeerinud keeluseaduse, vastas Ameerika Uhendriikide teine kontinentaalkongress sellele majandusliku soltumatuse tegeliku valjakuulutamisega, avades 6. aprillil 1776 Ameerika sadamad vooramaisele kaubandusele. Ajaloolane John W. Tyler on kirjutanud: "vabakaubandus suruti ameeriklastele peale, meeldis see neile voi mitte". [27]

Martsis 1801 andis paavst Pius VII pealkirja "Le piu colte" kandnud motu proprio dokumendiga korralduse kaubanduse moningaseks liberaliseerimiseks kirikuriigis . Hoolimata sellest oli riigi toiduvarude tagamiseks riigi vilja eksportimine keelatud.

Suurbritannia pidas Hiinaga kaks oopiumisoda , et sundida viimast oopiumikaubandust legaliseerima ja koiki Hiina sadamaid brittidest kaupmeestele avama

Suurbritannias sai vabakaubandusest keskne printsiip aastal 1846 parast seda, kui oli tuhistatud teravilja impordile suured maksud peale pannud teraviljaseadus. Selleteemalist laiaulatuslikku agitatsiooni toetas teraviljaseaduse vastane liiga (Anti-Corn Law League). Aastal 1843 avas Hiina Nanjingi rahulepingu alusel viis lepinguga holmatud sadamat maailmakaubandusele. Esimene vabakaubandusleping solmiti aastal 1860 Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel ( Cobden-Chevalier' leping ) ning see viis peagi teistegi Euroopa riikide vaheliste lepinguteni. [28]

Paljud klassikalised liberaalid, eriti 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Suurbritannias (nt John Stuart Mill ) ja pea kogu 20. sajandi Ameerika Uhendriikides (nt Henry Ford ja riigisekretar Cordell Hull ), uskusid, et vabakaubandus edendab rahu. Woodrow Wilson kaasas vabakaubandust kasitleva retoorika ka oma neljateistkumne teesi konesse aastal 1918:

?Seetottu on maailmarahu programm meie programm; ja see programm, ainus voimalik programm, nagu koik me seda naeme, on jargmine: [...].

3. Koigi majanduslike tokete eemaldamine nii palju, kui see on voimalik, ja kauplemistingimuste vordsuse tagamine koigile rahvastele, kes rahuga noustuvad ja end selle eest hoolitsemisega seostavad.“

Majandusajaloolase Douglas Irwini jargi saadab Ameerika Uhendriikide kaubanduspoliitikat levinud muut, et madalad tollimaksud pohjustasid 19. sajandi alguses Ameerika tootjatele kahju ja et seejarel tegid korged tollimaksud Ameerika Uhendriikidest 19. sajandi lopu poole suure toostusjou. [29] Ajakirjas The Economist avaldatud Irwini raamatu "Clashing over Commerce: A History of US Trade Policy" (2017) arvustuses margitakse jargmist. [29]

?Poliitiline dunaamika tooks kaasa selle, et inimesed naevad tollimaksude ja majandustsukli vahel seost, mida tegelikult ei ole. Majanduse kiire kasv tekitaks piisavalt tulu, et tollimaksud voiksid langeda; languse aegu tekkis surve makse uuesti tosta. Ajaks, mil see aset leidis, oli majandus juba taastumas, jattes seelabi mulje, et tollimaksude korduv langetamine pohjustaski majanduse kokkuvarisemise ja et vastupidised sammud voimaldasid majandusel taastuda. Hr Irwin purustab metoodiliselt ka arusaama, et protektsionism tegi Ameerikast suure toostusjou; nii monigi usub, et see ettekujutus pakub oppetunde tanapaeva arenguriikidele. Kuna osakaal ulemaailmsest tootmisest tousis 1870. aasta 23% pealt 1913. aastaks 36% peale, kaasnes tolleaegsete korgete tollimaksudega oma hind: 1870. aastate keskpaigas umbes 0,5% sisemajanduse kogutoodangust . Mones toostusharus voidi seelabi arengut kull mone aasta vorra kiirendada. Kuid Ameerika majanduse kasvamisel selle protektsionistliku perioodi jooksul oli rohkem pistmist rikkalike ressursside ja avatusega inimeste ning ideede suhtes.“

Majandusajaloolase Paul Bairochi jargi on Ameerika Uhendriigid alates 18. sajandi lopust olnud "tanapaevase protektsionismi kodumaa ja bastion". Tegelikult ei jarginud Ameerika Uhendriigid vabakaubanduse pohimotteid aastani 1945 ja naiteks president Thomas Jeffersoni toetajad olid suuremas osas sellele tugevalt vastu. 19. sajandil jatkasid mitmed riigimehed (naiteks senaator Henry Clay ) riigimees Hamiltoni alustatut viigide parteis nime Ameerika Susteem all. Opositsiooniline Demokraatlik Partei vaidlustas 1830.?1850. aastatel mitmete valimiste tulemused osaliselt just tollimaksude ja toostuse kaitsmisega seotud teemade tottu. [30]

Ameerika Uhendriikides soosis demokraatlik partei moodukaid tollimakse, mille eesmark oli valitsusele tulu teenida; samas soosisid viigid korgemaid kaitsetolle enda soositud toostusharude kaitsmiseks. Majandusteadlasest Henry Charles Careyst sai majanduse "Ameerika susteemi" juhtiv pooldaja. Sellele merkantilistlikule susteemile vastandusid demokraadid Andrew Jackson , Martin Van Buren , John Tyler , James K. Polk , Franklin Pierce ja James Buchanan .

Abraham Lincolni juhitud noor vabariiklik partei oli vabakaubandusele vastu ja rakendas kodusoja ajal 44% suurust maksu ? seda osaliselt selleks, et maksta raudteede subsiidiumide ja sojas voidu saavutamise eest, kuid teisalt ka selleks, et kaitsta enda soositud toostusettevotteid. [31] William McKinley , kellest sai hiljem Ameerika Uhendriikide president, sonastas vabariikliku partei (mis voitis koik presidendivalimised vahemikus 1868?1912, valja arvatud kaks Grover Clevelandi ametiaega) seisukoha jargmiselt:

?Vabakaubanduse oludes on kaupmees isand ja tootja ori. Kaitsmine on kui loodusseadus, enese alalhoiu seadus; see on enesearendamine, inimrassi korgeima ja parima saatuse tagamine. [On oeldud, et] kaitsmine on ebamoraalne ... Miks, kui kaitsmine koondab ja ulendab 63 miljonit [Ameerika Uhendriikide rahvaarv] inimest ja nende 63 miljoni moju ulendab ulejaanud maailma. Me ei saa astuda sammu progressi rajal ilma, et sellest touseks tulu inimkonnale igal pool. Hasti, nad utlevad, et "osta sealt, kus sa saad osta koige odavamalt" ... Loomulikult kehtib see ka toojoule, nii nagu koigele muule. Las ma esitan teile maksiimi, mis on tuhat korda parem kui see, ja tegu on kaitsmise maksiimiga: "osta sealt, kus sa saad koige lihtsamini maksta". Ja see koht ilma peal on seal, kus toojoud saab oma korgeimad tasud. [32] “

Sodadevahelisel ajal saavutas Ameerika Uhendriikides kontrolli majanduslik protektsionism ja seda koige tuntumal kujul Smoot-Hawley tollimaksuseaduse naol. Majandusteadlased panevad just selle seaduse suuks 1929. aastal alanud ulemaailmse majanduskriisi pikenemise ja levimise ule kogu maailma. [33] [34] Tanu 1934. aastal vastu voetud vastastikuste kaubanduslepingute seadusele hakkas kaubavahetus liberaliseeruma.

George W. Bush ja Hu Jintao APEC -i tippkohtumisel T?iili pealinnas Santiagos aastal 2004

Majandusteadlane Ha-Joon Chang analuusib raamatus "Kicking Away the Ladder" vabakaubandusliku poliitika ja majanduskasvu ajalugu ning margib, et paljud praeguseks industrialiseeritud riigid rakendasid oma ajaloo jooksul markimisvaarseid kaubandustokkeid. Ameerika Uhendriigid ja Suurbritannia, mida monikord peetakse vabakaubanduspoliitika sunnipaikadeks, on labi ajaloo kasutanud eri tasemel protektsionismi. Vastusena riigisisestele pingetele kaotas Suurbritannia aastal 1846 teravilja importi piiranud teraviljaseadused. Seelabi vahenes protektsionism tootjate jaoks 19. sajandi keskpaigas, mil tehnoloogiline eelis oli korgpunktis. Ent aastaks 1950 olid toodetud kaupade tollimaksud tousnud taas 23% peale. Ameerika Uhendriigid sailitasid toodetud kaupadele kuni 1950. aastateni kaalutud keskmisel pohinevad tollimaksud vahemikus 40?50% ja seda suurendas 19. sajandi suurtest transpordikuludest tulenev loomulik protektsionism. [35] Vabakaubanduse koige jarjepidevamad rakendajad on olnud ?veits, Holland ja vahemal maaral ka Belgia. [36] Chang kirjeldab nelja Aasia tiigri ekspordile suunatud industrialiseerumise poliitikat kui "oluliselt keerulisemaid ja peenhaalestatumaid kui nende ajaloolised ekvivalendid". [37]

Koigest hoolimata on protektsionism kujunenud siiski normiks ule maailma ja enamik arenenud riikidest rakendab naiteks pollumajandusega seotud tollimakse. 12 toostusriigis tootmisele kehtestatud tollimaksud jaid aastatel 1820?1980 vahemikku 11?32%. Arengumaades on keskmine tollimaks toodetud kaupadele umbes 34%. [38]

Ameerika majandusteadlane C. Fred Bergsten motles kaubanduspoliitika kirjeldamiseks valja jalgrattateooria. Selle mudeli jargi on kaubanduspoliitika dunaamiliselt ebastabiilne, sest see kaldub pidevalt kas liberaliseerimise voi protektsionismi poole. Hoidmaks ara jalgratta seljast maha kukkumist (protektsionismi halvad kuljed), peavad kaubanduspoliitika ja mitmepoolsed kaubanduslabiraakimised pidevalt suurema liberaliseerimise suunas pedaalima. Suurema liberaliseerimise saavutamiseks peavad otsustajad apelleerima tarbijate paremale heaolule ja laiema riikliku majanduse ulemuslikkusele kitsamate valdkondade huvide ule. Ent Bergsten vaidab ka, et lisaks on vaja kaubavahetuses kaotajatele nende kaotused kompenseerida ja aidata neil uut tood leida, sest see vahendab nii vastureaktsioone globaliseerumisele kui ka ametiuhingute ja poliitikute motiive kutsuda ules kaubandust kaitsma. [39]

Parast II maailmasoda [ muuda | muuda lahteteksti ]

Alates II maailmasoja lopust on Ameerika Uhendriigid sageli toetanud vahendatud tariife/kaubandustokkeid ja vabakaubandust (osaliselt toostuse suuruse ja kulma soja alguse tottu). Ameerika Uhendriigid aitasid rajada uldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe ja hiljem ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni , kuigi riik oli 1950. aastatel lukanud tagasi selle varasema variandi (mis oleks saanud nimeks Rahvusvaheline Kaubandusorganisatsioon ). [40] [ viide? ] Alates 1970. aastatest on Uhendriikide valitsused pidanud labiraakimisi reguleeritud kaubavahetuse kokkulepete ule, naiteks Pohja-Ameerika vabakaubanduse leping 1990. aastatel, Dominikaani vabariigi ja Kesk-Ameerika vabakaubandusleping aastal 2006 ja hulk kahepoolseid lepinguid (nt Jordaaniaga). [ viide? ]

Euroopas moodustasid kuus riiki aastal 1951 Euroopa Soe- ja Teraseuhenduse , millest sai aastal 1958 Euroopa Majandusuhendus . Euroopa Majandusuhenduse kaks peamist eesmarki olid uhisturu (hilisema nimega uhtne turg ) valjatootamine ja liikmesriikide vahelise tolliliidu rajamine. Parast liikmelisuse laiendamist sai Euroopa Majandusuhendusest aastal 1993 Euroopa Liit . Euroopa Liit, mis on tanapaeval maailma suurim uhtne turg [41] , on solminud vabakaubanduslepinguid paljude riikidega ule maailma. [42]

Tanapaev [ muuda | muuda lahteteksti ]

Singapur on Maailma Majandusfoorumi kaubanduse voimaldamise edetabelis esikohal
  Pikemalt artiklites Maailma Kaubandusorganisatsioon , Mitmepoolsete vabakaubanduslepingute loend  ja Kahepoolsete vabakaubanduslepingute loend

Enamik maailma riikidest kuulub Maailma Kaubandusorganisatsiooni [43] , mis monel viisil kull piirab, kuid ei korvalda tollimakse ja muid kaubandustokkeid. Enamik riike kuulub lisaks piirkondlikesse vabakaubanduspiirkondadesse, milles osalejate vahelisi kaubandustokkeid on vahendatud. Euroopa Liit ja Ameerika Uhendriigid peavad konelusi Atlandi-ulese kaubandus- ja investeerimispartnerluse leppe solmimise asjus.

12 Vaikse ookeaniga piirnevat riiki peavad konelusi Vaikse ookeani ulese partnerluse (kui vabakaubanduspoliitika) loomise ule. [44] [45] Alguses juhtisid protsessi Ameerika Uhendriigid, kuid jaanuaris 2017 taganes riik partnerluse ule peetavatest konelustest. [46]

Vabakaubanduspoliitika tasemed [ muuda | muuda lahteteksti ]

Vabakaubandus voib kehtida nii teenustele kui ka kaupadele. Vabakaubandust voivad parssida majandusega mitteseotud kaalutlused: riik voib kull vabakaubanduse kasutusele votta, kuid keelata naiteks ara mingit liiki narkootikumid, alkoholi voi tegevusvaldkonnad (nt prostitutsioon) [47] , piirates seelabi rahvusvahelist vabakaubandust.

Vabakaubandus kaupadena [ muuda | muuda lahteteksti ]

Maailma Majandusfoorumi kaubanduse voimaldamise indeks moodab tegureid, poliitikat ja teenuseid, mis lihtsustavad kaubavahetust ule piiride ning eri sihtkohtadesse. Indeks koondab nelja alamindeksit: juurdepaas turule, piiride administreerimine, transpordi- ja kommunikatsioonitaristu ja arikeskkond. Tabeli 30 esimest riiki 2016. aastal olid jargmised. [48]

1.   Singapur 6,0
2.   Holland 5,7
3.   Hongkong 5,7
4.   Luksemburg 5,6
5.   Rootsi 5,6
6.   Soome 5,6
7.   Austria 5,5
8.   Suurbritannia 5,5
9.   Saksamaa 5,5
10.   Belgia 5,5
11.   ?veits 5,4
12.   Taani 5,4
13.   Prantsusmaa 5,4
14.   Eesti 5,3
15.   Hispaania 5,3
16.   Jaapan 5,3
17.   Norra 5,3
18.   Uus-Meremaa 5,3
19.   Island 5,3
20.   Iirimaa 5,3
21.   Hiina 5,3
22.   Ameerika Uhendriigid 5,2
23.   Araabia Uhendemiraadid 5,2
24.   Kanada 5,2
25.   T?ehhi 5,1
26.   Austraalia 5,1
27.   Louna-Korea 5,0
28.   Portugal 5,0
29.   Leedu 5,0
30.   Iisrael 5,0

Poliitika [ muuda | muuda lahteteksti ]

Akadeemikud, valitsused ja huviruhmad vaitlevad vabakaubandusega seostuvate sotsiaalsete hindade , sellest saadavate kasude ja tulusaajate teemadel.

Protektsionismi toetavad argumendid kuuluvad majanduslikku kategooriasse (kaubandus kahjustab kas majandust voi mingeid majandusruhmi) voi moraalsesse kategooriasse (kaubanduse moju voib majandust aidata, kuid neil voib olla halb moju muudes valdkondades). Uldine vastuvaide vabakaubandusele on see, et tegu on varjatud kolonialismi voi imperialismiga . Moraalne kategooria on laiaulatuslik, holmates muresid uute toostusharude havitamise, pikaajalise majandusliku arengu oonestamise, majandusliku ebavordsuse , keskkonnakahju , lapstoojou kasutamise ja orjatool pohinevate vabrikute toetamise, pohja voidujooksu , palgaorjuse , vaestes riikides vaesuse rohutamise, riigikaitse kahjustamise ja kultuuriliste muutuste pealesundimise parast. [49]

Vabakaubandusele vastanduvate majanduslike argumentidega kritiseeritakse majandusteooriate eeldusi voi jareldusi. Vabakaubandusele vastanduvad sotsiaalpoliitilised argumendid osutavad uhiskondlikule ja poliitilisele mojule, mida majanduslikud argumendid ei holma, naiteks poliitiline stabiilsus, riiklik julgeolek, inimoigused ja keskkonnakaitse. [ viide? ]

Vabakaubandusele on sageli vastu kodumaised toostusettevotted, mille kasumit ja turuosa imporditud kaupade madalamad hinnad vahendaks. [50] [51] Kui naiteks Ameerika Uhendriikide imporditavale suhkrule maaratud tollimakse vahendataks, saaksid kodumaised tootjad suhkru eest madalamat hinda ja vahem kasumit, kuid samas Ameerika tarbijad kulutaksid nende samade madalamate hindade tottu samale suhkrukogusele vahem raha. David Ricardo majandusteooria jargi uletaks tarbijate saadav kasu kindlasti tootjate kantavat kahju. [52] [53] Kuna koik need vahesed kodumaised suhkrutootjad kaotaksid palju, samal ajal kui suur hulk tarbijaid voidaks vahe, mobiliseeriks kodumaised tootjad end palju toenaolisemalt tollimaksude kaotamise vastu. [51] Uldisemalt vottes soosivad tootjad sageli kodumaiseid subsiidiume ja importkaupade tollimakse, kuid on vastu subsiidiumidele ja tollimaksudele turgudel, kuhu nad ekspordivad.

Reaalpalk vs. kaubandus (protsendina SKP-st) [54] [55]

Sotsialistid on sageli vabakaubanduse vastu sel pohjusel, et see voimaldab kapitali kaudu tootajaid maksimaalselt ekspluateerida . Naiteks kirjutas Karl Marx teoses "Kommunistliku partei manifest" jargmist: "Kodanlus ... on sisse seadnud ainsa, ebamoistliku vabaduse ? vaba kaubanduse. Uhesonaga ? ekspluateerimiseks; religioossete ja poliitiliste illusioonidega looritatuna on see asendanud alasti, habitu, otsese, johkra ekspluateerimise." Marx ei soosinud vabakaubandust ainuuksi seetottu, et ta tundis, et see kiirendaks uhiskondlikku revolutsiooni. [56]

Vabale kaubandusele on vastu ka paljud globaliseerumisvastased ruhmitused, kes on seisukohal, et vabakaubanduslepingud ei suurenda tavaliselt vaeste voi toolisklassi majanduslikku vabadust ja teevad sageli neid vaesemaks. Seal, kus valismaine tarnija lubab toojou de facto ekspluateerimist, on kodumaine vaba toojoud sunnitud ebaoiglaselt voistlema valismaise ekspluateeritud toojouga. Seega nahakse vabakaubanduses viisi tootajate oigustest ja uksikisiku vabadust kaitsvatest seadustest korvale hoidmiseks.

Moned vabakaubanduse oponendid toetavad vabakaubandust kull teoorias, kuid on vastu vabakaubanduslikele kokkulepetele nii, nagu neid on rakendatud. Mone NAFTA vastase meelest on leping tavaliste inimeste jaoks kahjulik, kuid moned nende argumendid kaivad tegelikult valitsuste hallatava kaubanduse uksikasjade vastu, mitte vabakaubanduse vastu per se . Naiteks on vaidetud, et vale oleks lasta Ameerika Uhendriikidest parit subsideeritud maisi NAFTA tingimuste alusel tasuta Mehhikosse hindadega, mis jaavad suurelt alla tootmiskulu ( dumping ), sest sellel oleks havitav moju Mehhiko pollumeestele. Sellised subsiidiumid ei vasta vabakaubanduse teooriale, mistottu ei kai see argument mitte vabakaubanduse pohimotte, vaid pigem selle valikulise rakendamise kohta. [ viide? ]

Uuringud on naidanud, et kaubanduspiirangute toetus on suurim madalama haridustasemega vastajate hulgas. [57] Seejuures on leitud jargmist. "Hariduse mojul sellele, kuidas valijad motlevad kaubandusest ja globaliseerumisest, on rohkem pistmist majanduslike ideedega kokku puutumise ja nende majanduslike nahtuste koond- jm mojuga, mitte uksikute arvutustega selle kohta, kuidas kaubandus mojutab isiklikku sissetulekut voi tookoha kindlust. Sellega ei saa oelda, et need arvutused ei ole olulised uksikisikute vaadete kujundamisel ? need lihtsalt ei avaldu selles lihtsas seoses haridustaseme ja kaubandusele avatuse toetamise vahel." [57] Uhes 2017. aastal tehtud uuringus leiti, et suurema toenaosusega on protektsionistid isikud, kelle ametites on suur osakaal rutiinsete ulesannete taitmisel, ja need, kes teevad selliseid toid, mida on voimalik mujale ule viia. [58]

Uuringud on ka naidanud, et vabakaubandusega seotud hoiakud ei peegelda tingimata inimeste isiklikke huvisid. [59] [60]

Kolonialism [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Soltuvuse teooria

Pikka aega on vaidetud, et vabakaubandus on kolonialismi voi imperialismi uks vorme. Selle seisukoha on omaks votnud mitmed majandusliku rahvusluse ja merkantilismi koolkonna toetajad. 19. sajandil kritiseeriti Suurbritannia vabakaubanduslikke puudlusi kui katet Briti impeeriumile ? peamised kritiseerijad olid ameeriklane Henry Clay , kes oli "Ameerika susteemi" arhitekt [61] , ja Saksamaa paritolu Ameerika majandusteadlane Friedrich List . [62]

Viimasel ajal on Ecuadori president Rafael Correa moistnud hukka vabakaubanduse sofistikat enda kirjutatud sissejuhatuses raamatule "The Hidden Face of Free Trade Accords", mille uks autoreid oli Correa energiaminister Alberto Acosta. Correa tsiteerib allikana Ha-Joon Changi raamatut "Kicking Away the Ladder" ning maarab kindlaks vabakaubanduse "Ameerika susteemi" ja "Briti susteemi" erinevused. Tema jargi nagid ameeriklased Briti susteemi otsesonu "osana Suurbritannia imperialistlikust susteemist". Correa jargi naitas Chang, et esimesena esitas toostuslikku protektsionismi kaitsva sustemaatilise argumendi riigikassa sekretar Alexander Hamilton , mitte Friedrich List .

Kirjanduses [ muuda | muuda lahteteksti ]

Vabakaubanduse vaartust vaatles ja dokumenteeris esimesena Adam Smith 1776. aasta raamatus " Rahvaste rikkus ". [63] Ta kirjutas:

?Iga moistliku perekonnapea maksiim on mitte kunagi uritada kodus valmistada seda, mille valmistamine maksab tema jaoks rohkem kui selle ostmine ... Kui valisriik saab pakkuda meile kaupa odavamalt kui me ise seda valmistada saame, on parem osta see neilt osaga meie oma toostuse toodangust, mida on kasutatud viisil, milles meil on moningane eelis. [64] “

Selleks, et esitada merkantilismile vastanduvat argumenti, toetuti selle vaite esitamisel absoluutse eelise moistele. Merkantilism oli sel ajal kaubanduses domineeriv suundumus ja selle jargi pidi riik puudma eksportida rohkem kui importida (ja seelabi rikkust koguma). [65] Smith aga vaitis, et selle asemel saaksid riigid kasu sellest, kui igauks toodaks vaid kaupa voi kaupu, milleks nad koige paremini sobivad, kaubeldes seejuures omavahel nii, nagu seda oli tarbimiseks vaja. Selle tottu ei olnud oluline mitte ekspordi vaartus impordi vaartuse suhtes, vaid riigi toodetavate kaupade vaartus. Absoluutse eelise moiste ei holmanud olukorda, kus riigil puudus eelis teatud kauba voi kaubatuubi tootmises. [66]

Seda teoreetilist puudust seletati suhtelise eelise teooriaga. Uldiselt omistatakse see David Ricardole , kes kasitles seda 1817. aasta raamatus "On the Principles of Political Economy and Taxation". [67] Selle teooria jargi ei pohine vabakaubandus mitte kauba tootmise absoluutsel eelisel, vaid tootmise suhtelisel alternatiivkulul . Riik peaks spetsialiseeruma mistahes kaubale, mida ta suudab toota vaikseima kuluga, kaubeldes seejarel selle kaubaga selleks, et osta muid tarbimise jaoks vajaminevaid kaupu. See voimaldab riikidel kaubandusest kasu saada isegi siis, kui neil ei ole uheski tootmisvaldkonnas absoluutset eelist. Kuigi nende kaubandusest saadav tulu ei pruugi koikide kaupade loikes olla vordne produktiivsema riigi tuludega, on nad kaubavahetuse tottu siiski majanduslikult paremas seisus kui autarkia korral. [68] [69]

Erakorralise juhtumina lugesid viis demokraatlikku parteisse kuuluvat kongresmeni Ameerika Uhendriikide Kongressis taies mahus ette Henry George'i 1886. aastal ilmunud raamatu "Kaitse voi vabakaubandus" ("Protection or Free Trade") ja see kanti ka kongressi protokolli (Congressional Record). [70] [71] Ameerika majandusteadlane Tyler Cowen on kirjutanud, et see raamat on "tanase paevani ehk koige paremini argumenteeritud traktaat vabakaubanduse alal". [72] Henry George arutleb selle teema ule oma raamatus eriti tooliste huvidest lahtudes. Siiski suhtub George vaga kriitiliselt protektsionismi:

?Me koik kuuleme huvi ja roomuga edasiminekutest vee- voi maismaatranspordi vallas; me koik kaldume pidama kanalite avamist, raudteede ehitamist, sadamate suvendamist [ja] aurulaevade taiustamist kasulikuks. Kuid kui sellised asjad on kasulikud, siis kuidas saavad tollimaksud olla kasulikud? Selliste asjade efekt on tarbekaupade transpordikulude vahendamine; tollimaksude efekt seisneb nende suurendamises. Kui kaitsev teooria oleks toene, oleks iga riikidevahelist kaubatransporti odavamaks tegev taiustus inimkonnale kahjulik, valja arvatud juhul, kui tollimakse kooskolas sellega ei suurendata. [73] “

Henry George pidas uldist vabakaubanduslikku argumenti ebapiisavaks. Ta vaitis, et kaitsvate tollimaksude korvaldamisest uksi ei piisa toolisklassi seisundi parandamiseks ? valja arvatud juhul, kui sellega oleks kaasnenud liikumine maamaksu suunas. [74]

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

  1. ↑ Murschetz, Paul (2013). State Aid for Newspapers: Theories, Cases, Actions . Springer Science+Business Media . Lk 64. ISBN   978-3642356902 . Parties of the left in government in adopt protectionist policies for ideological reasons and because they wish to save worker jobs. Conversely, right-wing parties are predisposed toward free trade policies.
  2. ↑ Pelaez, Carlos (2008). Globalization and the State: Volume II: Trade Agreements, Inequality, the Environment, Financial Globalization, International Law and Vulnerabilities . United States : Palgrave MacMillan . Lk 68. ISBN   978-0230205314 . Left-wing parties tend to support more protectionist policies than right-wing parties.
  3. ↑ Mansfield, Edward (2012). Votes, Vetoes, and the Political Economy of International Trade Agreements . Princeton University Press . Lk  128 . ISBN   978-0691135304 . Left-wing governments are considered more likely than others to intervene in the economy and to enact protectionist trade policies.
  4. ↑ Warren, Kenneth (2008). Encyclopedia of U.S. Campaigns, Elections, and Electoral Behavior: A-M, Volume 1 . SAGE Publications . Lk 680. ISBN   9781412954891 . Yet, certain national interests, regional trading blocks, and left-wing anti-globalization forces still favor protectionist practices, making protectionism a continuing issue for both American political parties.
  5. ↑ See P.Krugman, ≪The Narrow and Broad Arguments for Free Trade≫, American Economic Review, Papers and Proceedings, 83(3), 1993 ; and P.Krugman, Peddling Prosperity: Economic Sense and Nonsense in the Age of Diminished Expectations, New York, W.W. Norton & Company, 1994.
  6. ↑ 6,0 6,1 "Free Trade" (Ameerika inglise). IGM Forum. 13.03.2012.
  7. ↑ "Import Duties" (Ameerika inglise). IGM Forum. 04.10.2016.
  8. ↑ N. Gregory Mankiw , Economists Actually Agree on This: The Wisdom of Free Trade , New York Times (April 24, 2015): "Economists are famous for disagreeing with one another.... But economists reach near unanimity on some topics, including international trade."
  9. ↑ William Poole , Free Trade: Why Are Economists and Noneconomists So Far Apart , Federal Reserve Bank of St. Louis Review , September/October 2004, 86(5), pp. 1: "most observers agree that '[t]he consensus among mainstream economists on the desirability of free trade remains almost universal.'"
  10. ↑ "Trade Within Europe | IGM Forum" . www.igmchicago.org (Ameerika inglise) . Vaadatud 24.06.2017 .
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Steven E. Landsburg . Price Theory and Applications , Sixth Edition, Chapter 8
  12. ↑ Thom Hartmann , Unequal Protection , Second Edition, Chapter 20. p. 255
  13. ↑ 13,0 13,1 Pugel (2007), International Economics , pp. 311?312
  14. ↑ Chang, Ha-Joon, Kicking Away the Ladder: Good Policies and Good Institutions in Historical Perspective
  15. ↑ 15,0 15,1 Alan C. Stockman, Introduction to Economics , Second Edition, Chapter 9
  16. ↑ 16,0 16,1 N. Gregory Mankiw , Macroeconomics , Fifth Edition, Chapter 7
  17. ↑ Fuller, Dan; Geide-Stevenson, Doris (2003). "Consensus Among Economists: Revisited" (PDF) . Journal of Economic Review . 34 (4): 369?387. DOI : 10.1080/00220480309595230 . Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. september 2004 . Vaadatud 16. oktoobril 2018 .
  18. ↑ Friedman, Milton . "The Case for Free Trade" . Hoover Digest . 1997 (4). Originaali arhiivikoopia seisuga 22.01.2007.
  19. ↑ Whaples, Robert (2006). "Do Economists Agree on Anything? Yes!". The Economists' Voice . 3 (9). DOI : 10.2202/1553-3832.1156 .
  20. ↑ Mankiw, Gregory (07.05.2006). "Outsourcing Redux" . Vaadatud 22.01.2007 .
  21. ↑ "Poll Results | IGM Forum" . www.igmchicago.org . Vaadatud 01.07.2016 .
  22. ↑ Giovanni Arrighi (1994). The Long Twentieth Century: Money, Power, and the Origins of Our Times . Verso. Lk 58. ISBN   978-1-85984-015-3 .
  23. ↑ 23,0 23,1 Arthur Nussbaum (1947). A concise history of the law of nations . Macmillan Co. Lk 62.
  24. ↑ Appleby, Joyce (2010). The Relentless Revolution: A History of Capitalism . New York, New York: W.W. Norton & Company.
  25. ↑ Paul Bairoch (1995). Economics and World History: Myths and Paradoxes . University of Chicago Press . Lk 31?32. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. oktoober 2017 . Vaadatud 16. oktoobril 2018 .
  26. ↑ Dickerson, The Navigation Acts and the American Revolution , p. 140.
  27. ↑ Tyler, Smugglers & Patriots , p. 238.
  28. ↑ International Monetary Fund Research Dept. (1997). World Economic Outlook, May 1997: Globalization: Opportunities and Challenges . International Monetary Fund. Lk 113. ISBN   9781455278886 .
  29. ↑ 29,0 29,1 "A historian on the myths of American trade" . The Economist (inglise) . Vaadatud 26.11.2017 .
  30. ↑ Larry Schweikart , What Would the Founders Say? (New York: Sentinel, 2011), pp. 106?124.
  31. ↑ Lind, Matthew. "Free Trade Fallacy" . Prospect. Originaali arhiivikoopia seisuga 06.01.2006 . Vaadatud 03.01.2011 .
  32. ↑ William McKinley speech, October 4, 1892 in Boston, MA William McKinley Papers (Library of Congress)
  33. ↑ Eun, Cheol S.; Resnick, Bruce G. (2011). International Financial Management, 6th Edition . New York: McGraw-Hill/Irwin. ISBN   978-0-07-803465-7 .
  34. ↑ Irwin, Douglas A. (19.09.2017). "Steve Bannon's Bad History" . Wall Street Journal (Ameerika inglise). ISSN   0099-9660 . Vaadatud 20.09.2017 .
  35. ↑ Chang (2003), Kicking Away the Ladder , p. 17
  36. ↑ Chang (2003), Kicking Away the Ladder , p. 59
  37. ↑ Chang (2003), Kicking Away the Ladder , p. 50
  38. ↑ Chang (2003), Kicking Away the Ladder , p. 66
  39. ↑ Destler, Mac and Noland, Marcus (July 2, 2014). Constant Ends, Flexible Means: C. Fred Bergsten and the Quest for Open Trade . Peterson Institute for International Economics .
  40. ↑ http://www.wto.org/english/res_e/reser_e/pera9707.pdf
  41. ↑ "EU position in world trade" . European Commission . Vaadatud 24.05.2015 .
  42. ↑ "Agreements" . European Commission . Vaadatud 17.03.2016 .
  43. ↑ "Members and Observers" . World Trade Organisation . Vaadatud 03.01.2011 .
  44. ↑ "Everything You Need To Know About The Trans-Pacific Partnership" . The Washington Post . Vaadatud 28.12.2014 .
  45. ↑ "Trans-Pacific Partnership" . U.S. Trade Representative. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.12.2014 . Vaadatud 28.12.2014 .
  46. ↑ "Trump Abandons Trans-Pacific Parternship, Obama's Signature Trade Deal" . New York Times . Vaadatud 02.09.2017 .
  47. ↑ Vaata: Ditmore, Melissa Hope (2006). Encyclopedia of prostitution and sex work . Greenwood Press. Lk 581. ISBN   9780313329685 . Vaadatud 01.06.2018 . 'Let us by all means apply the sacred principles of free trade to trade in vice, and regulate the relations of the sexes by the higgling of the market and the liberty of private contract.'
  48. ↑ Enabling Trade Index weforum.org
  49. ↑ Boudreaux, Don Globalization , 2007
  50. ↑ William Baumol and Alan Blinder , Economics: Principles and Policy , p. 722.
  51. ↑ 51,0 51,1 Brakman, Steven; Harry Garretsen; Charles Van Marrewijk; Arjen Van Witteloostuijn (2006). Nations and Firms in the Global Economy : An Introduction to International Economics and Business . Cambridge: Cambridge University Press. ISBN   978-0-521-83298-4 .
  52. ↑ Richard L. Stroup , James D. Gwartney, Russell S. Sobel, Economics: Private and Public Choice , p. 46.
  53. ↑ Pugel, Thomas A. (2003). International economics . Boston: McGraw-Hill. ISBN   0-07-119875-X .
  54. ↑ "Earnings ? National" . Databases, Tables & Calculators by Subject . Bureau of Labor Statistics . Vaadatud 16.03.2012 .
  55. ↑ "Table 1.1.5. Gross Domestic Product" . National Income and Product Accounts Table . U.S. Department of Commerce Bureau of Economic Analysis. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.09.2012 . Vaadatud 16.03.2012 .
  56. ↑ "It is in this revolutionary sense alone , gentlemen, that I vote in favor of free trade." Marx, Karl On the Question of Free Trade Speech to the Democratic Association of Brussels at its public meeting of January 9, 1848
  57. ↑ 57,0 57,1 Hainmueller, Jens; Hiscox, Michael J. (01.04.2006). "Learning to Love Globalization: Education and Individual Attitudes Toward International Trade" . International Organization . 60 (02): 469?498. DOI : 10.1017/S0020818306060140 . ISSN   1531-5088 .
  58. ↑ Owen, Erica; Johnston, Noel P. (2017). "Occupation and the Political Economy of Trade: Job Routineness, Offshorability, and Protectionist Sentiment" . International Organization : 1?35. DOI : 10.1017/S0020818317000339 . ISSN   0020-8183 .
  59. ↑ Mansfield, Edward D.; Mutz, Diana C. (01.07.2009). "Support for Free Trade: Self-Interest, Sociotropic Politics, and Out-Group Anxiety" . International Organization . 63 (03): 425?457. DOI : 10.1017/S0020818309090158 . ISSN   1531-5088 .
  60. ↑ "Why Don't Trade Preferences Reflect Economic Self-Interest?" (PDF) .
  61. ↑ "Gentlemen deceive themselves. It is not free trade that they are recommending to our acceptance. It is, in effect, the British colonial system that we are invited to adopt; and, if their policy prevail, it will lead, substantially, to the recolonization of these States, under the commercial dominion of Great Britain.", "In Defense of the American System, Against the British Colonial System." 1832, Feb 2, 3, and 6, Clay, Henry (1843). "The Life and Speeches of Henry Clay" . II : 23?24. {{ cite journal }} : viitemall journal nouab parameetrit |journal= ( juhend )
  62. ↑ "Had the English left everything to itself ? ' Laissez faire , laissez aller', as the popular economical school recommends ? the [German] merchants of the Steelyard would be still carrying on their trade in London, the Belgians would be still manufacturing cloth for the English, England would have still continued to be the sheep-farm of the Hansards , just as Portugal became the vineyard of England, and has remained so till our days, owing to the stratagem of a cunning diplomatist."
  63. ↑ Bhagwati (2002), Free Trade Today , p. 3
  64. ↑ Smith, Wealth of Nations , pp. 264?265
  65. ↑ Pugel (2007), International Economics , p. 33
  66. ↑ Pugel (2007), International Economics , p. 34
  67. ↑ Ricardo (1817), On the Principles of Political Economy and Taxation , Chapter 7 "On Foreign Trade"
  68. ↑ Bhagwati (2002), Free Trade Today , p. 1
  69. ↑ Pugel (2007), International Economics , pp. 35?38, 40
  70. ↑ Weir, "A Fragile Alliance," 425?425
  71. ↑ Henry George, Protection or Free Trade: An Examination of the Tariff Question, with Especial Regard to the Interests of Labor (New York: 1887).
  72. ↑ Cowen, Tyler (01.05.2009). "Anti-Capitalist Rerun" . The American Interest . 4 (5) . Vaadatud 15.11.2014 .
  73. ↑ "True Free Trade", Chapter 3, Protection or Free Trade
  74. ↑ "Protection or Free Trade - Chapter 16" . www.truefreetrade.org .

Bibliograafia [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parit lehekuljelt " https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vabakaubandus&oldid=6567021 "