Valismaalaste seadus
[1]
(luhend VMS) on
Eesti
seadus
, mis reguleerib valismaalaste Eestisse saabumise, siin viibimise, elamise ja tootamise aluseid (VMS §1). Valismaalaste seadus koosneb kaheksast peatukist, milleks on "Uldosa", "Eestis ajutine viibimine ja luhiajaline tootamine", "Eestis elamine ja tootamine", "Isikuandmete tootlemine", "Kohustused", "Riiklik jarelevalve", "Vastutus" ning "Rakendussatted".
Valismaalaste seadus satestab muuhulgas
viisa
liigid (§57) ja viisa andmise (§§ 62?64) ning viisa andmisest keeldumise (§§ 65?66) alused; viisamenetluse korra (§§ 81?103);
sisserande piirarvu
(§113); tahtajalise
elamisloa
andmise (§118), sellest keeldumise (§122?127), ning selle kehtetuks tunnistamise (§§135?136) alused; pikaajalise elaniku
elamisloa
andmise (§232), selle taastamise (§238); selle kehtetuks tunnistamise (§241) alused. Lisaks valismaalasele seatavatele kohustustele (§280?284), seatakse kohustused ka valismaalase tooandjale (§285-2862), oppeasutusele (§287), majutusettevottele (§288) ning talle eluaset voimaldavale isikule (§289), vedajale (§290) ning kutsujale (§291)
Valismaalaste seadus voeti
Riigikogus
vastu 8. juulil 1993
[2]
(olles siis vaid 25 paragrahvi pikk), asendades Eesti Vabariigi immigratsiooniseaduse
[3]
(vastu voetud 26.06.1990, Eesti Vabariigi
Ulemnoukogu
poolt). 1. oktoobril 2010 hakkas kehtima uus valismaalaste seadus, mille kehtestamise eesmargiks oli eelkoige suurem oigusselgus, tuues tapsustavat voi uldistavat laadi muudatused.
[4]
Valismaalaste seaduse defineerib valismaalast isikuna, kes ei ole
Eesti Vabariigi kodanik
(§3). See moiste on aja jooksul tapsustunud, sest 1993. aasta Valismaalaste seaduse moistes oli valismaalane isik, kes on valisriigi kodanik voi kes on tunnistatud
kodakondsuseta isikuks
(VMT 1993 §3).
Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja ?veitsi Konfoderatsiooni kodanike ning nende perekonnaliikmete Eestis viibimise ja elamise oiguslikud alused satestab Euroopa Liidu kodaniku seadus.
