Vaikekodanluse
all on algselt moeldud
kodanluse
alamat
kihti
, naiteks
kasitoolisi
,
vaikekaupmehi
ja rahvakooliopetajaid. Selle kihi liikmeid nimetatakse
vaikekodanlasteks
.
Et vaikekodanlase eluring ja tegevuspiirkond on
suurkodanlase
vorreldes piiratud, nimetatakse ulekantud tahenduses
vaikekodanlasteks
oma vaikese maailmaga piiratud inimesi.
Et vaikekodanlased votsid oma kaitumises eeskujuks joukamad kodanlased, nende majanduslik seisund hakkas aga 19. sajandil halvenema, sugenes neil majanduslikult ule jou kaiv
elustiil
.
Saksamaa
vaikekodanlusele on omistatud korraarmastust, pedantsust, puhtusearmastust ja truualamlikku hoiakut.
Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Toolispartei
voimuletulek sai voimalikuks tanu vaikekodanlaste toetusele.
Venemaal ei lastud vaikekodanlusel iseseisva uhiskonnagrupina tekkida, vahesed isendid likvideeriti
punase terrori
ajal voi ka hiljem.
Artur Adson
on oelnud: "Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt vaikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905. a. revolutsioonist peale ja moningal maaral vene pahempoolse kirjanduse mojul agedasti halvustatud. Ometi ei ole see vaikekodanlus, koigile ta vigadele vaatamata, iganeski teostanud selliseid vagivallaakte ega veerema pannud saaraseid havituslaineid, nagu seda on teinud ta soimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja vordsuse lipukirja all.
[1]
- ↑
Artur Adson. Vaikelinna moosekant, 1946, lk. 9