Eestiski levinud vaatepilt: oitsev
naat
teeservas
Umbrohuks
liigitatakse
taim
, mis kasvab
haritud maal
lisaks kulvatud voi istutatud taimedele. Umbrohuks olemine ei ole liigiomane tunnus, see omistub taimedele uksnes nende kasvupaiga kaudu.
See, et moned liigid on sagedamini umbrohi kui teised, on seotud nende liikide parema sobivusega kasvuks haritud maa spetsiifilistes tingimustes.
Umbrohtude hulgas on nii
parismaiseid
kui ka
voorliike
. Vanade umbrohtude seas on mitmeid
arheofuute
. Paljudele laialt levinud umbrohtudele on kasvuks ja paljunemiseks sobiv haritud maale iseloomulik vaba mullapinna olemasolu. Paljud umbrohud on parit rannikukooslustest voi mujalt avatud kasvupaikadest. Umbrohtude seas on ka suhteliselt suurem luhiealiste taimede osakaal vorreldes mittemajandatavate koosluste
taimestikuga
.
Umbrohud ei ole evolutsioneerunud umbrohtudeks (
maaharimine
on kestnud selleks liiga luhikest aega, vaid moned tuhanded aastad), vaid leidnud endale haritava maa tingimused kasvuks ja paljunemiseks sobivaks ning selle tulemusel tihti muutunud vaga arvukaks.
Mitmed liigid, mis
intensiivpollunduse
seisukohalt on umbrohud, ei pruugi
mahepollunduse
seisukohalt umbrohud olla.
Eestis on
parismaisteks
umbrohtudeks naiteks
naat
,
vesihein
,
valge hanemalts
,
korvenoges
.
Arheofuutseteks
umbrohtudeks on Eestis naiteks
poldmagun
,
rukkilill
.
Voorliikidest
on umbrohtudeks naiteks
karvane voorkakar
,
vaikeseoiene lemmalts
,
niitjas mailane
.
Tuupiliste polluumbrohtude seas on suhteliselt palju
ristoieliste
sugukonna liike:
poldroigas
,
poldsinep
,
kapsasrohi
,
harilik hiirekorv
,
pold-litterhein
,
harilik tolkjas
jt.